14. september 2018

Miks sa maratoni ei jookse? Lõid oma pea ära või?

Kui mul varem küsiti, et "miks ma jooksen, kas ma olen pea peale kukkunud?", siis sel aastal olen ma päris palju kuulnud hoopis lauset: "miks sa maratoni ei jookse, kas lõid oma pea kuhugi ära või?". No umbes nii. Selleks, et rääkida, miks ma maratoni sel aastal ei jookse, peaksin võtma kõrvale teetassi ja kommikausi ning alustama algusest, kuid olen piirdunud lihtsalt lausega "ah, ei viitsi".

EI VIITSI??? Mis pagana põhjendus see veel selline on?

Jaanuaris ma teadsin, et jooksen maratoni. Aga siis saabus Eestisse tõeline talv. Veebruaris teadsin, et jooksen maratoni. Ikka oli paganama külm. Tuulekülm -28 kraadi pole just naljaasi. Märtsis ütles mu põlv üles. Jep, ma jooksen maratoni. Aprillis hakkas motvatsioon langema - kui jooksma ei saa, mis maratoni sa siis jooksed?

Mais andis alla mu säärelihas. Oeh. Ok, ma ei jookse siis maratoni, kui universum nii soovib. Juuni lasin niisama mööda, juulis oli liiga kuum, et korralikult trenni teha...

Ja mis juhtus augustis? Kõik korraga.

Esimene inimene, kes on süüdi selles (sest keegi peab ju süüdi olema), et ma tahan maratoni joosta, on Janek! Tema jooksis minust IronManil 4x mööda nägu naeru täis ja minu süda lõi rütmist välja - tahan ka ju maratoni joosta niimoodi naeratades!

Motivatsioon oli levelil 9000. Tegin siis kiirelt endale valmis uue jooksuplaani maratoniks. Tallinnasse ma nagunii ei lähe (jooksin ju kolm päeva) aga Tartusse ma ju veel jõuan! Proovin, mis saab.

Ja siis hakkas tulema... sõrmenipsuga jooksin Peetris 10 km alla 50 minuti, Ööjooksul pooliku alla 1.50-ne... ajad, mida eelmisel aastal võisin vaid unes näha, kummaline, kas pole? Midagi töötas väga hästi. Tallinnas jooksin kolm päeva nagu noor hobune (tugev liialdus, muidugi :D) ja siis tulevad blogilugejad, nagu Elmar, jaaaa, sinus on veel kiirem aeg olemas ja jagavad nippe, kuidas paremini joosta. Nipid töötavad muidugi väga hästi - alusta aeglaselt, jooksed lõpus kiiremini!

Pärast Tallinna jookse olin jooksukuradile juba andnud terve käe. Nimelt saatis Kristi mulle jooksukava, kuidas Tartu Linnamaratonil ellu jääda, sõnadega "mine tee ära". Aitäh noh. :D Ma ei ole ennast veel maratonile registreerinud, kuid olen kirjas poolikul...

Sest maraton ei ole lihtsalt, et teen ära ja asi korras.

Ma ei ole sel aastal üldse palju jooksnud. Võrreldes eelmise aastaga. Ma olen saanud veidi kiiremaks aga kindlasti mitte vastupidavamaks. See viimane on alati olnud minu nõrgem pool, lisaks sellele, et mu mõistus kipub alati esimesena alla andma. 50% minust räägib teisele poolele vastu - kas ikka on tark minna ja täiega läbi kukkuda?

Tartus on suhteliselt keeruline rada võrreldes Tallinnaga aga tunduvalt ilusam ja põnevam. Küsimus ehk ei olegi rajas, sest Tartu rada meeldis mulle juba eelmisel aastal palju rohkem kui Tallinna oma.

Kas minna ja riskida, äkki põlen ereda leegiga või saab sellest asja? Ilmselt ei tea keegi vastust, sest me keegi ei tea, mis tingimused on sel päeval, kui tuleb joosta maratoni. Ma lihtsalt... ei julge. Mingi kummaline hirm ei lase mul seda viimast otsust lõpuni teha. Aga kui ma ei lähe, äkki mu süda hakkab valutama, et miks ma siiski ei proovinud?

No täitsa lõpp, kui raske on see elu...

Igatahes. Mul on veidi aega, seega võite teie avaldada oma arvamust ja mina teen järgmisel nädalal maratoni-eelse pika jooksu ära ning siis vaatan, mis suunas edasi liigun. Võib-olla jooksen, võib-olla mitte. Kumb võidab - süda või mõistus?

3 kommentaari:

  1. Muidugi mine. Kui hakkab väga halb, krambid vms, siis kõnni lõpuni. Kogemuse saad igal juhul. Esimene maraton (ütlevad kõik) on lihtsalt algus, õppimine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah.. selles see asi ongi, et ma ei taha saada lihtsalt kogemust. Ma tahan joosta hästi ja kiiresti. See oleks mul järjekorras juba viies maraton. :P

      Kustuta
    2. Ahh, selge. No siis oled sa iseendale ise parim nõuandja.

      Kustuta