13. juuli 2018

Unistus omast kodust


Seekord kirjutan teisel teemal ja jooksu jätan veidi kõrvale. Tegelikult on see postitus juba tükk aega mustandites istunud aga vahepeal oli veidi kiirem ja ei jõudnud kuidagi seda ära lõpetada.

Kui ma hulga noorem olin, siis mõtlesin - nii äge oleks Tallinnas elada ja kui keegi oleks mulle toona öelnud, et 15-20 a pärast see juhtubki, siis ma oleks ta lihtsalt välja naernud. Mõned aastad tagasi võtsimegi ette teekonna Tallinna ja siin me nüüd oleme. Minu teine suurem unistus on saada rikkaks. Olgu see siis välja öeldud!

Kuigi selle viimase unistusega on küll, et mõnel päeval näed juba ähmast valgete rahalaevade peegeldust horisondi taga ja siis avastad, et pekki, rähm oli silmas. Kes õpetab, kuidas ratsa rikkaks saada?

Igatahes, kolimine Tallinnasse polnud rahalises mõttes eriline meelakkumine. Üürikorterite üürid olid siis ja on nüüd ikka korralikult laes. Võtsime tookord parima väikseima raha eest, mis sai - 30 ruuduse korteri eest tuli välja käia 300 eurot ettemaksu, 300 eurot tagatisraha ja 300 eurot maaklerile. Paar nädalat tuli ikka vee ja leiva peal elada, nalja ei olnud aga mida sa teed, onju. Asukoht oli Tallinna äärelinn (Väike-Õismäe), kust tööle sain kahe bussiga, milleks kulus ca 45 minutit.

Arvutasin praegu, et me maksime üüri kokku ca 7800 eurot - korralik raha põletamine. Samal ajal sai püüdlikult iga kuu säästetud oluline osa palgast, et ükspäev saaks osta oma kodu. Päris oma kodu. Ootasin neid valgeid laevu ning hoidsin vaikselt kinnisvaraturul silma peal ja see on täiesti hullumeelne, mis hindadega kortereid müüakse. Ja mitte ainult ei müüda, ostetakse ka!

Otsitavale korterile olid ka pisikesed nõudmised. Asukoht pidi olema Mustamäe, Kristiine, Kesklinn või Nõmme. See pidi olema valmis kohe sisse kolimiseks, sest tahtsime nii. Korter ei tohtinud asuda esimesel korrusel ja aknast välja vaadates ei tahtnud näha, millised trussikud on vastasmaja naaber endale hommikul jalga tõmmanud. Samuti võiks olla hea bussiühendus töökoha, raudteejaama, bussijaama, kesklinna ja mõne suurema poega. Lisaks ei tohtinud ruutmeetri hind olla ulmeline nagu ta paratamatult igalpool oli. Boonuseks võiks sisse paista hommikupäike ja rõdu oleks ka hea. On siis seda väga palju tahetud? Ma igatahes tundsin end korraliku printsessina, kui erinevaid müügikuulutusi lappasin.

Üsna kiiresti saime aru, et Eesti elanikud on raha peale ikka väga vihased, sest see on täielik õudusunenägu, millist raha milliste korterite eest välja käiakse. Mul polnud kahjuks seda au, et kelleltki küsida - MIKS?? Miks ta pagan ostab selle, vabandust, peldiku, mille ruutmeetri hind on 2500 eurot? Aga näed, oli eeskujuks teistele, et vot, võib küll sellist hinda küsida.

Päris mitu maaklerit ütlesid, et on täiesti okei maksta vanas majas oleva korteri ruutmeetri eest 2000+ eurot aga mina ütlen, et rumal polegi see, kes küsib... kuid me ei lasknud end heidutada.

Käisime vaatamas vaid hoolikalt valituid ja vist viies korter oli täpselt selline nagu vaja. Normaalne asukoht ja lõpuks ka mõistliku hinnaga. Kõige rohkem rõõmustasin, et korterisse paistab hommikupäike. Tartus elasin terve elu idasuunas olevas toas ja pole olemas paremat äratajat kui kuldne paitav valgus toas. Aga see korter läks enne minema, kui me seda vaatamagi jõudsime.

Mõni nädal hiljem tuli aga uus, ka vahelduseks täiesti nomaalne pakkumine ning seekord me kaua ei mõelnud. Kaks tundi pärast kuulutuse ilmumist olime korterit juba vaatamas ja sellest tund aega hiljem juba broneerisime ära. Korteris ringi vaadates tekkis kohe see õige tunne ja absoluutselt kõik kriteeriumid, v.a hommikupäikese olemasolu, olid täidetud.

Seejärel saatsime laenutaotlused lausa viite panka, sest miks ka mitte. Kõige kiiremini - ühe päevaga - vastas Swedbank. Seal olime varem käinud ka laenunõustamisel ja seetõttu teadsime, mida küsida. Swedbanki haldur oli ka ainus, kes kiitis kohe heaks mõtte, et kunagi tulevikus võib aga ei pruugi ostetavast korterist saada üürikas.

Mitu päeva hiljem tuli vastus Luminorilt (endine Nordea), Coop Pangalt ja LHV-lt. Saime vist Swed-ilt nii hea pakkumise, et viimati nimetatud pankade laenumarginaalid tekitasid kerge minestustunde - 3-3,5%. :D See pole muidugi kõige hullem, näiteks on Tallinna hoiu-laenuühistul kodulaenu intressimarginaaliks lausa 9% aga sealt on ilmselt ka kõige lihtsam laenu saada.

Ühtegi rahalaeva vahepeal saabunud polnud, seega müüsin raske südamega poole oma aktsiaportfellist (päris esimeste aktsiate kadumine kontolt võttis silma kergelt märjaks küll :D), kandsin veel ühisrahastuse kontolt vaba raha tavakontole ja saime kahepeale ligi 1/3 sissemaksust kokku.

Lõime Swedbakiga käed ja nädalapäevad hiljem tuli positiivne vastus ka SEB-ilt. Uuris meid kõige põhjalikumalt ja vastas ka kõige aeglasemalt aga üllatas korralikult. Olen kuulnud, et võrreldes Swed-iga, on SEB hästi paindlik ja pakub häid tingimusi aga seekord ei saanud kodupangale lähedalegi. Hea oli ka, sest nüüd jäi ära rahaasjade üleviimine teise panka. SEB-i laenunõustamine oli ka kummaline. Haldur küsis küsimusi sellisel hääletoonil, nagu me oleks midagi valesti teinud ja peaks kuidagi teistmoodi vastama. A'la, et jaa, ma olen tegelikult Araabia sheikitar ja niisama tülitan panku, et oma kodu osta, tegelikult on mul ju valged hobused ja kullakaevandus oma lossi tagahoovis.

Siis algas kõige keerulisem osa - kuidas saada selline notari aeg, mis sobiks lausa kaheksale inimesele. Kõlab nagu võimatu missioon?! Suht oligi aga lõpuks sai ka see ära tehtud ning peab mainima, et need juriidilised tekstid, mis notar koostas, ajasid aju kohati päris kärssama. Lepinguprojekti lugedes tekkis mitu korda tunne, et  peaks Googlesse kirjutama, et nad juriidilise keele tõlkimisfunktsiooni tekitaks.

Tegelikult käis kõik väga kiiresti. Kolm nädalat pärast korteri vaatamist, saime kätte võtmed ja veel nädal aega hiljem olime sisse kolinud. Olles nüüd mõned kuud sees elanud, on tunne, nagu oleks seal juba aastaid elanud. Lõpuks saame seina lüüa nii palju naelu, kui tuju tuleb. Või kasvõi terve lae kleeplinti täis toppida. Või rahulikult hingata, sest keegi pole seinu või aknalaudu värvinud mahapestava värviga, mis oli vist kõige geniaalsem asi meie eelmises üürikorteris. Lisaks on töö ja kodu vahemaa lühenenud poole võrra.

Ma tahtsin jagada ka pilte aga teate, ma pole mingi eriline sättija ja pildistaja. Ma ei oska neid ilupilte kohe üldse teha ja kodus on kõik pigem praktiline aga mitte selline moodne, uhke ja pildistamist väärt nagu erinevatel instagrami piltidel näha võib. Seega peate leppima hoopis tordi pildiga, neid ma oskan teha ja nende pildistamine on veidi lihtsam ka. :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar