11. juuni 2018

7/12 poolmaratonist: Narva Energiajooks. "Life is made of small moments like this"

Narvas olen osalenud päris mitmel korral:
2013 - 7 km, 0.40.06
2014 - 21 km, 2.13.12
2017 - 21 km, 1.51.52
2018 - 21 km, 1.51.27
         - 6(,3) km, 0.34.43

Kui sa avastad, et jooksu planeeritava finiši ja kojutuleku bussi vahel on aega 2,5-3 tundi, mida teed? Lähed tutvud linna vaatamisväärsustega? Aga joostes said need juba vaadatud. Lähed šoppama?  Aga pole just sinu tassike teed. Puhkad niisama jalga? Ei, muidugi mitte ja muidugi tuleb veel korra jooksma minna. Lihtne. Selle idee eest pean küll Katit tänama, kes mulle inspiratsiooniks oli.

Aga alustame algusest.

Viimased kaks nädalat treenisin ma Rapla jooksust tekkinud superkompensatsioonis. Hõõrusin mitmeid kordi silmi, kui pärast trenni ilutses kellal jooksuindeks 55, 56 ja isegi 57, tavapärase 45-50 asemel. Kahjuks sai see võimas edasiminek just enne Narvat otsa. :D

Narva läksin, nagu traditsiooniks on saanud, jooksu bussiga. Sel aastal oli eriti uhke - tellitud olid eriti supermugavad tutikad GoBus-i bussid, mille külgedel ilutses logo - Eesti Maraton 100 (või midagi sellist). Isegi WIFI oli bussis olemas.

Siit vist saab aru, milline tõus startimisel oli? Foto: Narva Energiajooksu FB leht

Võistluskeskus asus rannaliival. Õnneks tossudesse liiva ei sattunud aga kopsud said üleskeerutatud tolmu täis küll. Võtsin oma numbrid, viisin koti pakihoidu ja eemaldusin sealt kiirelt.

Start oli seekord vastupidises suunas võrreldes eelmise aasta omaga ja asus mõnusalt keset tõusu. Esimene ots oli peaaegu tõusu tipus aga lõpus startinud inimesed said ikka korralikult ülesmäge ronida. Mina olin koos Katiga umbes keskel. Enne starti leppisime veel kokku, et 6 km stardis näeme jälle!

Ma ei ole mitte kunagi startinud nii, et pean kohe ülesmäge jooksma, seega ei osanud ma mitte midagi oodata ega kuidagi joosta. Loomulikult jooksin ma esimese asjana oma jalad täielikult kinni. Umbes kilomeeter kulus selleks, et puupakud jälle jalgadeks muutuksid ja minu puhul on kehtinud siiani ka reegel, et alguses kaotatud minut on lõplikult kaotatud minut. Ei suuda ma lõpus enam seda kuskilt tagasi joosta või algset tempot hoida. Tegelikult peaksin ma õppima, kuidas mitte alustada kiirelt ja joosta lõpuni ühtlase tempoga.

Siis tuli Kreenholm ja seal oli väga äge. Kuna ma teadsin, et tulen siia veel tagasi, siis keskendusin tempo hoidmisele ja mitte-käna-käimisele, sest lahtine liiv, muld, kruus ja auklik tee ei teinud seda osa just eriti meeldivaks. Hoone oli muidugi võimas ja uhke, tekkis tahtmine sisse kollama minna.

Teate, mis oli mõlema jooksu kõige frustreerivamad hetked? See, kui su kellal saab kilomeeter täis aga vastav kilomeetritähis tuleb ca 400 m hiljem ja sa ei tea, kas sa peadki jooksma 400 m rohkem või on rada ikka õige pikkusega. Et kas on mõtet punnitada hea aja saamiseks või on see juba eile läinud rong...

Foto: Sergei Stepanov, ERR

Igatahes. Kuskil 7. või 8. km peal oli pikk pikk lauge tõus ja minu motivatsioon edasi minna liikus täpselt vastassuunas. Rada läks praktiliselt kohe maanteele ja poošemoi, kus seal oli tuul. Õnneks sain korraks ühe mehe seljataha, kes jooksis enam-vähem mulle sobivas tempos. Vedas, et ma olin temast veidi väiksem, seega enamus tuult jäi tema murda.

Igav ja pikk lõputu sirge. Lõpuks hakkasid inimesed vastu jooksma. Hurraa, aju sai veidi rohkem impulsse, kuid minu tuuletakistus pani teise käigu sisse ja jooksis eest ära ning jäin vaid mina ja vastutuul ja vastu jooksvad inimesed.

Siiski oli nii tore näha tuttavaid nägusid. Kohe tekkis selline ootusärevus, et noh, kes nüüd järgmisena tuleb. Samas olin nii kade, sest nemad jooksid juba tagasi aga mina rühkisin ikka veel edasi. Ja see tee ei näinud kuidagi lõppevat, kuniks...

Oh, tagasipööre tuli. Juhhuu! See ikka tuli, ma jõudsin sinna, kus saab tagasi pöörata. Ja ma olin elus! Noh, peaaegu. Võtsin sisse SiS ingverimaitselise geeli ja uhh-uhh-huu! Oli see alles kange kraam (jep, ma katsetsin uut maitset rajal olles, #lollakas). Ma ei tea, kas ma olin omadega juba nii mäel aga mingit toimet see geel ei avaldanud. Samuti ei olnud enam väga abi ka sellest, et tuul puhus nüüd selja tagant.

Umbes siis, kui ma jõudsin kella järgi 16 km-ni, tähiste järgi ~15,6 km peale, hakkas vaim mõnuga murduma. No mida ma siin üritan, kui hoolimata heast tempost tuleb halb aeg? Ah, sõitku seenele see rada ja see aeg ja kõik muu! :D Kahjuks oli mu aju loogilise mõtlemisega tegelev sektor rivist väljas - sellel rajal joosti ju ka pooliku EM-i, seega see rada ei saanud kuidagi pikem olla, tähised olid valesti pandud.

Ja nii see läks. Lõpuks pööras rada jõe äärde ja 20. kilomeeter oli täpselt 800 m pikk, ehk need sajad lisameetrid haihtusid sel hetkel, kui ilmus 21. tähis. A mul oli nii suva, peaasi, et nüüd lõppu jõuaks. Jõudsin ka, tehtud!

Narva Energiajooks, 21,1 km numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell 21,2 km)
aeg: 1.51.27 (neto)
keskmine tempo: 5:15 min/km
keskmine pulss: 180 l/min
max pulss: 184 l/min
kiireim km: 3 - 4:35 min/km - liiga kiire!!!
aeglaseim km: 19 - 5:42 min/km

Finišis ma veel ei teadnud, et ma jooksin selle aasta rekordi, sest ma ei mäletanud enam, mis aja ma Riias täpselt jooksin. Riias ei peatunud ma kordagi, Narvas kõndisin ma igas joogipunktis ja jõin nagu elevant. Riias oli palju kergem joosta, Narvas surin ikka täiega. Niiet pole mitte mingit põhjust rahulolematuks!

Võistluskeskus rannaliival. Foto: Sergei Stepanov, ERR

Koperdasin finišist pakihoiu suunas, kui kuskilt ilmus Janek, kes jooksis ka poolikut aga kes ei näinud üldse välja, nagu ta oleks just 21 km selja taha jätnud (normaalne, eksju!) ja küsis rõõmsalt, kuidas läks. Ma oleks talle äärepealt öelnud, et mida ta ajab, start on alles tunni aja pärast ju. Poolmaraton oli juba mõtetest lendu läinud. :D

Vahetasin numbri ära ja andsin koti pakihoidu tagasi. Istutasin end stardikoridori äärde maha ja avastasin, et ma ei võtnud ju kotist süüa, kell oli juba 13:30 ja hommikusööki sõin ca 7 tundi tagasi. Kräpp! Ma tõesti ei viitsinud tagasi ronida ja jäin lootma, et äkki elan üle.

Otsisin veel Katit aga kahjuks jäi leidmata ja suundusin starti. Stardikoridoris läksin ma nüüd päris ette, et seda tõusu veidikenegi vähendada. Ja mis te arvate, kas mul pulss oli selle tunniga taastunud? Ei, loomulikult mitte, enne starti oli see ~120 l/min.

1, 2, 3 läks! Teist korda tõusu peal startida ei olnudki nii hull - kui jalad juba on puupakud all, siis pole enam midagi vaja kinni joosta. :D Seekord mind ei häirinud ka tõsiasi, et km tähised olid valesti ja seda ma teadsin juba ka, et rada on pikem kui 6 km, sest poolikul sai 6 km enne täis, kui finiš üldse paistma hakkas.

Poolmaratoni esimene pool vs. 6 km rada - lühem rada oli igaljuhul lubatust pikem

Kreenholmis võtsin heaga hoo maha, et vaadata. Parim osa oli see, kuidas väikesed poisikesed (ca 10-sed) selja taga olid täiesti liigutatud - me jookseme praegu Venemaal, need olid ju piiriväravad (Kreenholmi aiaväravad), ohsapoiss, Venemaal on ikka nii äge. Mul oli päris naljakas. Lõpuks üks mees ütles neile, ei ei, see on ikka Eesti, et see on suur manufaktuur, mis enam ei tööta. Poisikesed ei uskunud teda, sest nii koledat asja ju ometi Eestis ei ole. :D :D Üks nendest sõitis pärast minust tõukegaga mööda, selline sportlashing noh!

Pärast suure "Venemaa" aiaväravatest väljumist ootas joogipunkt, kus ma jõin seekord nagu kaamel, nagu homset päeva poleks. Selline nälg oli vahepeal tekkinud ja vägisi tekkis tunne, et kui see jooks mind ei tapa, siis suren lihtsalt nälga. Miks ma küll ei läinud enne starti ja ei võtnud kotist neid imelisi kaneelirulle, mis ma just selleks distantsiks pakkinud olin? Pagan!

Umbes neljandal kilomeetril jõudis kohale, kui tühjaks ma end jooksnud olin. Minus ei olnud enam mitte midagi alles ja keha liikus edasi puhtalt tahtejõu peal. Ma küll kirusin ennast aga ei kahetsenud, sest hoolimata raskusest oli ikkagi lahe. Lahe oli mööduda jooksjatest, kes ei jooksnud enne poolmaratoni. Lahe oli vaadata ergutajaid tänavate ääres. Lahe oli tõdeda, et kui enam üldse ei jõua, siis jõuab vabalt 6 km veel otsa joosta. 33 min ja 19 sek peal sai täis 6 kilomeetrit aga minna oli veel jupike maad. Selle jooksu finišisse jõudsin veidi rõõmsamana kui poolmaratoni omasse. Ah, jube rahule jäin ikka!

Narva Energiajooks, 6 km numbrites:
distants: 6 km (minu kell 6,3 km)
aeg: 0.34.43 (neto)
keskmine tempo: 5:31 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
max pulss: 183 l/min
kiireim km: 3 - 5:13 min/km (mõlemal jooksul oli 3. kiireim, ju seal oli mäest alla)
aeglaseim km: 5 - 5:47 min/km

Poolmaratoni jooksuindeks tuli 50, lühemal distantsil 43. Nii palju oli siis teine jooks kehvem.


Kiirustasin ruttu pessu ja nägin teepeal Julijat, kes eelmisel aastal minuga Marathon100 projektis poolmaratoniks valmistus ja tore oli muljeid vahetada. Fama keskuses juhtus aga midagi, mida minuga mitte kunagi pärast jooksu pole juhtunud - nälg võttis täiega aju üle. Kui ma tavaliselt ei taha pärast võistlust süüa ja võin mitu tundi vabalt tiksuda, isegi pärast maratoni, siis seekord pidin ma KOHE midagi saama ning siis ma nägin ühte meest burgeriga ja juba ma seisin ise burksi letis ning järgmisel hetkel väljusin sealt megasuure, sulajuustu ja peekonit täis burgeriga. Nii hea oli.

Jõudsin teha veel paar pilti kindlusest ja juba oligi aeg bussile ronida. Sain vast tund aega rahus sõita, kui tundsin, et ei, see megasuur burger oli ikka liiga väike ja otsisin veel need kaneelirullid ka koti põhjast välja ja pistsin nahka. Huh, oli see alles nälg noh. :D

***
Narva Energiajooksul said aja kirja kokku 2183 jooksjat või kõndijat, mõlemal distantsil said aja kirja 15 jooksjat, 11 meest ja 4 naist, kellest üks olin mina ja teine Kati! Neist neljast naisest olin mina poolikul teine, lühemal esimene ning 15-st olin poolikul kümnes, lühemal neljas.

***
Pealkirjas olev tsitaat, mis iseloomustab hästi ka minu päeva Narvas, pärineb ühe ägeda jooksja FB seinalt - Meelis - kes jookseb sel aastal 100 maratoni, millest 39 on juba tehtud, vägev! Aitäh mõttetera eest! Mina siin oma 12-ne poolmaratoniga... päh. :D

Uute jooksmisteni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar