18. mai 2018

Hakkab jälle pihta! Nomaeivõi...

Oleks ma aasta alguses teadnud, et selline tore jooksuaeg on ees ootamas, ma poleks üldse jooksma hakanudki.

Aprill juba andis lootust, et vist saab nüüd vaikselt jälle trenni tegema hakata. Jooksuvormgi oli kõigest hoolimata tsipake parem võrreldes eelmise aasta aprilliga. Mai alguses sain veidi tuult ja kurk oli valus, vedas ja õnneks nohuni asi ei jõudnud ning kõik läks edasi...

Kuniks tuli Viimsi jooks.

See rõve pinnas, mis oli jooksu alguses ja jooksu lõpus... ise olen süüdi, et pole viimasel ajal pöiaharjutusi teinud. Ise olen süüdi, et panin tolleks jooksuks jalga oma tutikad tossud, mis ei sobi maastikul jooksmiseks (Skechersid memory foam-iga, mida ma küll mõtlesin). Tegin jalale ikka nii palju haiget, et praegu joosta ei saa. Jooksma hakates nüsiks nagu keegi noaga säärelihast.

Aga kummalisel kombel saan ma kõndida. Õnneks kõndida ma oskan. :D

Ma ei teagi hetkel, mis Riia poolmaratonil nüüd saab. Ilmselt ma ei saagi teada, kas mul tekkis siis ületaastumine või on keha Viimsi jooksust veel väsinud. Tean ainult seda, et ajalimiit on seal kolm tundi, starti ma lähen ja loodan finišisse ka jõuda. Kui juhtub, mis on üsna tõenäoline, et peangi terve tee kõndima, siis 8.30 min/km kohta ei tohiks väga keeruline olla.

Ei, see aasta ikka pole minu aasta! :D



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar