11. märts 2018

Ah see salakaval põlv!

Aasta on kestnud 69 päeva. Minu esimese kõige oodatuima jooksusündmuseni on jäänud 71 päeva (Riia poolmaraton) ja ausalt, pragune olukord paneb veidi kukalt kratsima. Nii konarlikku ja jooksuvaeset hooaja algust pole mul veel olnud ja selge on, et kui see samas vaimus edasi läheb, tuleb üks väääääääga raske jooksuaasta.

Alustuseks oli külm. Libe ja lumine. Olgu, selle elasin ilusti üle. Lõpuks läks soojemaks, päevad muutusid järjest pikemaks ja rõõmsamaks ja... põmaki, koos märtsiga saabus ka põlvevalu. Kõlab nagu... juhhei!

See on hästi normaalne, et suvel, kui kilometraaž ulatus 300 km'ni, ei teinud põlved teist nägugi aga vot, 70-90 km kuus paneb patella niimoodi valutama, et tahaks aknast välja hüpata. Ok, see oli kerge liialdus aga noh... põlv valutab!

Joosta on valus. Kõndida on valus. Isegi ujumine ei sobi. Õnneks hingamine ei ole valus. Mõtlemine aga on veel valusam, sest hirmsasti tahaks ju päikesega jooksma minna.

Ilmselt ei sobinud põlvele see ebatasasel lumel jooksmine või jumal teab mis asi. Võimalik, et miski põlve ümbruses läks lumel end püsti hoides liigselt pingesse? Mingit kukkumist või muud traumat pole küll olnud, seega jääb põhjusena alles lumi ja jää. Ise ma muidugi loodan praegu, et uuel nädalal julgen juba jooksusamme teha. Lootus pidigi üldse viimasena surema, niiet jooksmise asemel tegelen hetkel lootuse soojendamisega.

Parem oleks, kui 24. märtsiks saab asi korda, sest võistlusel tahaks ikka joosta ja mitte roomata. Aprilliga on aga teistmoodi lugu. Marathon100 kalendrist ei leia ma ühtegi endale sobivat ametlikku poolmaratoni. Aga pole hullu, jooksen siis ise. Kui põlv taas koostööaltiks muutub.

Viimasel ajal leian end liiga tihti märkamast, et suur osa mu tutvusringkonnast saab 30. Omg! Kunagi ma mõtlesin, issand, 30... nii vana... nüüd on mul endalgi veel mõned kuud minna. Ohsa juudas... KOLMKÜMMEND???!!!! Kui id-kaardil sünniaastat kirjas poleks, siis hästi ei usuks.

Ja veel. Jõudsin napilt enne suurt juubelit ka ametlikult mehele minna. Mingit suurt mõtlemist (valetan, 10 aastat kulus mõtlemisele) ja pidu ei olnud. Registreerima läksime kahekesi ja saime usukumatu kogemusese - nii lihtne asi võib olla ikka nii ilus. Peame vist iga aasta hakkama lahutama, et uuesti ja uuesti abielluda, #aastanali.

Muideks, kas keegi lugejatest plaanib minna Otepää-Tartu poolmaratonile? Jookseks hea meelega kellegagi koos (tempoga 6:00 min/km või aeglasemalt, lootes, et põlv on selleks ajaks korras). :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar