26. märts 2018

3/12 poolmaratonist: 45. Otepää-Tartu jooksumaraton. Silmini mudas kopsurohtu hingamas.



Eelmisel nädalal tegin valuvaigistite abil kaks trenni ja hoidsin pöialt, et laupäeval ikka starti jõuan. Laupäeva hommik andis lootust, sest valu põlves oli end kordades tagasi andnud aga Rehe Hotelli juurde minnes polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see jooks kulgema hakkab. Ja hea oli, et ei olnud...

Hotelli juurde jõudes silmasin juba tuttavaid nägusid, Janekut ja Mariat. Jooksjaid oli üllatavalt palju ja ükshetk sai bussiga asutud Pangodi poole teele. Sel hetkel, kui buss põhiteelt kuhugi küla vahele keeras, jäid kõik bussis vaikseks... sellises mudas ja pehmel pinnasel see jooks siis hakkabki olema, jah?

Enne starti panin kõrva taha tarkusi - põlvevalu vastu aitab paprikadieet ja palju keedetud puljongit. Ilmselt tuleb lisaks parikale ka süldidieet ette võtta. Eks need põlved sellepärast valutagi, et on mingi aine puudus. Proovin ära, hullemaks ikka ei tee (kui välja jätta võimalik eluaegne vastikustunne paprika ja süldi vastu). Testisin ka veidi põlve ja tundus, et mõnda aega peab vastu küll, kuid valuvaigisti võtsin sellest hoolimata hinge alla mõttega, et küll hiljem jõuan kahetseda...

Kui enne keerlesid mõtted selle ümber, et äkki õnnestub ikka alla kahe tunni joosta, siis jooksurada nähes lennutasin need mõtted vastu taevast. Õnnestub mul jaa haige põlve, olematu kilometraaži ja null kiirustreeningu põhjal joosta SELLISEL jooksurajal alla kahe tunni.

Stardis panid kõik ajama aga mina seekord mitte. Ise ka imestasin, et see mul õnnestus. Võtsin koha kahe meesterahva selja taga, kelle tempo tundus sellel hetkel olevat okei. Rada oli väga vahelduv - oli jääd, lund, pori aga valdavalt langeva profiiliga. Rohkem kui loodust, tuli vaadata jalge ette, et päris ninuli ei lendaks.

Esimene jogipunkt tuli umbes 6. kilomeetril, seal jäin ma päris seisma ja ootasin kahte jooksukaaslast järgi, mitte ei tahtnud üksinda seiklema minna. Ammu enam ei näinud kedagi ees ja hirm ära eksida oli päris arvestatav. 7. ja 8. km jäi tempo kuidagi väga aeglaseks. Kui enne oli ikka 5:50 min/km, siis nüüd juba 6:30 min/km ja mul hakkas igav. Päris piinavalt igav.

Ma lihtsalt tundsin, et ma ei jaksa enam niimoodi tiksuda ja 9. km otsustasin - ma kas suren või põlen heleda leegiga aga ma pean minema oma teed. Etteruttavalt ütlen, et oleks ma nendega koos edasi jooksnud, oleksin finisisse jõudnud ca 10 min hiljem ehk oleksin 10 min kauem kannatanud, sest raske oleks nagunii hakanud.

Põlv muidugi nii optimistlik ei olnud aga teine joogipunkt oli ukselävel ja sain ruttu teise valuvaigisti hinge alla võtta enne, kui põlv koost lagunes. Pärast joogipunkti sai paar sõõmu hingata vänget kopsurohtu ja kogu põnevus algas 11. kilomeetril. Tee muutus nii mudaseks, et mu jalad karjusid appi. Tahtsin põnevust, sain põnevust.

Järgmine kilomeeter oli tõeline mudaslaalom, eesmärk oli vältida pori sattumist tossu sisse, mitte kuhugi mujale minna ei olnud ja seisma jäädes oleks lihtsalt ära uppunud. Jalad muutusid järjest raskemaks, pulss oli ammu ületanud igasuguse kriitilise piiri, tempo kannatas täiega. 

Jooksin ühest naisest mööda ja nägin lennuvälja. Meenus kohe, kuidas Maria ütles, et seal saab veidi asfaltit näha ja minu motivatsioon edasi minna tõusis mingi 200% vähemalt. Omg.. asfalt, päriselt?! Taganttuulega ka veel. 15. kilomeetri lendasin juba tempoga 5:18 min/km nagu oleks see selle jooksu esimene kilomeeter. Seal seljatasin ma veel kaks naist, kellest üks üritas minust veel ette joosta aga sellel lõigul mulle seekord vastast ei olnud ja jätsin nad kaugele seljataha. Selline minivõit noh. :D

Kolmandas joogipunktis ma sekundeid väga ei kaotanud, sest mul oli vahepeal tekkinud silme ette siht - jah, alla kahe tunni! Enam polnud aega kaotada ja kui kõik oleks läinud hästi, siis ilmselt oleks see aeg tulnud ka. Aga ei läinud... ühel hetkel keeras tee 180 kraadi ja see tuul, mis mind enne lükkas, puhus täiega vastu. Järgmine kilomeeter tuli võidelda piimhappe, veel kõrgema pulsi ja häälega peas, mis andis vaikselt alla. Lõpuks pööras rada uuesti aga minust enam asja ei olnud, kogu energia oli läinud tuulega teise suunda.

Seljatasin veel ühe mehe aga see ei tundunud enam sugugi minivõiduna, tahtsin, et see finiš juba tuleks. Lõpuks see tuli ka. Alla kahe tunni ei õnnestunud aga pagan, nii head tulemust poleks ma unes ka näinud. 2 tundi ja 2 minutit. Veel mõned aastad tagasi tegin ma hoolega trenni, jooksin võistlustel pilt silme eest must, et sellist aega näha... hea, et vana rasv nii kergelt ei kao.

Sain kaela medali, valisin endale auhinnaks kõige suurema kalendri (EV100 kalender) ja läksin hotelli, kus jäime Mariaga ootama Siirit aga kedagi ei tulnud. Autasustamist ka ei olnud, kõik läksid lihtsalt minema... me ka siis lõpuks.


Mina sain jooksul naistest 4. koha, Maria 3. koha ja Siiri, kes jooksis maratoni, esimese koha. Palju õnne meile. :D

Otepää-Tartu jooksumaraton numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell: 21,02 km)
aeg: 02:02:07
kiirus: 5:48 min/km
parim km: 15. - 5:18 min/km
aeglaseim km: 8. - 6.24 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
koht: 21/30, naistest 4/9

Ilmselt esimest korda elus jooksin negatiivse splitiga, kus esimene pool oli ca 3 min aeglasem kui teine pool. Pärast valuvaigistite mõju kadumist arvas põlv, et laupäeva hommikuse valuvaba oleku võib mõneks ajaks unustada ja valutab nüüd veidi edasi. Õnneks mitte nii hullult kui siin vahepeal oli. Söön nüüd paprikat, sülti ja puhkan veidi jalga.

Ja veel... ma suutsin selle jooksuga kolm küünt siniseks joosta. KOLM??? Ma jooksin nende sokkide ja tossudega kaks maratoni ilma ühegi villi, hõõrdumise ja sinise küüneta. Ja nüüd mingid tühised 21 km niidab maha lausa kolm küünt. Hämmastav. :D See läheb ilmselt sinna selgete sõnumite kategooriasse, et äkki ei tasu rohkem joosta. :D

4 kommentaari:

  1. Oma kogemustest lähtudes soovitan proovida põlvedele Flexiseq Active liigesegeeli. Mina olen sellest väga palju abi saanud - soovitan soojalt (põlveliigestega igasuguseid probleeme olnud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo.. tänan soovituse eest. Proovin kindlasti! :)

      Kustuta
  2. See villide ja küünte jama oleks olemata. Küüsi nädal enne võistlust hooldada ja soovituslikult lühemaks. Kerge viilimine paar päeva enne võistlust ja võistlusele eelneval ööks kreemita kõik varbad paksult vaseliiniga kokku, ning õhuke niidisokk jalga. Hommikul ärgates nagu beebinahk, ning enne starti taaskord vaseliini. (mõõdukalt)
    Sokkide osas väldi kompressioon, või pisut väikseid varbaid kokkusuruvaid sokke, ning jooksusussi liistulegi võiks heita terasema pilgu, ehk ninaosa pisut kitsas, kus toetudes pöiale ei jäägi varvaste loomulikuks asendiks ruumi, surudes neid kokku pisut.
    Hannes

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, omad vitsad peksavad. Järgmine kord juba targem selles osas. :)

      Kustuta