16. aprill 2018

Aprilli poolmaraton jääb ära

Ei, ärge ehmatage, minuga on kõik kõige suurepärasemas korras. Lihtsalt poolmaratoniga on sel kuul kehvasti.

Kui vaadata Marathon100 kalendrit, siis sealt leiab ainult Kindral Tõnissoni militaarjooksu. Alustuseks asub see kohas, kuhu on tülikas minna ja teiseks on seal märksõna "veetakistus". No tänan ei. Jääb ära.

Siis on võimalus teha ka Virtuaaljooksu nagu ma siin kaks korda olengi juba teinud. Aga siin on üks aga. Nimelt oli varem osalustasu 6 eurot (+4 eurot medali eest), siis nüüd on osalemine kallim - 8 eurot + medal. Kui varem oli jooks nädala põhine, siis nüüd võib selle 8 euro eest ühe kuu jooksul startida nii palju kui tahad.

Ühest küljest on tore ja arusaadav aga teisest küljest - ma tahan joosta ainult üks kord. Kui 6 eurot oli vastuvõetav, siis 8 eurot ühe korra Virtuaaljooksul osalemise eest välja käia on minu jaoks natuke palju.

Seega ma otsustasin, et jätan aprillis poolmaratoni vahele. Järgmine poolmaraton tuleb hoopis vähem kui kuu aja pärast Viimsis ja nädal hiljem Riias.

Sellised lood.


10. aprill 2018

D-vitamiin pärast pikka pimedat talve

Kui ma eelnevatel aastatel olen lasknud veres kontrollida d-vitamiini näitu, siis see on alati jäänud sinna alumise piiri ümbrusesse (>75 nmol/l). Ilmselt pole mul sellega erilisi probleeme olnud seetõttu, et mul on ülihele nahk, mis mõneti kurvastuseks mitte kunagi ei päevitu (aga punaseks läheb rõõmuga) aga päikesekiiri püüab vist jõudsalt. Hea seegi vähemalt. 

Talvel olen loomulikult ka neid kõige tavalisemaid d-vitamiini pärleid söönud nii tihti, kui meelde tuleb. Sel aastal oli aga kõik teistmoodi *kõlab dramaatiline muusika*. :D

Nimelt sain päkapikult Regiinalt endale täiesti teistmoodi d-vitamiinid. Esiteks oli üks kapsel 4x kangem kui senine (100 μg vs. 25 μg) ja need polnud õlikapslis. Seda viimast ma veidi pelgasin ja ostsin apteegist eraldi õlikapslid kõrvale, siis jääb pidev arvutamine - kas sõin piisavalt rasvast - ära.

Alates detsembri keskpaigast hakkasin neid krõbistama, mida aeg edasi, seda rohkem jäi päevi vahele, niiet kolme kuu portsust on neli kuud hiljem paar tk alles. Need ma hoian praegu sügiseks, sest päike külastab meid tihedamalt ja noh... kui d-vitamiini näit on hetkel veres 102 nmol/l, siis võin sünteetikast veidi puhata küll.

Järgmiseks sügiseks varun kindlasti sama purgi. Aitäh, Regiina, et mulle need saatsid!


Samuti olen saanud lõpuks verenäitajad stabiilseks ja püsivalt normipiiridesse. Siin ma pole küll midagi muud erilist teinud kui lihtsalt rohkem söönud. Vähemalt ma üritan. :D Rohkem kiudaineid, rohkem juurikaid, puuvilju, no ja mõnikord rohkem magusat ka.

Kuna mul endal kaalu ikka veel ei ole, siis polnud tükk aega aimu ka, kas see rohkem söömist mind paksuks ka teeb aga aprilli alguses käisin jõusaalis ja selgus, et eip, numbrid olid nagu ikka. Päris jooksu-suvevormis veel pole aga suveni on veidi aega ka.

Koos aprilli algusega kadus ka põlvevalu. Loodan, et igaveseks! Kahjuks ma ei oska öelda, kas paprika-süldidieet aitas, sest mul õnnestus mõlemast vaid üks ära süüa. Kuidagi ei sattunud kätte ja nii see asi jäigi.

31. märts 2018

Märtsi kokkuvõte

Mõtlesin tükk aega, kas ma üldse hakkan märtsit kokku võtma, kui siin pole midagi kokku võtta. Kui eelmise aasta märtsis jooksin 144 km, siis sel aastal kõigest 82 km, millest 21 km oli võistlus. Kui eelmisel aastal oli märtsis juba kevad, siis sel korral andis teda ikka oodata.

Üks sarnasus eelmise aasta märtsiga siiski on. Hoolimata vähesest kilometraažist on pulsi ja tempo suhe ning jooksuindeksid samad, mis aasta tagasi. Kohati isegi paremad.

Aprillis hetkel ühtegi ametlikku poolmaratoni plaanis polegi, sest Marathon100 kalendris on küll üks Kindrali jooks aga mind väga ei paelu aprillis veetakistustega mudajooksud. Tegelikult üldse ei paelu, seega sellise profiiliga jooksud jäävad kohe välja.

Eks näis, mis aprill toob. Loodan, et natuke vähem jooksunalja kui see aasta siiani toonud on. Aitab küll, tahaks nüüd vahelduseks normaalselt ka joosta. Ilma jää, lume, tuule ja valudeta. Aitäh! :D

26. märts 2018

3/12 poolmaratonist: 45. Otepää-Tartu jooksumaraton. Silmini mudas kopsurohtu hingamas.



Eelmisel nädalal tegin valuvaigistite abil kaks trenni ja hoidsin pöialt, et laupäeval ikka starti jõuan. Laupäeva hommik andis lootust, sest valu põlves oli end kordades tagasi andnud aga Rehe Hotelli juurde minnes polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see jooks kulgema hakkab. Ja hea oli, et ei olnud...

Hotelli juurde jõudes silmasin juba tuttavaid nägusid, Janekut ja Mariat. Jooksjaid oli üllatavalt palju ja ükshetk sai bussiga asutud Pangodi poole teele. Sel hetkel, kui buss põhiteelt kuhugi küla vahele keeras, jäid kõik bussis vaikseks... sellises mudas ja pehmel pinnasel see jooks siis hakkabki olema, jah?

Enne starti panin kõrva taha tarkusi - põlvevalu vastu aitab paprikadieet ja palju keedetud puljongit. Ilmselt tuleb lisaks parikale ka süldidieet ette võtta. Eks need põlved sellepärast valutagi, et on mingi aine puudus. Proovin ära, hullemaks ikka ei tee (kui välja jätta võimalik eluaegne vastikustunne paprika ja süldi vastu). Testisin ka veidi põlve ja tundus, et mõnda aega peab vastu küll, kuid valuvaigisti võtsin sellest hoolimata hinge alla mõttega, et küll hiljem jõuan kahetseda...

Kui enne keerlesid mõtted selle ümber, et äkki õnnestub ikka alla kahe tunni joosta, siis jooksurada nähes lennutasin need mõtted vastu taevast. Õnnestub mul jaa haige põlve, olematu kilometraaži ja null kiirustreeningu põhjal joosta SELLISEL jooksurajal alla kahe tunni.

Stardis panid kõik ajama aga mina seekord mitte. Ise ka imestasin, et see mul õnnestus. Võtsin koha kahe meesterahva selja taga, kelle tempo tundus sellel hetkel olevat okei. Rada oli väga vahelduv - oli jääd, lund, pori aga valdavalt langeva profiiliga. Rohkem kui loodust, tuli vaadata jalge ette, et päris ninuli ei lendaks.

Esimene jogipunkt tuli umbes 6. kilomeetril, seal jäin ma päris seisma ja ootasin kahte jooksukaaslast järgi, mitte ei tahtnud üksinda seiklema minna. Ammu enam ei näinud kedagi ees ja hirm ära eksida oli päris arvestatav. 7. ja 8. km jäi tempo kuidagi väga aeglaseks. Kui enne oli ikka 5:50 min/km, siis nüüd juba 6:30 min/km ja mul hakkas igav. Päris piinavalt igav.

Ma lihtsalt tundsin, et ma ei jaksa enam niimoodi tiksuda ja 9. km otsustasin - ma kas suren või põlen heleda leegiga aga ma pean minema oma teed. Etteruttavalt ütlen, et oleks ma nendega koos edasi jooksnud, oleksin finisisse jõudnud ca 10 min hiljem ehk oleksin 10 min kauem kannatanud, sest raske oleks nagunii hakanud.

Põlv muidugi nii optimistlik ei olnud aga teine joogipunkt oli ukselävel ja sain ruttu teise valuvaigisti hinge alla võtta enne, kui põlv koost lagunes. Pärast joogipunkti sai paar sõõmu hingata vänget kopsurohtu ja kogu põnevus algas 11. kilomeetril. Tee muutus nii mudaseks, et mu jalad karjusid appi. Tahtsin põnevust, sain põnevust.

Järgmine kilomeeter oli tõeline mudaslaalom, eesmärk oli vältida pori sattumist tossu sisse, mitte kuhugi mujale minna ei olnud ja seisma jäädes oleks lihtsalt ära uppunud. Jalad muutusid järjest raskemaks, pulss oli ammu ületanud igasuguse kriitilise piiri, tempo kannatas täiega. 

Jooksin ühest naisest mööda ja nägin lennuvälja. Meenus kohe, kuidas Maria ütles, et seal saab veidi asfaltit näha ja minu motivatsioon edasi minna tõusis mingi 200% vähemalt. Omg.. asfalt, päriselt?! Taganttuulega ka veel. 15. kilomeetri lendasin juba tempoga 5:18 min/km nagu oleks see selle jooksu esimene kilomeeter. Seal seljatasin ma veel kaks naist, kellest üks üritas minust veel ette joosta aga sellel lõigul mulle seekord vastast ei olnud ja jätsin nad kaugele seljataha. Selline minivõit noh. :D

Kolmandas joogipunktis ma sekundeid väga ei kaotanud, sest mul oli vahepeal tekkinud silme ette siht - jah, alla kahe tunni! Enam polnud aega kaotada ja kui kõik oleks läinud hästi, siis ilmselt oleks see aeg tulnud ka. Aga ei läinud... ühel hetkel keeras tee 180 kraadi ja see tuul, mis mind enne lükkas, puhus täiega vastu. Järgmine kilomeeter tuli võidelda piimhappe, veel kõrgema pulsi ja häälega peas, mis andis vaikselt alla. Lõpuks pööras rada uuesti aga minust enam asja ei olnud, kogu energia oli läinud tuulega teise suunda.

Seljatasin veel ühe mehe aga see ei tundunud enam sugugi minivõiduna, tahtsin, et see finiš juba tuleks. Lõpuks see tuli ka. Alla kahe tunni ei õnnestunud aga pagan, nii head tulemust poleks ma unes ka näinud. 2 tundi ja 2 minutit. Veel mõned aastad tagasi tegin ma hoolega trenni, jooksin võistlustel pilt silme eest must, et sellist aega näha... hea, et vana rasv nii kergelt ei kao.

Sain kaela medali, valisin endale auhinnaks kõige suurema kalendri (EV100 kalender) ja läksin hotelli, kus jäime Mariaga ootama Siirit aga kedagi ei tulnud. Autasustamist ka ei olnud, kõik läksid lihtsalt minema... me ka siis lõpuks.


Mina sain jooksul naistest 4. koha, Maria 3. koha ja Siiri, kes jooksis maratoni, esimese koha. Palju õnne meile. :D

Otepää-Tartu jooksumaraton numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell: 21,02 km)
aeg: 02:02:07
kiirus: 5:48 min/km
parim km: 15. - 5:18 min/km
aeglaseim km: 8. - 6.24 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
koht: 21/30, naistest 4/9

Ilmselt esimest korda elus jooksin negatiivse splitiga, kus esimene pool oli ca 3 min aeglasem kui teine pool. Pärast valuvaigistite mõju kadumist arvas põlv, et laupäeva hommikuse valuvaba oleku võib mõneks ajaks unustada ja valutab nüüd veidi edasi. Õnneks mitte nii hullult kui siin vahepeal oli. Söön nüüd paprikat, sülti ja puhkan veidi jalga.

Ja veel... ma suutsin selle jooksuga kolm küünt siniseks joosta. KOLM??? Ma jooksin nende sokkide ja tossudega kaks maratoni ilma ühegi villi, hõõrdumise ja sinise küüneta. Ja nüüd mingid tühised 21 km niidab maha lausa kolm küünt. Hämmastav. :D See läheb ilmselt sinna selgete sõnumite kategooriasse, et äkki ei tasu rohkem joosta. :D

19. märts 2018

Ma kohe oskan...

Miski üritab mulle järjepidevalt märku anda, et aeg on selleks aastaks jooksusussid nagisse riputada. Aga ma olen vist liiga jonnakas ja sellel miskil tuleb järjest karmimad meetmeid kasutusele võtta. Külm mind ei murdnud, jää ja lumi ei takistanud, põlvevalu tõmbas veidi pidurit aga seegi hakkas vaikselt üle minema.

Põlvega seoses... ma arvasin, et mul on tekkinud tüüpiline jooksja põlv aga siiski mitte. Ilmselt oli tekkinud reie nelipealihasesse ülepinge ja lihase üks kinnituskohtadest tõmbas patella veidi nihkesse. Valu oli veidi teise koha peal kui jooksja põlve korral peaks olema. Venitamine, jõutreening ja puhtal libedavabal asfaltil jooksmine tegid asja paremaks.

Igatahes. Laupäeval juba rõõmustasin, et saab ikka enne võistlust ühe vastupidavus- ja paar kiirustrenni ka teha aga võta näpust. Pühapäeval õnnestus mul seesama valulik põlv niimoodi vastu rauast toru ära lüüa, et silmadest välja lennanud sädemetega oleks võinud vabalt ahju alla tule teha. Nüüd ei ole mul mitte põlvekedra üks nurk valus, vaid terve põlve ülemine äär korralikult paistes ja sinine. Palju õnne mulle! :D

No öelge keegi veel, et see pole ilmselge sõnum "ära enam kunagi jookse" või "unusta see jooksmine nüüd igaveseks, päriselt".

Igatahes, pühapäeva õhtul jooksma minnes ei saanud ma enam üldse aru, kas põlv oli valus, sest ta oli juba enne valus või tekitas valu minu kõige ägedam sinikas üldse. Kaua ma longata ei suutnud ja 16 km asemel sai napilt 3. Aga tujul ma langeda ei lase, saangi vahelduseks teada, mis tunne on praktiliselt null treeninguga võistlusel joosta ja mis tulemus mind ees ootab. Ei taha ära sõnuda aga... kui ma üldse sinna jõuan. :D

Viskasin pilgu oma kuu kilometraažile ja ma olen terve märtsi jooksul jõudnud joosta ca 30 km. Iga kilomeeter hambad ristis. Maha ma ennast siiski veel kandma ei hakka, aprill on ukse taga ja ma juba tunnen seda sooja kevadtuult oma põski paitamas sel ajal, kui ma saan lõpuks takistustevabalt joosta. :D

Lõpetuseks üks pühapäeval leitud märk kevadest:

11. märts 2018

Ah see salakaval põlv!

Aasta on kestnud 69 päeva. Minu esimese kõige oodatuima jooksusündmuseni on jäänud 71 päeva (Riia poolmaraton) ja ausalt, pragune olukord paneb veidi kukalt kratsima. Nii konarlikku ja jooksuvaeset hooaja algust pole mul veel olnud ja selge on, et kui see samas vaimus edasi läheb, tuleb üks väääääääga raske jooksuaasta.

Alustuseks oli külm. Libe ja lumine. Olgu, selle elasin ilusti üle. Lõpuks läks soojemaks, päevad muutusid järjest pikemaks ja rõõmsamaks ja... põmaki, koos märtsiga saabus ka põlvevalu. Kõlab nagu... juhhei!

See on hästi normaalne, et suvel, kui kilometraaž ulatus 300 km'ni, ei teinud põlved teist nägugi aga vot, 70-90 km kuus paneb patella niimoodi valutama, et tahaks aknast välja hüpata. Ok, see oli kerge liialdus aga noh... põlv valutab!

Joosta on valus. Kõndida on valus. Isegi ujumine ei sobi. Õnneks hingamine ei ole valus. Mõtlemine aga on veel valusam, sest hirmsasti tahaks ju päikesega jooksma minna.

Ilmselt ei sobinud põlvele see ebatasasel lumel jooksmine või jumal teab mis asi. Võimalik, et miski põlve ümbruses läks lumel end püsti hoides liigselt pingesse? Mingit kukkumist või muud traumat pole küll olnud, seega jääb põhjusena alles lumi ja jää. Ise ma muidugi loodan praegu, et uuel nädalal julgen juba jooksusamme teha. Lootus pidigi üldse viimasena surema, niiet jooksmise asemel tegelen hetkel lootuse soojendamisega.

Parem oleks, kui 24. märtsiks saab asi korda, sest võistlusel tahaks ikka joosta ja mitte roomata. Aprilliga on aga teistmoodi lugu. Marathon100 kalendrist ei leia ma ühtegi endale sobivat ametlikku poolmaratoni. Aga pole hullu, jooksen siis ise. Kui põlv taas koostööaltiks muutub.

Viimasel ajal leian end liiga tihti märkamast, et suur osa mu tutvusringkonnast saab 30. Omg! Kunagi ma mõtlesin, issand, 30... nii vana... nüüd on mul endalgi veel mõned kuud minna. Ohsa juudas... KOLMKÜMMEND???!!!! Kui id-kaardil sünniaastat kirjas poleks, siis hästi ei usuks.

Ja veel. Jõudsin napilt enne suurt juubelit ka ametlikult mehele minna. Mingit suurt mõtlemist (valetan, 10 aastat kulus mõtlemisele) ja pidu ei olnud. Registreerima läksime kahekesi ja saime usukumatu kogemusese - nii lihtne asi võib olla ikka nii ilus. Peame vist iga aasta hakkama lahutama, et uuesti ja uuesti abielluda, #aastanali.

Muideks, kas keegi lugejatest plaanib minna Otepää-Tartu poolmaratonile? Jookseks hea meelega kellegagi koos (tempoga 6:00 min/km või aeglasemalt, lootes, et põlv on selleks ajaks korras). :)

28. veebruar 2018

Veebruari kokkuvõte: rada vabaks, sumo jookseb!

Veebruar on läbi ja ei oskagi midagi kokkuvõtteks kirjutada. Külm on. Paganama külm. Huvitav, et mitu aastat on olnud soojad talved ja just nüüd, kui ma otsustasin, et aitab, hakkan talvel ka väljas jooksma, näitab talv oma tõelist palet. No tore.

Kuna mul korralikku talvel jooksmise varustust ei ole ja kalendrisse vaadates - märts ja kevad kohe ukse taga ju? - ei tihka nagu midagi osta ka, siis tuleb leppida sellega, mis on. Jalga nii palju sokke, kui tossu mahub, mitu paari pükse, pluuse, kätte kolm paari kindaid, pähe müts, mille alla kaks puffi ja jope otsa... endalegi üllatusena on sellise hunniku riietega võimalik liikuda. Sageli küll kaks sammu tagasi aga vähemalt midagigi.

Mõnus.

Näiteks eile oli väljas nii külm tuul, et otsustasin jooksu osas pidada külmapüha, tuulekülmaks näitas õhtul tühised -28 kraadi. Siis aga postitas Maris pildi, kuidas ta selle külmaga jooksmas käis, mis motiveeris mindki külma trotsima. :D Täna sain igatahes joostud, mahtusin oma riidehunnikuga kenasti rajale ära ka aga täna oli veidi soojem võrreldes eilsega, tajutav temperatuur kõigest -19 kraadi.

Hea oli olla. Kõigega harjub. Lõpuks. :D

Veebruari kõige meeldejäävam üritus oli kindlalt EV100 jooks. Nii hea oli üksinda jooksmise asemel vahelduseks lõbusas kambas joosta. Kokku jooksin veebruaris napilt 75 km, mis teeb küll veidi vähem kui jaanuaris aga parem see kui mitte midagi.

Kuigi mulle meeldib praegune ilm kordades rohkem kui pidev hall, sombune ja vesine 0 kraadi ümber tiksumine, siis loodan, et märtsiga saabub ka midagi kevadelaadset.

EV100 ühisjooks. Foto: Janek Oblikas

24. veebruar 2018

2/12 poolmaratonist: 38. Suunto virtuaaljooks. EV100. Eesti minutid.


Tänase tähtsa pidupäeva puhul sai joostud selle aasta teine poolmaraton. Kell 10, Estonia teatri eest laevade udupasunate saatel saigi sellele toredale jooksule antud start. Väga uhke, milline ajastus.

Algus oli ikka päris külm. Ega see tajutav temperatuur -15 kraadi eriline meelakkumine just pole. Kuni viiendani kilomeetrini kartsin, et täna mul vist soe ei hakkagi... Ja ööga oli üllatavalt palju lund maha tulnud. Kohati oli lumi nii paks, et tundsin igal sammul, kuidas see järjest sügavamale tossu poeb. Samas ei olnud sellises lumes jooksmine kõige raskem. Raskem oli joosta seal, kus oli rohkelt käidud ja maas klimbisuppi meenutav ollus.


Presidendiloss
Esimene fotopeatus oli Kadrioru lossi juures, kus tervitasime auvahtkonnas seisvaid sõdureid. Siis võtsime suuna laululavale. Laulukaare all said hääled puhtaks lauldud ja edasi joostud. Väljaku värava taga ootas meid aga väike maius šokolaadi ja energiabatoonide näol. Nii tore!

Edasine rada viis Piritale Olümpiatule juurde, sealt mööda metsarada otse Viimsisse. Metsarajal olles tundus küll, et hoolimata paksust lumest ja külmast, võiks kohe maratoni ära teha. Küll need esimesed kümme kilomeetrid on ikka kavalad, ilusate silmadega ja magusa häälega! 

Laululava
Viimsisse jõudes ootas meid ees väga vägev joogipunkt. Laud oli kaetud kommide, banaanide, energiabatoonide, vee ja kuuma teega. Tõeline pidulaud! Kõhud täis ja suundusime Laidoneri parki. Seal kohtasime vanaaegsete sõjariietega mehi, mõned saime pildile ka. Isegi puupüss oli ühel kaelas. Lahe!

Laidoneri park üle vaadatud, keerasime otsa ringi ja asusime tagasiteele. Kui siiani oli väga mõnus joosta, siis nüüd hakkasin tundma, et jalg väsib ja mõtted keerlesid aina enam lõpetamise ümber. Enam ei mäletanudki, kes too sihuke oli, kes seal metsavahel korra maratonile mõtles... hah!

Laidoneri park
Enne, kui minu 21,2 km täis sai, jõudsime üle vaadata ka Pirita kloostri varemed ja velotreki. Tublid tegid velotrekil tiiru aga minu jalad oli selleks ajaks liiga kutud, et pea põlvini umbmäärse tasapinnaga lumes sumbata. Ootasin kamraadid väravas, seistes põlvini lumes, järgi ja ca 400 m pärast saingi kella kinni vajutada.

Juba üsna alguses pani mind kukalt kratsima, et minu kell näitas distantsiks ca 500 m rohkem kui teistel. Sama distantsierinevus oli kuni lõpuni välja. Kodus kaardi pealt joostud rada vaadates jääb mulje, et gspi-andurit on kollitanud poltergeist, sest niimoodi nagu all oleval pildil näha, me küll ei jooksnud. Pärast seda näitas rada ilusti nii nagu jooksime.

Hmm...
Igatahes, poolmaratoni täitudes jooksin veel kambaga kilomeerikese lähimasse bussipeatusesse, sain Janekilt uhke EV100 medali ja hüppasin bussile. Teised jooksid edasi. Bussidega mul täiega vedas, sest ei Pirital ega ka Vabaduse väljakul bussi vahetades ei pidanud ma 10 sekunditki ootama. Õnnestus suuremast külmetamisest mööda hiilida.

Külmetamisest rääkides, siis jooksu ajal alates sellest hetkest, kui soe hakkas, enam külm ei hakanudki. Isegi mitte siis, kui lumi oli pugenud poolde tossu ja kindad olid higist läbi vettinud. Sumoriided (loe: mitu kihti suvalisi riideid ja null talvist jooksuvarustust) ja suvetossud tegid oma töö edukalt ära.

Pirita klooster
38. Suunto virtuaaljooks numbrites:
distants: 21,2 km (virtuaaljooksul peab jooksma 100 m rohkem võimaliku veamarginaali tõttu)
aeg: 2:22:30 (kõik fotopausid jäid sisse, kella vajutasin kinni ühes vetsupunktis ja joogipunktis)
keskmine km aeg: 6:42 min/km
kiireim km: 5:36 min/km
aeglaseim km: 8:44 min/km
keskmine pulss: 165 bpm
max pulss: 180 bpm

Tänase jooksu pühendan Janekule, Annikale, Kattrile, Liinale, Ivole, Urmasele, Joonale, Laurile, Margusele, Meelisele, Tarvole - teiega oli väga lahe koos joosta, tänan nende emotsioonide eest! Ja lisaks ka Olevile, Geale ja Kristiinale - tänud vaimustavate joogipunktide eest! Oli üks äraütlemata tore viis tähistada Eesti sünnipäeva. :)

EV100!!!
Fotode autor: Janek Oblikas

Järgmine poolmaraton on hetkel plaanis märtsi lõpus, Otepäält Tartusse.

15. veebruar 2018

Jooksjaportree: milline jooksja ma olen?

Marathon100 tutvustas ükspäev natuke Eesti jooksjate uuringu tulemusi ja kirjutas artikli sellest, et on olemas kahesuguseid jooksjaid: nutijooksjad ja rahvajooksjad. Küsimustik, mille põhjal jooksjad tulemusena ühte või teise rühma liigitati, koosnes 18 küsimusest. Ma ise pean end pigem rahvajooksjaks aga vaatame, mida küsimustik minu kohta ütleb:


  1. Mulle on tähtis võistlusel saadav elamus ja emotsioon. Jah, absoluutselt. Jooksuvõistlustel, kus pole tekkinud emotsiooni või on see kujunenud läbini negatiivseks, ma rohkem osalenud pole.
  2. Mulle meeldib võistlusel pingutada ja saada hea tulemus. Jah, nõus. Mitte alati pole olnud võimalik anda päeva maksimum, et saavutada parim tulemus aga vähemalt alguses üritan olla parem kui varem.
  3. Mul on lihtne endale valida sobivat üritust. Jah, siiani pole see küll raskust valmistanud.
  4. Mulle meeldib osaleda igal aastal samal üritusel. Jah ja ei, sõltub üritusest. On üritusi, millele olen jäänud truuks aga on üritusi, mis on aja jooksul kaotanud oma võlu.
  5. Võistluste osavõtutasud on kallid. Jah, enamasti küll. Kahjuks tõusevad osavõtutasud iga aastaga.
  6. Osaleksin rohkem jooksuüritustel, kui tasu oleks madalam. Ilmselt küll, kuigi otseselt ühtegi võistlust osavõtu tasu pärast ära pole jätnud. Vist.
  7. Saan hea teenuse oma võistluse tasu eest. Jah ja ei. See sõltub üritusest endast, on väga hea ja on veidi kehvema korraldusega üritusi, lisaks jääb nende vahele palju muudki.
  8. Mulle meeldivad rohkem suured kui väikesed võistlused. Pigem ei, kuigi sõltub, kui palju inimesi on stardis ja kui kitsas on rada. Väiksemad võistlused on üldjuhul mugavamad.
  9. FB on mu peamine ja eelistatud ürituse infoallikas. Ei, peamine on ikka Marathon100 kalender ja jooksude enda kodulehed.
  10. Otsin alati uusi jooksuüritusi. Ei otsi, kui jääb silma ja pakub huvi, siis osalen aga ekstra midagi uut ei otsi.
  11. Eestis on liiga palju jooksuüritusi, mille vahel valida. Nõustun, et üritusi on palju aga raskusi valimisega küll ei ole. Eks osalemine sõltub asukohast, osavõtutasust ja motivatsioonist sinna minna.
  12. Lõpetamise aeg pole mulle oluline. Vale, on väga oluline. Okei, paaril juhul ma tõesti pole seadnud aega eesmärgiks aga kusagil sügaval sisimas pean ma ikka aega oluliseks.
  13. Mulle meeldib võistlusel käia grupiga, mitte üksi. Nii ja naa. Käin tihtipeale üksi aga ääretult tore on kohata tuttavaid nägusid.
  14. Eelistan ajavõtuta üritusi. Ei, kuna lõpetamise aeg on mulle enamasti oluline. Ilma ajavõtuta üritusel osalemine võrdub minu jaoks samahästi mitteosalemisega, sest märki ei jää ju maha.
  15. Mulle meeldib jooksuürituse ajal pilte ja selfisid teha. Ei meeldi, less is more ehk jooksma lähen ilma liigsete vidinateta ja jooksmise ajal tegelen jooksmisega.
  16. Mulle meeldivad temaatilised jooksuüritused. Ei, sellest on mul ükskõik... mul ei tule ühtegi temaatilist üritust hetkel pähegi...
  17. Maksaksin heameelega rohkem VIP teenuse eest. Kindlasti mitte.
  18. Mulle meeldib enda võistlusmuljeid jagada FB's. FB's ma neid väga ei jaga aga blogisse kirjutan küll, mõnikord jagan pilte ka Instagramis.

Siit võib järeldada, et ilmselt kaldun rohkem rahvajooksja poole aga mõnigate punktide järgi on minus grammike ka nutijooksjat. Äkki olen siis hoopis nutikas rahvajooksja? Kõlab hästi küll. :D

31. jaanuar 2018

Jaanuari kokkuvõte: ah, niisama laisklen

Ükspäev ilutses taevas halo

Mul on hea meel, et jaanuar saab lõpuks otsa ja algab veebruar. Ma ei tea miks aga mulle pole kunagi jaanuarid meeldinud. Selle aasta omal polnud suurt viga aga vahet pole, veebruar juba kõlab valgemalt, kevadisemalt ja eem... soojemalt vist siiski mitte?

Selle kuu suurim ahhaa-moment oli see, kui ma sain aru, et talvel sobib ka väljas joosta. Kuigi ükspäev (vist 16 jaanuar, kui ma ei eksi) võttis veidi vanduma küll, kui jooksmise ajaks tõusis megatugev tuul ja ma lihtsalt külmusin jääkamakaks. Aga ikka jooksin lõpuni.

Toopäev puges tuulekülmaga mu sisse ka mingi näljapisik, mis nõudis suurtes kogustes suhkrut ja jahu. Koheselt. Ma olen muidu küll suur magusasõber aga no seekord sai ikka korralikult selle sugar rush'iga võideldud. Hea, et suhkrupaistetust ei tekkinud.

Igatahes. Pärast külma tuli lumi. Palju lund. Suvetossud + lumi + libedus = mõnus kompott. Pulss on kõrge, tempo aeglasem kui teol ja ainus, mis veel rajal hoiab, on teadmine, et ükspäev. Ükspäev sulab lumi, vammus lendab seljast ja jooksusamm muutub teravamaks. Ükspäev!

Üldises mõttes võib jaanuari märksõnana nimetada laiskust. Trenni jõudsin kõigest 14 korda, mille peale kulus tühised 17 tundi. Neist 4x käisin jõusaalis ja 10 korraga jooksin jooksin ligi 92 km, millest üks oli poolmaraton... Praegu veel võib, varsti enam ei saa.

Sain kätte ka Suunto virtuaaljooksumedali, mis näeb välja selline:


Suunto virtuaaljooksul olin oma aeglase jooksuga kõigist kiirem. Sain üldarvestuses esimese koha. Heh, mitte, et see mingit suuremat tähtsust omaks aga väike võit siiski. ;)

Veebruari plaanid on lihtsad. Laduda vaikselt põhja, joosta natuke rohkem kui jaanuaris ja joosta 24. veebruaril järgmine poolmaraton. Jõusaali pääse sai ka läbi, seega hoian pöialt, et ilm püsiks enam-vähem.

Kirjutamisteni! :)

28. jaanuar 2018

1/12 poolmaratonist: 36. Suunto virtuaaljooks

Allikas: Marathon100

Nonii. Aasta esimene poolmaraton tehtud. Kui päris aus olla, siis vahepealsed tuulekülmad seadsid jooksu kahtluse alla ja kuni jooksu lõpuni polnud ma päris kindel, kas ma jõuan lõpuni või mitte.

Valisin aasta esimeseks poolmaratoniks 36. Suunto virtuuaaljooksu eelkõige mugavuse tõttu. Sellise külma ja halliga eraldi kuhugi stardipaika trippida ja pärast märja nahaga tagasi tulla ei kõla eriti geniaalse köha-nohu-vaba-plaanina.

Hommikul pistsin nahka kaks banaani ja tassitäie kuuma teed. Kui ma jooksule regasin, siis muu info lahtrisse kirjutasin tellimuse ilusale ilmale. Aknast välja vaadates ei näinud ma mingit päikest ega hullutavaid soojakraade, nõuan raha tagasi??? Väljas oli -4 kraadi + eile sadas vihma - uiske päris kaasa ei võtnud aga olin valmis kõigeks.

Esimene kilomeeter oli ilmselt kõige hullem. Kõnniteel oli kiilasjää, mul oli jalas suvetoss ja terve keha tõmbas end pingesse. Nagu lehm jää peal. Mitte, et ma kunagi lehmi jääl näinud oleks aga millegi sellisena võis mu jooksmine välja näha küll.

Jalg harjus vaikselt. Kahju, et luupi kaasa ei võtnud, oleks kohe näinud seda pisikest kruusarada ka, mis kõnnitee paremasse serva jäetud oli. Kruusa peal oli ikka oluliselt mõnusam joosta. Ja oh seda vastutuult. *ohkan mingi 5 korda veel*

Päris mitu korda pidin appi võtma numbrid - mitme hingetõmbega jõuan joosta ühe kilomeetri. Kuna mul läks pidevalt sassi, siis ma ei saanudki seda teada. Iga natukese aja tagant arvutasin, et kui ma nüüd kõndima hakkan, lõpetan see ja see kell aga õnneks kõndimiseni ka ei jõudnud.

Umbes 15 km, kui korraks tundsin tuult selja tagant puhumas, märkasin, et enam polegi nii libe. Juhhei! Jään vist ellu selkorral. Kuidagi ma sinna Järveotsa kooli staadionile jõudsin ja kuidagi ma selle 21,2 km tehtud sain. Huh! Tegelikult oli hea olla. Nüüd jääb veel medal ära oodata.

36. Suunto virtuaaljooks numbrites:
distants - 21,2 km (reeglid näevad ette 100 m pikema distantsi läbimist)
aeg - 02:07:32
keskmine tempo - 6:00 min/km
keskmine pulss - 174 bpm
kulutatud energia - 1275 kcal
kiireim km - 2. 5:37
aeglaseim km - 14. 6:17

Selle jooksu pühendasin ma oma heale sõbrale (tsau, Asko), kellel juhtus just täna olema sünnipäev. Järgmine poolmaraton on plaanis ära teha 24. veebruaril.

Ilusat talve jätku seniks! :)

Ühel teisel päeval Paljassaarel

11. jaanuar 2018

Ja siit ta tuleb... poolmaratoni aasta!

Eelmisel aastal sai välja hõigatud idee joosta ühel aastal iga kuu üks maraton. Selline aasta tuleb 12 kuu pärast ehk 2019. Vähemalt praegu tahaks nii mõelda.

Sellest aastast saab aga soojendus ehk sissejuhatus maratoniaastale ehk kui kõik läheb nagu peab, siis võiks joosta nüüd iga kuu vähemalt ühe poolmaratoni. Vähemalt ühe sellepärast, et juba praegu olen ma mais end kirja pannud kahele poolikule - Riia ja Viimsi jooksule.

Kui Marathon100 võistluskalendrit vaadata, siis ilmselt jaanuaris, veebruaris ja märtsis tuleb ette võtta Suunto Virtuaaljooks. Aprillis aga pole hetkel ühtegi poolmaratoni võistlust... aga aega on, ehk midagi ikka tuleb. Kindlasti tuleb.

Selleks, et endale kinnitada, et mul on tõsi taga, tegin 2. jaanuaril midagi, mida ma pole mitte kunagi varem jaanuaris teinud. Panin tossud jalga ja läksin välja jooksma. Ja läksin uuesti. Ja uuesti. Ja siis kui ma jõudsin mõelda, et õues on ikka nii palju parem joosta kui jooksulindil, algas talv... aga ma jooksen edasi! Las see talv  murrab, ma proovin ellu jääda. :D

Parim osa oli aga see, et kui ma kolmandal korral välja jooksma läksin, tundsin õhus täiega kevadet... sest ma alustan väljas jooksmist tavaliselt märtsis/aprillis. Vaimusilmas kuulsin, kuidas linnukesed laulsid, asfalt oli lumesulamisveest märg, soe oli olla... ja no hallooo, ootaks äkki vähemalt jaanuari teise nädala ära või midagi.

Igatahes, poolmaratoni aasta läheb käima. Kes tahab, võib vabalt liituda. ;)