13. juuli 2018

Unistus omast kodust


Seekord kirjutan teisel teemal ja jooksu jätan veidi kõrvale. Tegelikult on see postitus juba tükk aega mustandites istunud aga vahepeal oli veidi kiirem ja ei jõudnud kuidagi seda ära lõpetada.

Kui ma hulga noorem olin, siis mõtlesin - nii äge oleks Tallinnas elada ja kui keegi oleks mulle toona öelnud, et 15-20 a pärast see juhtubki, siis ma oleks ta lihtsalt välja naernud. Mõned aastad tagasi võtsimegi ette teekonna Tallinna ja siin me nüüd oleme. Minu teine suurem unistus on saada rikkaks. Olgu see siis välja öeldud!

Kuigi selle viimase unistusega on küll, et mõnel päeval näed juba ähmast valgete rahalaevade peegeldust horisondi taga ja siis avastad, et pekki, rähm oli silmas. Kes õpetab, kuidas ratsa rikkaks saada?

Igatahes, kolimine Tallinnasse polnud rahalises mõttes eriline meelakkumine. Üürikorterite üürid olid siis ja on nüüd ikka korralikult laes. Võtsime tookord parima väikseima raha eest, mis sai - 30 ruuduse korteri eest tuli välja käia 300 eurot ettemaksu, 300 eurot tagatisraha ja 300 eurot maaklerile. Paar nädalat tuli ikka vee ja leiva peal elada, nalja ei olnud aga mida sa teed, onju. Asukoht oli Tallinna äärelinn (Väike-Õismäe), kust tööle sain kahe bussiga, milleks kulus ca 45 minutit.

Arvutasin praegu, et me maksime üüri kokku ca 7800 eurot - korralik raha põletamine. Samal ajal sai püüdlikult iga kuu säästetud oluline osa palgast, et ükspäev saaks osta oma kodu. Päris oma kodu. Ootasin neid valgeid laevu ning hoidsin vaikselt kinnisvaraturul silma peal ja see on täiesti hullumeelne, mis hindadega kortereid müüakse. Ja mitte ainult ei müüda, ostetakse ka!

Otsitavale korterile olid ka pisikesed nõudmised. Asukoht pidi olema Mustamäe, Kristiine, Kesklinn või Nõmme. See pidi olema valmis kohe sisse kolimiseks, sest tahtsime nii. Korter ei tohtinud asuda esimesel korrusel ja aknast välja vaadates ei tahtnud näha, millised trussikud on vastasmaja naaber endale hommikul jalga tõmmanud. Samuti võiks olla hea bussiühendus töökoha, raudteejaama, bussijaama, kesklinna ja mõne suurema poega. Lisaks ei tohtinud ruutmeetri hind olla ulmeline nagu ta paratamatult igalpool oli. Boonuseks võiks sisse paista hommikupäike ja rõdu oleks ka hea. On siis seda väga palju tahetud? Ma igatahes tundsin end korraliku printsessina, kui erinevaid müügikuulutusi lappasin.

Üsna kiiresti saime aru, et Eesti elanikud on raha peale ikka väga vihased, sest see on täielik õudusunenägu, millist raha milliste korterite eest välja käiakse. Mul polnud kahjuks seda au, et kelleltki küsida - MIKS?? Miks ta pagan ostab selle, vabandust, peldiku, mille ruutmeetri hind on 2500 eurot? Aga näed, oli eeskujuks teistele, et vot, võib küll sellist hinda küsida.

Päris mitu maaklerit ütlesid, et on täiesti okei maksta vanas majas oleva korteri ruutmeetri eest 2000+ eurot aga mina ütlen, et rumal polegi see, kes küsib... kuid me ei lasknud end heidutada.

Käisime vaatamas vaid hoolikalt valituid ja vist viies korter oli täpselt selline nagu vaja. Normaalne asukoht ja lõpuks ka mõistliku hinnaga. Kõige rohkem rõõmustasin, et korterisse paistab hommikupäike. Tartus elasin terve elu idasuunas olevas toas ja pole olemas paremat äratajat kui kuldne paitav valgus toas. Aga see korter läks enne minema, kui me seda vaatamagi jõudsime.

Mõni nädal hiljem tuli aga uus, ka vahelduseks täiesti nomaalne pakkumine ning seekord me kaua ei mõelnud. Kaks tundi pärast kuulutuse ilmumist olime korterit juba vaatamas ja sellest tund aega hiljem juba broneerisime ära. Korteris ringi vaadates tekkis kohe see õige tunne ja absoluutselt kõik kriteeriumid, v.a hommikupäikese olemasolu, olid täidetud.

Seejärel saatsime laenutaotlused lausa viite panka, sest miks ka mitte. Kõige kiiremini - ühe päevaga - vastas Swedbank. Seal olime varem käinud ka laenunõustamisel ja seetõttu teadsime, mida küsida. Swedbanki haldur oli ka ainus, kes kiitis kohe heaks mõtte, et kunagi tulevikus võib aga ei pruugi ostetavast korterist saada üürikas.

Mitu päeva hiljem tuli vastus Luminorilt (endine Nordea), Coop Pangalt ja LHV-lt. Saime vist Swed-ilt nii hea pakkumise, et viimati nimetatud pankade laenumarginaalid tekitasid kerge minestustunde - 3-3,5%. :D See pole muidugi kõige hullem, näiteks on Tallinna hoiu-laenuühistul kodulaenu intressimarginaaliks lausa 9% aga sealt on ilmselt ka kõige lihtsam laenu saada.

Ühtegi rahalaeva vahepeal saabunud polnud, seega müüsin raske südamega poole oma aktsiaportfellist (päris esimeste aktsiate kadumine kontolt võttis silma kergelt märjaks küll :D), kandsin veel ühisrahastuse kontolt vaba raha tavakontole ja saime kahepeale ligi 1/3 sissemaksust kokku.

Lõime Swedbakiga käed ja nädalapäevad hiljem tuli positiivne vastus ka SEB-ilt. Uuris meid kõige põhjalikumalt ja vastas ka kõige aeglasemalt aga üllatas korralikult. Olen kuulnud, et võrreldes Swed-iga, on SEB hästi paindlik ja pakub häid tingimusi aga seekord ei saanud kodupangale lähedalegi. Hea oli ka, sest nüüd jäi ära rahaasjade üleviimine teise panka. SEB-i laenunõustamine oli ka kummaline. Haldur küsis küsimusi sellisel hääletoonil, nagu me oleks midagi valesti teinud ja peaks kuidagi teistmoodi vastama. A'la, et jaa, ma olen tegelikult Araabia sheikitar ja niisama tülitan panku, et oma kodu osta, tegelikult on mul ju valged hobused ja kullakaevandus oma lossi tagahoovis.

Siis algas kõige keerulisem osa - kuidas saada selline notari aeg, mis sobiks lausa kaheksale inimesele. Kõlab nagu võimatu missioon?! Suht oligi aga lõpuks sai ka see ära tehtud ning peab mainima, et need juriidilised tekstid, mis notar koostas, ajasid aju kohati päris kärssama. Lepinguprojekti lugedes tekkis mitu korda tunne, et  peaks Googlesse kirjutama, et nad juriidilise keele tõlkimisfunktsiooni tekitaks.

Tegelikult käis kõik väga kiiresti. Kolm nädalat pärast korteri vaatamist, saime kätte võtmed ja veel nädal aega hiljem olime sisse kolinud. Olles nüüd mõned kuud sees elanud, on tunne, nagu oleks seal juba aastaid elanud. Lõpuks saame seina lüüa nii palju naelu, kui tuju tuleb. Või kasvõi terve lae kleeplinti täis toppida. Või rahulikult hingata, sest keegi pole seinu või aknalaudu värvinud mahapestava värviga, mis oli vist kõige geniaalsem asi meie eelmises üürikorteris. Lisaks on töö ja kodu vahemaa lühenenud poole võrra.

Ma tahtsin jagada ka pilte aga teate, ma pole mingi eriline sättija ja pildistaja. Ma ei oska neid ilupilte kohe üldse teha ja kodus on kõik pigem praktiline aga mitte selline moodne, uhke ja pildistamist väärt nagu erinevatel instagrami piltidel näha võib. Seega peate leppima hoopis tordi pildiga, neid ma oskan teha ja nende pildistamine on veidi lihtsam ka. :D

29. juuni 2018

Juuni ja poolaasta kokkuvõte

Juunist pikalt ei kirjuta. Kilomeetreid kogunes üksjagu, osaletud sai kolmel võistlusel ja kokkuvõtvad numbrid oleksid sellised:

kilomeetrid - 156,4 km
trennide arv - 21
jooksmisele kulunud aeg - 19 h 41 min
trennidega põletatud kalorid - 6507 kcal

Ma tegelikult lootsin salaja, et saan veidi hõisata, kui hea jooksuvorm mul on oli aga mul on selja taga nii halb jooksunädal, mis tekitab vägisi tunde, et ma vist natuke vihkan jooksmist. Või iseennast. Või siiski jooksmist. Mõni päev lihtsalt ei ole jooksupäev. Mõnikord on neid päevi kohe mitu tükki järjest. :D

Külaline

Juunist põnevam on võtta kokku viimased kuus kuud, mis üllatus-üllatus, on möödunud kui linnutiivul. Jaanuaris seadsin eesmärgiks joosta aastaga 12 poolmaratoni ja ideaalis iga kuu üks, siis see on mul päris edukalt õnnestunud. Tänaseks on kogunenud lausa 8 poolmaratoni (ehhee, ma võin nüüd vist paar kuud puhata). Nende poolikute mõned numbrid tulid sellised:

VÕISTLUS
AEG
TEMPO, min/km
PULSS, l/min
36. Sunto virtuaaljooks
2.07.32
6:00
175
38. Suunto virtuaaljooks
2.22.30
6:42
165
45. Otepää-Tartu jooksumaraton
2.02.07
5:48
175
41. Suunto virtuaaljooks
1.58.39
5:35
174
MyFitness Viimsi jooks
1.59.49
5:41
182
Lattelecom Riga Marathon
1.52.02
5:18
180
Narva Energiajooks
1.51.27
5:15
180
Võidupüha maraton
1.57.54
5:35
170

Kakumäe

Kõigest hoolimata sain kuue kuuga maha joosta 664 km, milleks kulus 90 tundi. See on kõigest ~300 km ja ~70 tundi vähem kui eelmisel aastal sama ajaga. Päris hirmus. Võistluseid tuli kokku 10, lisaks poolikutele üks 10 km ja 6 km jooks ning võistluste kogumaht oli 184,8 km.

Kiireim trenn oli see, kus ma saavutasin tippkiiruseks 29,6 km/h ja keskmiseks tuli 6,5 km peale 19,6 km/h. Oh ei, ma ei võlunud endale kuskilt maagilisi võimeid, lihtsalt sõitsin rattaga. :D Kõige energiakulukam jooks oli aga Viimsis, kus kulutasin korraga 1308 kcal, samas kui Narvas sai kahe jooksu peale kokku põletatud 1556 kcal.

Sattusin ühel hommikul Kadriorgu nii, et ühtegi turisti ei olnud

Ühte ma ütlen. Ikka kuradima raske on minna trenni, kui pole suurt eesmärki nagu maraton. Aasta alguses mul see plaan veel oli, kevadeks oli saanud sellest "vaatame, mis saab" aga täna ma tunnen, et ma olen korraliku maratonijooksu heaks natuke liiga vähe teinud ja seetõttu... ei, ma ei ütle  parem midagi...

Aga näiteks nii on küll, et vaatan: jooksukavas on kirjas 6 km rahulikku jooksu + ÜKE; vaatan aknast välja: megatuul, mis murrab puid; vaatan enda sisse: ah, madala pulsiga jooksmisest ei tule nagunii midagi välja, rääkimata jookuharjutustest, sõidan parem tormist merd vaatama. Jne. #eluonraske :D

Anne kanal

Ja ühele järeldusele jõudsin veel. Võib-olla keegi mäletab, kuidas ma aasta alguses heietasin, et võiks näiteks järgmisel aastal teha iga kuu maratoni?! NEVER!!! Mitte ühtegi maratoni ma ei jookse (kerge liialdus, muidugi)! Vähemalt iga kuu küll mitte.

Lõpetuseks, aitäh, kes te minu poolt Eesti Blogiauhindade jagamisel hääletasite ja vabandused teile, kellele see nüüd üllatuseks tuli aga oleksid ka tahtnud panustada. Minu eesmärk osalemisel oli see, et kui sinna satub keegi, kes seda blogi veel ei tea aga tahab lugeda, siis on tal see võimalus. Seetõttu ma seda teemat ka ei puudutanud ja polekski seda teinud, kui ma poleks üllatuslikult  megapalju hääli saanud. :D Aitäh!

Nõmme

22. juuni 2018

8/12 poolmaratonist: Võidupüha maratoni e-maraton.

Kõige esimesel Pärnumaa Võidupüha maratonil olin ma vabatahtlik, aasta võis olla äkki 2012 või 2013?! Aastal 2015 jooksin ise seal poolmaratoni ajaga 2:03:30. Mäletan, et oli megaraske jooks, sest nagu jaanilaupäevale kohane, oli megakuum ja päikesepaisteline ilm. Ei mingit vihma, külma ilma, tuult, oli vaid üks lõputu kannatamine. Aga üritus mulle väga meeldis ja ma ausalt oleks ka sel aastal kohale läinud aga juhtumisi toimub jooks tööpäeval ja mulle tundus lihtsam joosta sel korral see virtuaalina.


Jooksu võis ära teha juba neljapäeval ja mis täna tehtud, see homme hooleta, onju. Jooksu alustades hakkas kergelt vihma sadama aga samas oli praktiliselt tuulevaikne ja parajalt soe. Alustasin jooksmist Ehitajate tee kergeliikluse tee otsast, et võimalikult palju vältida teede ületamisi ja valgusfoore. Võtsin suuna Nõmmele.

Alustasin ülirahulikult ja plaanisin hoida pulssi alla 170 l/min, mis suure tempokõikumisega ka õnnestus. Olin jõudnud juba Rahumäele aga 10 km ei tahtnud kuidagi täis tulla, Järve Selverist enam edasi liikuda ei tahtnud (massiliselt foore) ja asusin lihtsalt tagasiteele. Tegelikult on ikka ülimõnus Ehitajate teelt joosta Järveni - teele jääb paar väiksemat sõidutee ületust (mida kirkam särk, seda varem autojuhid peatuvad ;)) ja ainult üks foor, mis on praktiliselt kogu aeg jooksjale roheline.


Tagasi tulles tegin ühe kiire pildi raudteest ja Nõmme ummikust. Seejärel haarasin taskust uue maitsega energiageeli - Enervit rohelise teega. Esimese hooga tundus see sama magus nagu kõik teised aga järelmaitse oli sellel ülihea, selline hapu. Samuti oli pakendit avada lihtsam (kork) ja toode ise oli mõnusalt vedel. Maksis see Rademaris küll hingehinda (3.50) aga tundub, et ostan seda veel aga siis mujalt ja odavamalt.

Teele jäi veel see paljukirutud kärtspunase seintega Hiiu Rimi. No mina ei saa aru, miks Nõmmekad kurjad on, jumala ilus värv on ju. Loob natuke vaheldust sinna mustade seintega majade juurde. Kahjuks pilti näidata ei ole, kuna sadu muutus tugevamaks ja ei tahtnud telefoni taskust välja otsida, lihtsalt kujutage ette, et hästi ilus punane oli. :D


Viimsed kilomeetrid muutusid üsna tüütuks, mistõttu jätsin pulsi vaatamise selja taha ning andsin jalgadele kuuma. Jooksin viimase neljandiku pea 3 minutit!!! kiiremini ja mingit seina ei tulnud. Kordagi ei hakanud raske. Okei, viimased 600 m tuli joosta mudas, sest ma ei tahtnud Kadaka teed ületada ja keerasin enne hunnikut valgusfoore ära ja vot see oli küll muserdav, sest kõnnitee sai lihtsalt otsa.

Panin kella kinni täpselt 21,1 km peal ja nii muuseas tuli aeg alla kahe tunni ning keskmiseks pulsiks 170 l/min. Nii võib küll täitsa joosta ju. :D

Arvake ära, miks lõpp lihtne oli :D

Võidupüha maratoni e-maraton numbrites:
distants: 21,1 km
aeg: 1.57.54
keskmine tempo: 5:35 min/km
keskmine pulss: 170 l/min
max pulss: 178 l/min
kiireim km:
   17 km - 5:04
   19 km - 5:09
aeglaseim km: 11 km - 6:11 (need pildistamise pausid :D)

5 km vaheajad:
1 - 0.28.22, bpm 165, 5:40 min/km
2 - 0.28.35, bpm 169, 5:43 min/km
3 - 0.28.53, bpm 169, 5:47 min/km
4 - 0.26:05, bpm 174, 5:13 min/km

Vahepeal oli sadu lõppenud, päike piilus ja koju jalutades tundus asi kahtlaselt vaikne. Veidi hiljem jõudis kohale Tallinnat uputav torm. Hea, et see pilv mul ikka ära joosta lasi. Nüüd aga tuleb väike puhkus võistlustest, et augustis saaks jälle uue hooga edasi panna.

Ps, medal tuleb postiga ja seda näete siis, kui see ükskord kohale tuleb.

Seniks aga ilusat suve! :)

11. juuni 2018

7/12 poolmaratonist: Narva Energiajooks. "Life is made of small moments like this"

Narvas olen osalenud päris mitmel korral:
2013 - 7 km, 0.40.06
2014 - 21 km, 2.13.12
2017 - 21 km, 1.51.52
2018 - 21 km, 1.51.27
         - 6(,3) km, 0.34.43

Kui sa avastad, et jooksu planeeritava finiši ja kojutuleku bussi vahel on aega 2,5-3 tundi, mida teed? Lähed tutvud linna vaatamisväärsustega? Aga joostes said need juba vaadatud. Lähed šoppama?  Aga pole just sinu tassike teed. Puhkad niisama jalga? Ei, muidugi mitte ja muidugi tuleb veel korra jooksma minna. Lihtne. Selle idee eest pean küll Katit tänama, kes mulle inspiratsiooniks oli.

Aga alustame algusest.

Viimased kaks nädalat treenisin ma Rapla jooksust tekkinud superkompensatsioonis. Hõõrusin mitmeid kordi silmi, kui pärast trenni ilutses kellal jooksuindeks 55, 56 ja isegi 57, tavapärase 45-50 asemel. Kahjuks sai see võimas edasiminek just enne Narvat otsa. :D

Narva läksin, nagu traditsiooniks on saanud, jooksu bussiga. Sel aastal oli eriti uhke - tellitud olid eriti supermugavad tutikad GoBus-i bussid, mille külgedel ilutses logo - Eesti Maraton 100 (või midagi sellist). Isegi WIFI oli bussis olemas.

Siit vist saab aru, milline tõus startimisel oli? Foto: Narva Energiajooksu FB leht

Võistluskeskus asus rannaliival. Õnneks tossudesse liiva ei sattunud aga kopsud said üleskeerutatud tolmu täis küll. Võtsin oma numbrid, viisin koti pakihoidu ja eemaldusin sealt kiirelt.

Start oli seekord vastupidises suunas võrreldes eelmise aasta omaga ja asus mõnusalt keset tõusu. Esimene ots oli peaaegu tõusu tipus aga lõpus startinud inimesed said ikka korralikult ülesmäge ronida. Mina olin koos Katiga umbes keskel. Enne starti leppisime veel kokku, et 6 km stardis näeme jälle!

Ma ei ole mitte kunagi startinud nii, et pean kohe ülesmäge jooksma, seega ei osanud ma mitte midagi oodata ega kuidagi joosta. Loomulikult jooksin ma esimese asjana oma jalad täielikult kinni. Umbes kilomeeter kulus selleks, et puupakud jälle jalgadeks muutuksid ja minu puhul on kehtinud siiani ka reegel, et alguses kaotatud minut on lõplikult kaotatud minut. Ei suuda ma lõpus enam seda kuskilt tagasi joosta või algset tempot hoida. Tegelikult peaksin ma õppima, kuidas mitte alustada kiirelt ja joosta lõpuni ühtlase tempoga.

Siis tuli Kreenholm ja seal oli väga äge. Kuna ma teadsin, et tulen siia veel tagasi, siis keskendusin tempo hoidmisele ja mitte-käna-käimisele, sest lahtine liiv, muld, kruus ja auklik tee ei teinud seda osa just eriti meeldivaks. Hoone oli muidugi võimas ja uhke, tekkis tahtmine sisse kollama minna.

Teate, mis oli mõlema jooksu kõige frustreerivamad hetked? See, kui su kellal saab kilomeeter täis aga vastav kilomeetritähis tuleb ca 400 m hiljem ja sa ei tea, kas sa peadki jooksma 400 m rohkem või on rada ikka õige pikkusega. Et kas on mõtet punnitada hea aja saamiseks või on see juba eile läinud rong...

Foto: Sergei Stepanov, ERR

Igatahes. Kuskil 7. või 8. km peal oli pikk pikk lauge tõus ja minu motivatsioon edasi minna liikus täpselt vastassuunas. Rada läks praktiliselt kohe maanteele ja poošemoi, kus seal oli tuul. Õnneks sain korraks ühe mehe seljataha, kes jooksis enam-vähem mulle sobivas tempos. Vedas, et ma olin temast veidi väiksem, seega enamus tuult jäi tema murda.

Igav ja pikk lõputu sirge. Lõpuks hakkasid inimesed vastu jooksma. Hurraa, aju sai veidi rohkem impulsse, kuid minu tuuletakistus pani teise käigu sisse ja jooksis eest ära ning jäin vaid mina ja vastutuul ja vastu jooksvad inimesed.

Siiski oli nii tore näha tuttavaid nägusid. Kohe tekkis selline ootusärevus, et noh, kes nüüd järgmisena tuleb. Samas olin nii kade, sest nemad jooksid juba tagasi aga mina rühkisin ikka veel edasi. Ja see tee ei näinud kuidagi lõppevat, kuniks...

Oh, tagasipööre tuli. Juhhuu! See ikka tuli, ma jõudsin sinna, kus saab tagasi pöörata. Ja ma olin elus! Noh, peaaegu. Võtsin sisse SiS ingverimaitselise geeli ja uhh-uhh-huu! Oli see alles kange kraam (jep, ma katsetsin uut maitset rajal olles, #lollakas). Ma ei tea, kas ma olin omadega juba nii mäel aga mingit toimet see geel ei avaldanud. Samuti ei olnud enam väga abi ka sellest, et tuul puhus nüüd selja tagant.

Umbes siis, kui ma jõudsin kella järgi 16 km-ni, tähiste järgi ~15,6 km peale, hakkas vaim mõnuga murduma. No mida ma siin üritan, kui hoolimata heast tempost tuleb halb aeg? Ah, sõitku seenele see rada ja see aeg ja kõik muu! :D Kahjuks oli mu aju loogilise mõtlemisega tegelev sektor rivist väljas - sellel rajal joosti ju ka pooliku EM-i, seega see rada ei saanud kuidagi pikem olla, tähised olid valesti pandud.

Ja nii see läks. Lõpuks pööras rada jõe äärde ja 20. kilomeeter oli täpselt 800 m pikk, ehk need sajad lisameetrid haihtusid sel hetkel, kui ilmus 21. tähis. A mul oli nii suva, peaasi, et nüüd lõppu jõuaks. Jõudsin ka, tehtud!

Narva Energiajooks, 21,1 km numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell 21,2 km)
aeg: 1.51.27 (neto)
keskmine tempo: 5:15 min/km
keskmine pulss: 180 l/min
max pulss: 184 l/min
kiireim km: 3 - 4:35 min/km - liiga kiire!!!
aeglaseim km: 19 - 5:42 min/km

Finišis ma veel ei teadnud, et ma jooksin selle aasta rekordi, sest ma ei mäletanud enam, mis aja ma Riias täpselt jooksin. Riias ei peatunud ma kordagi, Narvas kõndisin ma igas joogipunktis ja jõin nagu elevant. Riias oli palju kergem joosta, Narvas surin ikka täiega. Niiet pole mitte mingit põhjust rahulolematuks!

Võistluskeskus rannaliival. Foto: Sergei Stepanov, ERR

Koperdasin finišist pakihoiu suunas, kui kuskilt ilmus Janek, kes jooksis ka poolikut aga kes ei näinud üldse välja, nagu ta oleks just 21 km selja taha jätnud (normaalne, eksju!) ja küsis rõõmsalt, kuidas läks. Ma oleks talle äärepealt öelnud, et mida ta ajab, start on alles tunni aja pärast ju. Poolmaraton oli juba mõtetest lendu läinud. :D

Vahetasin numbri ära ja andsin koti pakihoidu tagasi. Istutasin end stardikoridori äärde maha ja avastasin, et ma ei võtnud ju kotist süüa, kell oli juba 13:30 ja hommikusööki sõin ca 7 tundi tagasi. Kräpp! Ma tõesti ei viitsinud tagasi ronida ja jäin lootma, et äkki elan üle.

Otsisin veel Katit aga kahjuks jäi leidmata ja suundusin starti. Stardikoridoris läksin ma nüüd päris ette, et seda tõusu veidikenegi vähendada. Ja mis te arvate, kas mul pulss oli selle tunniga taastunud? Ei, loomulikult mitte, enne starti oli see ~120 l/min.

1, 2, 3 läks! Teist korda tõusu peal startida ei olnudki nii hull - kui jalad juba on puupakud all, siis pole enam midagi vaja kinni joosta. :D Seekord mind ei häirinud ka tõsiasi, et km tähised olid valesti ja seda ma teadsin juba ka, et rada on pikem kui 6 km, sest poolikul sai 6 km enne täis, kui finiš üldse paistma hakkas.

Poolmaratoni esimene pool vs. 6 km rada - lühem rada oli igaljuhul lubatust pikem

Kreenholmis võtsin heaga hoo maha, et vaadata. Parim osa oli see, kuidas väikesed poisikesed (ca 10-sed) selja taga olid täiesti liigutatud - me jookseme praegu Venemaal, need olid ju piiriväravad (Kreenholmi aiaväravad), ohsapoiss, Venemaal on ikka nii äge. Mul oli päris naljakas. Lõpuks üks mees ütles neile, ei ei, see on ikka Eesti, et see on suur manufaktuur, mis enam ei tööta. Poisikesed ei uskunud teda, sest nii koledat asja ju ometi Eestis ei ole. :D :D Üks nendest sõitis pärast minust tõukegaga mööda, selline sportlashing noh!

Pärast suure "Venemaa" aiaväravatest väljumist ootas joogipunkt, kus ma jõin seekord nagu kaamel, nagu homset päeva poleks. Selline nälg oli vahepeal tekkinud ja vägisi tekkis tunne, et kui see jooks mind ei tapa, siis suren lihtsalt nälga. Miks ma küll ei läinud enne starti ja ei võtnud kotist neid imelisi kaneelirulle, mis ma just selleks distantsiks pakkinud olin? Pagan!

Umbes neljandal kilomeetril jõudis kohale, kui tühjaks ma end jooksnud olin. Minus ei olnud enam mitte midagi alles ja keha liikus edasi puhtalt tahtejõu peal. Ma küll kirusin ennast aga ei kahetsenud, sest hoolimata raskusest oli ikkagi lahe. Lahe oli mööduda jooksjatest, kes ei jooksnud enne poolmaratoni. Lahe oli vaadata ergutajaid tänavate ääres. Lahe oli tõdeda, et kui enam üldse ei jõua, siis jõuab vabalt 6 km veel otsa joosta. 33 min ja 19 sek peal sai täis 6 kilomeetrit aga minna oli veel jupike maad. Selle jooksu finišisse jõudsin veidi rõõmsamana kui poolmaratoni omasse. Ah, jube rahule jäin ikka!

Narva Energiajooks, 6 km numbrites:
distants: 6 km (minu kell 6,3 km)
aeg: 0.34.43 (neto)
keskmine tempo: 5:31 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
max pulss: 183 l/min
kiireim km: 3 - 5:13 min/km (mõlemal jooksul oli 3. kiireim, ju seal oli mäest alla)
aeglaseim km: 5 - 5:47 min/km

Poolmaratoni jooksuindeks tuli 50, lühemal distantsil 43. Nii palju oli siis teine jooks kehvem.


Kiirustasin ruttu pessu ja nägin teepeal Julijat, kes eelmisel aastal minuga Marathon100 projektis poolmaratoniks valmistus ja tore oli muljeid vahetada. Fama keskuses juhtus aga midagi, mida minuga mitte kunagi pärast jooksu pole juhtunud - nälg võttis täiega aju üle. Kui ma tavaliselt ei taha pärast võistlust süüa ja võin mitu tundi vabalt tiksuda, isegi pärast maratoni, siis seekord pidin ma KOHE midagi saama ning siis ma nägin ühte meest burgeriga ja juba ma seisin ise burksi letis ning järgmisel hetkel väljusin sealt megasuure, sulajuustu ja peekonit täis burgeriga. Nii hea oli.

Jõudsin teha veel paar pilti kindlusest ja juba oligi aeg bussile ronida. Sain vast tund aega rahus sõita, kui tundsin, et ei, see megasuur burger oli ikka liiga väike ja otsisin veel need kaneelirullid ka koti põhjast välja ja pistsin nahka. Huh, oli see alles nälg noh. :D

***
Narva Energiajooksul said aja kirja kokku 2183 jooksjat või kõndijat, mõlemal distantsil said aja kirja 15 jooksjat, 11 meest ja 4 naist, kellest üks olin mina ja teine Kati! Neist neljast naisest olin mina poolikul teine, lühemal esimene ning 15-st olin poolikul kümnes, lühemal neljas.

***
Pealkirjas olev tsitaat, mis iseloomustab hästi ka minu päeva Narvas, pärineb ühe ägeda jooksja FB seinalt - Meelis - kes jookseb sel aastal 100 maratoni, millest 39 on juba tehtud, vägev! Aitäh mõttetera eest! Mina siin oma 12-ne poolmaratoniga... päh. :D

Uute jooksmisteni!

31. mai 2018

Mai kokkuvõte. Läksin hulluks natuke.

Unustasin Rapla jooksu postituses mainida, et säärelihas allus vahepeal taas koostööle ja Raplasse jooksma minnes oli kõik jälle korras. Vedas.

Eelmisel aastal jooksin mai kuus üle 200 km. Sel kuul aga venitasin napilt üle saja välja. Võiks ju arvata, et ka jooksuvorm on poole kehvem aga tuleb välja, et käib kah, kõige hullem polegi.

Kuu alguses segas trenni tegemist elu, nimelt kolisime Õismäelt minema - iga päev natuke, kuniks nädalaga olid kõik asjad ühest kohast teise viidud. Uue elukohaga tulid kaasa ka püsielanikud, kellest me algul midagi ei teadnud - oravad - kuniks nad kõik lilled rõdul pintslisse pistsid. :D

"Ups, jäin vahele..."
Siis tuli juba Viimsi jooks, kus võitlesin vapralt kuumusega ja tegin lõpus jalale haiget. Kahtlustan, et asi oli ebasobivates jalatsites ja seetõttu pole julgenud rohkem neid Skechersi mäluvahuga tosse jooksmiseks jalga panna aga küllap nad kõndimiseks on ikka head. Jälle ei saanud nädal aega korralikult joosta. Vähemalt punnitasin Viimsis alla kahe tunni.

Riia jooksuks oli õnneks asi nii palju korras, et sain joosta ilusa aja. Riias oli tõesti äge ja sinna lähen tulevikus kindlasti veel jooksma. Kusjuures, jooksin Riias esimesed 10 km 15 sek kiiremini kui Raplas. Aga nädal hiljem toimunud Rapla jooks oli ka täielik surm. Sain seal rahuldava aja aga surm oli ikkagi.

Kui nüüd veel võrrelda eelmise aastaga, kui sai kõvasti trenni tehtud - sel aastal jooksin Raplas kiiremini kui eelmisel aastal ja ka poolmaratoni olen jooksnud sel aastal kiiremini kui eelmise aasta juunis. Niiet võib rahul olla küll.

Rapla jooks tegi tugevaks - sellist numbrit polnud sel aastal veel näinudki

Mai numbrites:
118,3 km maha joostud kilomeetrit
14,5 tundi jooksmist
15 treeningkorda
3 võistlust, millest 2 poolmaratoni ja 10km jooks
6697 jooksmisega põletatud kilokalorit

Ja natuke hulluks minemisest ka, mida pealkirjas lubasin: seda, kui kiirelt kadusid mälestused Rapla jooksu kannatustest, ilmestab fakt, et juba järgmisel päeval registreerisin end Narva Energiajooksu 6 km distantsile. Poolikul olin ma juba enne kirjas. Põhjendus oli lihtne: minu eeldatava pooliku finiši ja kojutuleku bussi vahele jääb liiga palju vaba aega.

Seega jah... kell 11 stardin poolikule ja kell 14 juba 6 km distantsile. Eks näis, millega see lõpeb. Peaasi, et fun oleks noh. :D Muideks, kas te olete näinud juba rada tutvustavat videot? Tundub, et algus tuleb põnev.

Käisin Harku järve jooksu vaatamas ja finiš oli siis selline - jooksjad pidid tulema sealt üle liiva ja üle rannakehade :D

27. mai 2018

Rapla Selveri Suurjooks. Järgmine kord valin suremiseks mõne lihtsama viisi...

Olen Rapla jooksul osalenud nüüd neli korda:
2014 - 0.55.01
2016 - 0.48.05
2017 - 0.51.05
2018 - 0.50.28

See 2016 a tulemus on täielik anomaalia. See oli too aasta, kui oli üsna jahe ilm, kui ma ei eksi, siis 11-13 kraadi, stardipauguga algas kerge vihmasadu, mis 2 km enne minu lõpetamist muutus juba paduvihmaks. Ja nagu ajalugu on näidanud (Rakvere ööjooks eelmine aasta), siis paduvihmaga jooksud mulle sobivad. :D

Igatahes. Kui ma hommikul üles ärkasin, tundsin iga oma keharakuga, et ma ei viitsi minna sinna Raplasse ja kaalusin tõsiselt, kas minna või mitte. Läksin ikka. Raplas rongijaamast Selveri juurde kõmpides tundsin, et ma tahaks jooksmise asemel hoopis puhata. Isegi mitte mängida, ainult puhata.

Mul oli stardini kolm tundi aega, mistõttu tegin esimese peatuse Vigala jõe ääres, istusin puu varju ja vaatasin, kuidas pardid kaklesid. Edasi võtsin numbri välja ja potsatasin Selveris olevale pingile, hea jahe oli seal. Riburadapidi hakkasid mööduma tuttavad näod ja lõpuks tuli Viigi, kellega otsisime üles veel Marise ja Kati. Väike soojendus ja oligi aeg starti ronida.

Foto: Priit S

Õues oli ikka päris palav ja palavad ilmad mulle jooksmiseks ei sobi, mistõttu läksin jooksma ilma eesmärgita. Aga! Ma siiski panin selle kuumuse proovile ja esimesed neli kilomeetrid tulid ikka rekordigraafikus, mitte liiga kiiresti, vaid täpselt nii nagu vaja. Aga see oli ikka paganama raske, tundsin, et ma olen end täiesti tühjaks jooksnud.

Viienda kilomeetri alguses pidasin plaani, et istun lihtsalt keset maanteed maha ja ei tee mitte ühtegi sammu. Selleks ajaks olin jõudnud maanteele ja see tuul, mis seal vastu puhus... ohsajuudas. Enamus teest jooksin nii, et kedagi polnud tuuletakistuseks ees ka. Aeg-ajalt möödusid jooksjad, võtsin sappa aga ei jaksanud üldse mitte mingit tempot hoida. Ma lihtsalt surin seal kuuma päikese all vastutuules.

Ma ei jaksanud isegi kella vaadata, et mis tempo või mis pulsiga ma jooksen. Tahtsin lihtsalt lõppu saada. Ja mis mõttes ei ole see kruusane lõik enne lõppu ikka veel ära asfalteeritud?? *minestab* Lõppu ma õnneks jõudsin ja kella kinni vajutades pidin mitu korda üle vaatama, sest ma arvasin, et ma jooksin mingi tund aega kindlasti.

Lõpuks leidsin üles ka Viigi, hiljem Kati ja jäima loosiauhinde ootama. Jumala mõttetu oli ikka passida 1,5 h seal aga kus me teadsime, et sel korral fortuuna meid üldse ei soosi. Tänud Viigile, kes mind rongijaama kiirelt ära viskas, jõudsin varasemale rongile ka. Selleks, et Raplas vähem kui tund aega joosta, kulus mul kokku 9 tundi...

Iseenesest oli tore üritus. Jooksu korraldus muutub ka iga aastaga üha paremaks ja sel aastal pole mul ühtegi halba sõna öelda. Ja ajaga jäin ka rahule, hetkel 10 km jooksudest teisel kohal. Kui seda aega poleks finišiprotokollis kirjas, siis ma eriti ei usuks, et selline aeg tuli. :D

Foto: Priit S

Rapla Selveri Suurjooks numbrites:
distants: 10 km (minu kell 9.98 km)
aeg: 0.50.28 (neto)
keskmine tempo: 5:05 min/km
keskmine pulss: 178 l/min (isegi pulss ei tõusnud tavapärasesse kõrgusesse)
max pulss: 184 l/min
kiireim km: 1 - 4:44 min/km
aeglaseim km: 8 - 5:24 min/km

Hea, et mul nüüd enne Narva Energiajooksu midagi ees ootamas ei ole. Saan vast natuke puhata ka lõpuks. Ma ei tea, kas selle taga on kaks lühikese vahega poolmaratoni või juba üsna pikalt kestnud kuumus aga lihtsalt ei jaksa praegu rohkem. Aga Narvas saab ilmselt jälle parmupäevitada (loe: joosta põrgukuumuses). :D


22. mai 2018

6/12 poolmaratonist: 28. Lattelecom Riga Marathon. Naeratades läbi Riia.

Alustasime Riia poole sõitu juba laupäeva hommikul ja esimene peatus oli loomaaias. Kaelkirjakute pärast tahtsingi sinna minna. Oleks ma aga lugenud enne arvustusi, poleks ma ilmselt läinud. Väga kitsas ja õnnetu koht oli. Jääkaru ma-ei-teagi-kuidas-seda-kohta-nimetada ees seistes hakkas eriti kurb. Õnneks augustis viiakse jääkaru üldse Riiast minema. Loomaia pilet on 7 eurot ja käisime 1,5 tunniga rahulikult jalutades kogu ala läbi. Ei soovita üldse sinna minna.

Järgmine peatus oli Elektrum Olympic Center ja maratoni expo. See oli päris huvitav, sai teha pilti lippude ja erinevate märkidega nagu LV2018, Latvija 100 jne. Parkisime auto igaksjuhuks sinna tasulisse parklasse ja ära minnes... no ei oska sealt välja tulla. :D Mõned minutid hiljem selgus, et hoone kõrval oli automaat, kuhu tuli natuke raha toppida ja siis avanesid maagiliselt ka kõik piirded.


Hotell oli meil võetud muidugi vanalinna. Ma ise ju tellisin stardi lähedale ja ma ei tulnud selle peale, et öelda - mite vanalinna. Vedas aga nii palju, et hotelli parkla jäi jooksutrajektoorist väljapoole ja ei pidanud jooksjate pärast kinni istuma. Vaade aknast oli mõnus, ühel pool kirikutornid, teisel pool aimatav Daugava jõgi (kui neid maju vaid ees poleks olnud).

Ülejäänud pool päeva uudistasime vanalinnas, käisime Daugava ääres, vaatasime stardikoha üle, šoppasime Stockmani toidupoes, kus on sama üüratud hinnad nagu Tallinnas. Sain sealt mangomaitselise coca-cola. Kui viisakaks jääda, siis see maitses lihtsalt kohutavalt. Õhtu lõpuks oli kogunenud üle 21 000 sammu ja hotelli tagasi jõudes olid jalad natuke rohkem kui läbi aga samas ei tahtnud jätta võimalust kasutamata. Esiteks ei tea, kas ja kuna enam Riiga niimoodi satub ja teiseks, mul polnud ju õrna aimugi, kas ma üldse joostagi saan.


Hoolimata sellest, et hotell asus vanalinnas, sai magada küll. Siiski ärkasin mitu korda öö jooksul, et kella vaadata - äkki magan sisse. Mis sest, et õues oli kottpime, ikka võib sisse magada. Ei ole ju harjunud sellega, et kuumal ajal antakse start nii mõistlikul ajal nagu 8.30. Lisaks peab mainima, et rada pandi ülikiiresti kokku. Laupäeva õhtul ei olnud kuskil midagi, pühapäeva hommikul ca kuue paiku hakati kolistama ja aknast võis näha, et aa, rada pannakse alles üles.

Aga jõuame nüüd jooksu juurde ka.

Start asus Daugava kaldal ja kui eelmine päev olid seal arvestatavad lained, siis sel hommikul voolas vesi veidi rahulikumalt. Starti kogunesid maratoonarid ja poolmaratoonarid läbisegi. Vaatasin, et aja said kirja üle 1700 maratoni ja üle 4700 poolmaratoni jooksja - mass oli ikka meeletu.

Ma ise trügisin esimesse gruppi, mis oli kohe eliitgrupi taga. Võtsin sisse kaks valuvaigistit ja jäin ootama. Ühest küljest valdas mind tohutu rõõm, sest ümberringi oli nii palju elevust ja põnevust, olin ju seda jooksu isegi juba mitu kuud pingsalt oodanud. Teisest küljest aga tundsin kurbust, et jalg teeb valu ja võib-olla joosta ei saagi.

Enne starti loeti ette tervitused erinevates keeltes. Soomekeelse peale muigasin veidi aga eestikeelse magasin niimoodi maha, et kuulsin vaid lõppu: tervist jooksuks. Ju siis aju ei saanud aru, et see eestikeelne oli. :D

Võtsin aja, et fotograafile poseerida. Foto: Imre Avaste
START. Esimesed jooksusammud tegin ettevaatlikult nagu kevadine vasikas esimest korda murul. Jalg tunda ei andnud ja panin täiskäigu sisse. Saab mis saab ja kahetsen hiljem. Esimesed viis kilomeetrid jooksin kõik alla 5 min/km ja sealjuures end pidevalt tagasi hoides. See polnud see tempo, millega ma end lõpuni oleks vedanud. Umbes kolmandal km hakkas jalg kergelt tunda andma. Viienda kilomeetri kandis oli pöörde peal joogipunkt ja seal kohas tekkis esimest korda tunne, et nüüd on kõik, siin minu jooks täna lõpebki aga ma proovin veel kilomeetri vastu pidada.

Joogipunktidega oli muidu väga hästi. Neid oli piisavalt palju, topsides oli normaalselt vett. Spordijooki, puuvilju ja muud kraami ma ise ei võtnud. Paaril korral tõmbasin vett ninna ka, sest seisma jäämiseks mul seekord aega polnud. Eelviimases punktis kallasin natuke vett isegi pähe, noh, nii moe pärast. Super ilm oli jooksmiseks.

Igatahes. Kuuendaks kilomeetriks oli valu sääres veidi järgi andnud ja edasi arvutasin koguaeg, et kui ma nüüd kõndima hakkan, siis mis ajaga ma lõppu jõuan aga ma proovin veel ühe kilomeetri ära joosta. Ja selllessuhtes täiesti vedas, et ma jõudsin 100% joostes finišisse, mitte ühtegi kõnnitud sammu ja see on juba midagi.

Rada ise kulges mööda linnatänavaid ja üle sildade. Riia on ikka väga ilus linn, kõik need uhked majad ja pargid. Kui eelmisel õhtul linnas jalutades tundus, et kõik on väga lauge, siis joostes saab aru, kuidas need pisikesed tõusud teevad korralikku tööd aga ei midagi ületamatut.

Minu lemmikkoht oli 10-13 km, kus vabadussamba juurde oli pandud püsti pisikeste Läti lippudega jookukoridor, raja ääres tervitasid rahvariietuses inimesed, edasi minnes lauldi poodiumitel isamaalisi laule ja veel edasi seisid sõdurid osalejariikide lippudega valves. See kõik oli nii äge, et vähe ei tulnud pisar silmanurka.

Tahtis teha pilti aga mina näitasin ainult kandu :D

Äge oli ka see, et ma olin selga pannud sinimustvalge Tallinna Maratoni särgi, sest nii said kõik minust mööda jooksnud eestlased ergutada. Ja mina muidugi vastu ka nii palju, kui ma jaksasin, sest ma ise jooksin küll viimase piiri peal ja rääkimine ei tulnud kõne allagi. Tegelikult olid päris paljud selle särgi endale selga pannud, see oli väga vahva. Naeratus püsis suul kuni lõpuni välja (mõningate mööndustega muidugi). Vanalinnas munakividel ukerdades veel jõudsin mõelda, et kas tõesti nii kerge ongi täna joosta.

16. kilomeeter aga purustas kõik valelootused, sest ees terendas seesama sein, mis sealkandis ikka vastu tuleb. Kuna energiatabletid ei tulnud õigeks ajaks kohale, haarasin kaasa hoopis kirsimaitselise energiageeli ja seda ma siis üritasin endale sisse ajada. Täitsa okei maitsega oli ja energiat andis juurde küll. Kõige õudsemad kilomeetrid olid 17. ja 18., sest siis tuli joosta üle lõputu silla. See sild lihtsalt kestis ja kestis ja kestis. Seal ei olnud mitte midagi muud kui ainult üks pirakas hall tolmune sild. Jumal tänatud, et see ikka otsa sai.

FINIŠ. Pärast seda meeletut silda algas ca 2 km pikk lõpusirge. Tempot ma juurde panna ei suutnud, sest ma olin end juba üsna tühjaks jooksnud. Andis tunda küll, et pole ammu korralikult trenni teha saanud aga vähemalt lõpp paistis. Olin kuskilt 300 lisameetrit jooksnud, sest minu kellal tiksus vahepeal 21,1 km täis, ajaga 1:50:31, kuid minna oli veel üksjagu aga ajame selle gpsi-vea süüks ja usaldame ikka ametlikke andmeid.

Enne finišit eraldati veel terad sõkaldest ehk maratoonarid suundusid uuele ringile aga mina õnneks seekord ei pidanud rohkem jooksma. Saigi läbi. Täiega ära teenitud teenitud medal kaela ja Rimi kotike pihku. Peab mainima, et jube asjalik kotike oli - sees oli kõik, mida üks jooksja finišis vajab: vesi, õun, müslibatoon, magus jook ja ei mingit rämpsu, mille kohe ära viskad. Kott ise oli ka korralik riidest poekott.


Uskumatu, no oli alles jooks. Sellist tulemust ei osanud unes ka näha, olin ju täiesti kindel, et mul tuleb vähemalt osa maad kõndida aga ei, jooksin hoopis kiiremini kui eelmistel sel aastal joostud poolikutel. Riia maraton oli tõesti üks üliäge jooks. Ma muidugi ei välista, et nad just sel aastal pingutasid, sest LV100 ja muud jutud aga kindlasti võtan selle jooksu kunagi veel plaani.

Käisin kiirelt pesus ja sõitsime vanalinnast minema enne, kui põhimass liikuma hakkas. Pärast sellist korralikku pingutust tuleb muidugi minna šokolaadimuuseumisse. Pilet oli seal 7 eurot ja ega midagi eriti vaadata ei olnud. Samas oli see midagi täiesti teistsugust ja ükskord elus võib ära käia küll. Sain seal juua kuuma šokolaadi, teha endanimelise šokolaadi ja pärast hüppasime Laima kommipoest ka läbi. Sealt ma võtsin ainult sefiiri, sest olgem ausad... Laima šokolaadid... eestlasena jään ma ikka Kalevile truuks. :D

Tagasiteel Tartusse põikasime veel Siguldast läbi, et imetleda sealseid kauneid loodusvaateid ja kui Riia jooksjad meie sõtmist ei seganud, siis Siguldas oli üks rattaüüritus ühe tee nii kinni pannud, et me pidime veidi ringi sõitma aga õnneks saime ikka Tartu ka lõpuks. Selline tore ettevõtmine see Riia maraton oligi. Jäin ürituse ja tulemusega nii rahule, kui üks inimene rahul olla võib.


Lattelecom Riga Marathon numbrites:
distants: 21.1 km (minu kell 21.4 km)
aeg: 01.52.02 (neto)
keskmine tempo: 5:18 min/km (minu kell 5:14 min/km)
keskmine pulss: 180 l/min
max pulss: 187 l/min
kiireim km: 2 - 4:52 min/km
aeglaseim km: 18 - 5:44 min/km
kohad: üldkoht 1400/4782; naistest 211/1788; vanusegrupis 53/368; eestlastest 38/123

5 km splitid:
1 - 0:24:29
2 - 0:25:44
3 - 0:26:31
4 - 0:27:47
Ilus vaadata seda tempo langemist. :D

Kokkuvõttes võib öelda, et mingit superkompensatsiooni mul ei tekkinud, samas keha Viimsi jooksust väsinud ka polnud. Seega - taastusin vist enam-vähem ära küll? See, miks mul hästi läks, oli kõikide heade juhuste kokkulangevus: hea stardiaeg (mulle sobivad pigem hommikused jooksud), hea temperatuur, palju rahvast kelle taga tuulevarjus joosta, vaikne tuul, keskmiselt kiirem rada ja palju meeleolutekitajaid ning mis kõige tähtsam - valuvaigistid tegid head tööd!

Järgmine jooks on teoreetiliselt pühapäeval Raplas. Vaatan, kuidas kulgeb ja kas üldse starti lähen, sõltub, mida minu austatud säär soovib. Ja kui tulebki 27 kraadi nagu hetkel lubab, siis jooksmisest ei tuleks nagunii midagi välja. :D

18. mai 2018

Hakkab jälle pihta! Nomaeivõi...

Oleks ma aasta alguses teadnud, et selline tore jooksuaeg on ees ootamas, ma poleks üldse jooksma hakanudki.

Aprill juba andis lootust, et vist saab nüüd vaikselt jälle trenni tegema hakata. Jooksuvormgi oli kõigest hoolimata tsipake parem võrreldes eelmise aasta aprilliga. Mai alguses sain veidi tuult ja kurk oli valus, vedas ja õnneks nohuni asi ei jõudnud ning kõik läks edasi...

Kuniks tuli Viimsi jooks.

See rõve pinnas, mis oli jooksu alguses ja jooksu lõpus... ise olen süüdi, et pole viimasel ajal pöiaharjutusi teinud. Ise olen süüdi, et panin tolleks jooksuks jalga oma tutikad tossud, mis ei sobi maastikul jooksmiseks (Skechersid memory foam-iga, mida ma küll mõtlesin). Tegin jalale ikka nii palju haiget, et praegu joosta ei saa. Jooksma hakates nüsiks nagu keegi noaga säärelihast.

Aga kummalisel kombel saan ma kõndida. Õnneks kõndida ma oskan. :D

Ma ei teagi hetkel, mis Riia poolmaratonil nüüd saab. Ilmselt ma ei saagi teada, kas mul tekkis siis ületaastumine või on keha Viimsi jooksust veel väsinud. Tean ainult seda, et ajalimiit on seal kolm tundi, starti ma lähen ja loodan finišisse ka jõuda. Kui juhtub, mis on üsna tõenäoline, et peangi terve tee kõndima, siis 8.30 min/km kohta ei tohiks väga keeruline olla.

Ei, see aasta ikka pole minu aasta! :D



14. mai 2018

5/12 poolmaratonist: MyFitness Viimsi jooks. Väkk. Väkk.


See, et jooksupäevaks lubas praktiliselt uue kummarekordi väärilist kuumust, mind ei üllatanud. Viimsisse jõudes näitas tempertuurimõõdik juba 20 kraadi. Mul täiega vedas, sain oma numbri kätte vahetult enne, kui tekkis hiigelpikk järjekord. Loodan, et kõik inimesed ikka jõudsid starti...

Enne starti tegin veel väikese soojenduse ja kaugelt oli juba tunda, et ega seekord mingit head jooksu siit ei tule. Äkki tuleb alla kahe tunni? Äkki mitte?

Start oli kell 11. Paarsada meetrit tuli staadionil joosta ja siis keeras tee kruusale. Suurte kividega kruusale, väga mõnus oli oma pahkluid väänata ja hingata sisse kurku kuivatavat tolmu. Pulss oli sekunditega laes. Seejärel pööras rada terviserajale, kus oli maas see tüüpiline saepuru kraam vms. Teate, ma vihkan sellist rajakatet. :D Nagu päriselt. Ma pigem ei jookse üldse, kui et jooksen sellisel pinnasel.

Mõni kilomeeter hiljem sai see jubedus läbi ja korralik kergliiklustee võttis suuna kergelt allamäge. Tuul oli kohati vastu aga see pigem jahutas ja ei seganud. Vähemalt oli midagi hingata.

Esimesel poolel oli peas kaks mõtet: kas see rada kunagi ka tagasi pöörab või jookseme maailma lõppu välja? Ja kui praegu on terve tee valdavalt langeva profiiliga, siis millisest tõusust tuleb lõpus üles ronida?

Igatahes ca 13. kilomeetril see rada lõpuks pööras Viimsi poole tagasi. Juhhei! Siis sain alles aru, et kõik eelnev kuumus oli olnud titekas selle kõrval, mis edasi valitses. Tuul oli nüüd selja tagant ehk nina ette hapnikku väga palju ei jätkunud, kuum päike paistis otse näkku ja rada ei olnud enam langeva profiiliga. Õnneks ei tundunud ka erilist tõusu olevat.

Kui alguses oli eesmärk joosta alla kahe tunni, siis nüüd oli eesmärgiks jääda ellu ja mitte mingil juhul jääda seisma. Ma pole kunagi kõrbes käinud aga selline tunne oli küll, et Rohuneeme ja Haabneeme on vahepeal kõrbestunud. Meri tundus mõnusa oaasina, kuhu võinuks kohe sukelduda. Tundsin, kuidas vaim on kohe kohe alla andmas aga miski hoidis veel mõistust selgena.

Joogipunktides pandi topsidesse nii vähe vett, et mulle oleks olnud vaja vähemalt viite topsi. Esimeses haarasin ühe topsi, millest jäi ilmselgelt väheseks. Teises võtsin juba kaks, vett oli mõlemas ühe lonksu jagu. Õnneks oli neid punkte kokku seitse, viimases kahes jäin juba seisma ja tankisin seda vett veidi rohkem sisse. Aa.. viimases joogipunktis oli vesi üldse otsa saanud aga õnneks oli spordijooki.

Kui oli jäänud veel kaks kilomeetrit, keeras rada Laidoneri parki ja läks tagasi sinna pehmele pinnasele, mis alguses oli. Täitsa lõpp ma ütlen. Ei.. täiesti p***ses oli kõik! Mu jalad olid juba nii makaronid all, et raske oli jalgu hoida ja jalalabad väändusid siia-sinna igas suunas. See rajalõik oli ka üsna künklik.

Jõudsin napilt ühest väiksest künkast üles, kui parem jalg korraks alt ära käis ja mingi lihas/kõõlus korraks järgi andis. No tore, see veel puudus. Viimane kilomeeter sai joostud läbi kerge valu (õnneks möödus järgmiseks päevaks). Rada läks veel korraks sinna kruusateele, sain kuivanud hingeteedesse veel ühe tolmukihi peale hingata ja olingi taaskord staadionil.

Täitsa pekkis, mis jooks oli jäänud seljataha. Kraapisin oma viimased jõuraasud kokku ja lihtsalt kütsin finišisse nii kiiresti, kui sel hetkel võimalik oli. Napilt jõudsin alla kahe tunni. Asi seegi. Ma kahtlen, kas sellele jooksule enam kunagi lähen.

Kuna osalejad said minna MyFitnessi minispa-sse, siis võtsingi  suuna kohe sinna. Seal avastasin, et pulsivöö on veidi hävitustööd teinud. Õnneks oli kisa rohkem kui villa aga särk nägi ikka khkm kole välja küll. :D

MyFitness Viimsi jooks numbrites:
distants: 21,1 km / minu kell 21,3 km
aeg: 01.59:49
keskmine kiirus: 5:41 min/km
keskmine pulss: 182 l/min
max pulss: 193 l/min
kiireim km: 1 - 5:18 min/km
aeglaseim km: 20 - 6:27 min/km

Tallinna kesklinna tagasi sõites märkasin, et üks tempertuurinäidik näitas lausa 29 soojakraadi. Ma pakun, et seal Rohu-Haab-kõrbes oli vähemalt 40!

Kui ma enne Viimsi jooksu olin üsna optimistlik taastumise osas, siis nüüd enam mitte. See kuumus ja rada tegid ikka korralikku tööd. Eks näis, mis Riias saama hakkab. Õnneks on seal start juba hommikul kell 8, saan loodetavasti enne finišisse kui kuumarabanduse. Te võite mulle vabalt soovitusi anda, kuidas Riia poolmaratoniks paremini valmistuda ja taastumist kiirendada. ;)

30. aprill 2018

Aprilli kokkuvõte

Aprill algas väga raskelt. Ei ole lihtne pärast sellist konarlikku jooksuperioodi lõppu tagasi reele saada. Aga vähemalt on ilm olnud soosiv, ei mingit lund ega jääd enam. On ainult üks lõputu tuul.

Kuu alguses käisin vahelduseks jõusaalis, HC Gym-is ja see väärib ära mainimist. Sissepääsu tasu oli 2.50 ja arvata on, et selle raha eest väga midagi oodata ei tasu. Jõusaal ise oli piisavalt suur, absoluutselt kõik vajalikud treeningvahendid olid olemas ja enamgi veel. Näiteks oli võimalik tõsta seal ümaraid 50 kg kive või vasaraga taguda traktori rehve. Mitte, et mina neid kahte viimast teinud oleks.

Samas oli seal igal nurgal näha, kuidas on saadud pileti hinnaks 2.50. Naiste riietusruum oli äärmiselt kitsas, ilmselt seal palju naisi ei käigi. Jõusaali varustus oli kuhjatud nii lähestikku, et kui keegi mõnda masinat kasutas, siis tema ümbruses olevatele masinatele ise minna ei tahtnud. Koristaja käib vist ka seal kord kuus ja ma ei hakka peatumagi asjaolul, et polnud võimalik puhastada enda järelt  higi ehk kui lõpetasid, jäi maha märg plekk ja nii oligi ja neid plekke oli sinna kuivanud ilmselt tuhandeid. :D :D Aga! 2.50 eest saab seal oma trenni tehtud ja rohkem polegi vaja. Pärast sai pesta ka ja dušširuum oli küll igati korralik.

Siis raputasin Tartus jalgrattalt tolmu maha, mida oli kogunenud üksjagu - eelmisel aastal ratas päevavalgust ei näinudki. Kuna ma üksinda ei oska väga rattaga sõita ja pedaalin nagu ajaks surm mind taga, siis järgmisele tiirule võtsin isa kaasa, kellega sai veidi rahulikumalt võtta. Annelinnast on nii mõnus ükskõik kuhu suunas minna, igal pool on kergliiklusteed, minu isiklik lemmiktee on tee otse Saadjärveni.

Mida veel... Ükspäev läksin näiteks ProRunneri ühistrenni. Vaatasin valmis bussiaja, panin riidesse, astusin uksest välja ja... tundsin, et ma ikka ei viitsi praktiliselt teise linna otsa minna, sest just sel päeval oli trenn Nõmme asemel Järvel. Tuppa ma muidugi tagasi ei läinud, tegin hoopis ühe tempojooksu. Sätin end mõni teinekord uuesti sinna ühistrenni.

Igatahes. Aprillis liikusin ma kokku 150,6 km, milleks kulus veidi üle 18 tunni. Seda on võrreldes aastataguse numbritega ikka ääretult vähe aga ma ei kurda. Jooksin ära ka järjekordse poolmaratoni ning seekord õnnestus aeg saada alla kahe tunni.

Mai kuuks aga avan väikese kihlveokontori. :D Nimelt kirjutasin ühes eelmises postituses, et kavatsen joosta Viimsi poolmaratoni ja täpselt 7 päeva hiljem Riias poolmaratoni. Selle peale läks kergeks vaidluseks, kus arvamused jagunesid kaheks: a) ma ei taastu elusees ära ja Riia, kui mitte mõlemad, jooks tuleb väga kehva ajaga; b) tekib superkompensatsioon ja võin joosta Riias hea aja.

Mina isiklikult lähen mõlemat jooksu nautima, sest põhijooks, milleks ma üritan oma vormi ajastada, tuleb alles septembris aga ma annan siiski mõlemal päeval endast maksimumi. Okei.. sõnad nautima ja maksimumi andma vist ei ole päris sünonüümid...

Aga te valige siis oma pool ära ja vaatame, mis tulemus tuleb. Võitjad selguvad 20. mail, eeldusel, et mõlemad jooksud toimuvad ja mina mõlemal ka jooksen. :D

Siis, kui satud õigel ajal lehele ja pead kõigest paar tundi ootama, et sellist screenshoti teha.

27. aprill 2018

4/12 poolmaratonist: 41. Suunto virtuaaljooks ehk tegin ikkagi selle kuu jooksu ära!

Suure suuga lubasin viimati, et jätan selle kuu poolmaratoni ära, sest noh, rahast hakkas kahju ja mida kõike muud oleks osalustasu eest saanud. Nii kui ma olin selle välja öelnud, hakkas miski ikkagi kripeldama ning pekki küll, järgmisel hetkel tühjendasin oma rahakotti ja natuke hiljem jooksin aprilli poolmaratoni ikkagi ära.



Jooksmist alustades sai üsna pea selgeks, et saab olema üks väga raske jooks. Esimene kilomeeter puhus vastu selline tuul, et hoia ja keela. Ja pole vist ka eriti hea näitaja, kui juba esimestel meetritel tekib küsimus - miks ma seda teen?

Võtsin suuna Nõmme suunas, kujutasin vaimusilmas ette, et jooksen esimese otsa ülesmäge ja siis on hea allamäge tulla. Jooksin ja jooksin ning tundus, et mets varjab suurema tuule ära, sest õhu liikumist väga tunda ei olnud. Jõudsin raja lõppu, keerasin ümber ja üllatus-üllatus! Korralik tuulesein tuli vastu.

Mismoodi ma seda taganttuulena kuidagi ei tajunud? Ausõna, teistpidi joostes ei puhunud mingit tuult.

Kuna see rada on poolmaratoni jaoks natuke lühike, siis tundus 10 km peal hea mõte ümber pöörata ja üks ots veel raja lõppu joosta ja siis uuesti kodu poole lipata. Hakkasin seda kahetsema kohe, kui jälle tuulemüürist üles ronisin.

13. km alates kuni lõpuni puhus lihtsalt julm vastutuul. Õnneks viis rada veidi allamäge, seegi hea. Päris paljud kindlasti vaatasid, et ma olen vist täitsa sooda ja ei oska joosta. Nad muidugi ei teadnud, et ma üritan võistlust arendada ja jooksen endaga võidu. Kummaline võis see välja näha küll.

Olin rajale kaasa võtnud ka õunamaitselise geeli. No ma ei tea... mingi aeg oli see mu lemmik aga nüüd tundus nii keemia ja väga jahune. Võtsin paar ampsu ja viskasin järgmisesse prügikasti. Hea, et ma seda välja tagasi ei oksendanud. :D

Lõpuks jõudsin Õismäele tagasi ja kuna see peatänav on ringikujuline, arvasin, et kaua see tuul ikka enam vastu puhub. Aga säh, 21,2 km sai täis ja tuul puhus ikka vastu. Sain hakkama. Suutsin terve tee enam-vähem sama tempot hoida aga jah, üksinda on ikka raske joosta võistlustempos.

Jooksu ajal mõtlesin ühest agast, mis virtuaaljooksudega kaasneb - kui muidu saab õnne korral võistlustel radu lühemaks joosta, siis virtuaalidel kindlasti mitte. Kui on 21,2 km, siis nii tuleb joosta ka.

41. Suunto virtuaaljooks numbrites:
distants: 21,2 km
aeg: 01.58:39
keskmine kiirus: 5:35 min/km
keskmine pulss: 174 l/min
kiireim km: 17 - 5:18 min/km (ma ausalt ei tea, kuidas mul see õnnestus)
aeglaseim km: 21 - 6:00 min/km

Kuigi oli väga raske joosta ja päris mitu korda surin tee peal ära ning ma ei tea, kas see on veel vana rasv eelmisest aastast aga jäin ajaga väga rahule. Üksinda, tugevas tuules joosta alla kahe tunni... ok, mõni vangutab kindlasti pead, et jube aeglane aga minu jaoks ikkagi väga hea aeg. ;)

Hmm... millised tossud täna valida?

16. aprill 2018

Aprilli poolmaraton jääb ära

Ei, ärge ehmatage, minuga on kõik kõige suurepärasemas korras. Lihtsalt poolmaratoniga on sel kuul kehvasti.

Kui vaadata Marathon100 kalendrit, siis sealt leiab ainult Kindral Tõnissoni militaarjooksu. Alustuseks asub see kohas, kuhu on tülikas minna ja teiseks on seal märksõna "veetakistus". No tänan ei. Jääb ära.

Siis on võimalus teha ka Virtuaaljooksu nagu ma siin kaks korda olengi juba teinud. Aga siin on üks aga. Nimelt oli varem osalustasu 6 eurot (+4 eurot medali eest), siis nüüd on osalemine kallim - 8 eurot + medal. Kui varem oli jooks nädala põhine, siis nüüd võib selle 8 euro eest ühe kuu jooksul startida nii palju kui tahad.

Ühest küljest on tore ja arusaadav aga teisest küljest - ma tahan joosta ainult üks kord. Kui 6 eurot oli vastuvõetav, siis 8 eurot ühe korra Virtuaaljooksul osalemise eest välja käia on minu jaoks natuke palju.

Seega ma otsustasin, et jätan aprillis poolmaratoni vahele. Järgmine poolmaraton tuleb hoopis vähem kui kuu aja pärast Viimsis ja nädal hiljem Riias.

Sellised lood.


10. aprill 2018

D-vitamiin pärast pikka pimedat talve

Kui ma eelnevatel aastatel olen lasknud veres kontrollida d-vitamiini näitu, siis see on alati jäänud sinna alumise piiri ümbrusesse (>75 nmol/l). Ilmselt pole mul sellega erilisi probleeme olnud seetõttu, et mul on ülihele nahk, mis mõneti kurvastuseks mitte kunagi ei päevitu (aga punaseks läheb rõõmuga) aga päikesekiiri püüab vist jõudsalt. Hea seegi vähemalt. 

Talvel olen loomulikult ka neid kõige tavalisemaid d-vitamiini pärleid söönud nii tihti, kui meelde tuleb. Sel aastal oli aga kõik teistmoodi *kõlab dramaatiline muusika*. :D

Nimelt sain päkapikult Regiinalt endale täiesti teistmoodi d-vitamiinid. Esiteks oli üks kapsel 4x kangem kui senine (100 μg vs. 25 μg) ja need polnud õlikapslis. Seda viimast ma veidi pelgasin ja ostsin apteegist eraldi õlikapslid kõrvale, siis jääb pidev arvutamine - kas sõin piisavalt rasvast - ära.

Alates detsembri keskpaigast hakkasin neid krõbistama, mida aeg edasi, seda rohkem jäi päevi vahele, niiet kolme kuu portsust on neli kuud hiljem paar tk alles. Need ma hoian praegu sügiseks, sest päike külastab meid tihedamalt ja noh... kui d-vitamiini näit on hetkel veres 102 nmol/l, siis võin sünteetikast veidi puhata küll.

Järgmiseks sügiseks varun kindlasti sama purgi. Aitäh, Regiina, et mulle need saatsid!


Samuti olen saanud lõpuks verenäitajad stabiilseks ja püsivalt normipiiridesse. Siin ma pole küll midagi muud erilist teinud kui lihtsalt rohkem söönud. Vähemalt ma üritan. :D Rohkem kiudaineid, rohkem juurikaid, puuvilju, no ja mõnikord rohkem magusat ka.

Kuna mul endal kaalu ikka veel ei ole, siis polnud tükk aega aimu ka, kas see rohkem söömist mind paksuks ka teeb aga aprilli alguses käisin jõusaalis ja selgus, et eip, numbrid olid nagu ikka. Päris jooksu-suvevormis veel pole aga suveni on veidi aega ka.

Koos aprilli algusega kadus ka põlvevalu. Loodan, et igaveseks! Kahjuks ma ei oska öelda, kas paprika-süldidieet aitas, sest mul õnnestus mõlemast vaid üks ära süüa. Kuidagi ei sattunud kätte ja nii see asi jäigi.

31. märts 2018

Märtsi kokkuvõte

Mõtlesin tükk aega, kas ma üldse hakkan märtsit kokku võtma, kui siin pole midagi kokku võtta. Kui eelmise aasta märtsis jooksin 144 km, siis sel aastal kõigest 82 km, millest 21 km oli võistlus. Kui eelmisel aastal oli märtsis juba kevad, siis sel korral andis teda ikka oodata.

Üks sarnasus eelmise aasta märtsiga siiski on. Hoolimata vähesest kilometraažist on pulsi ja tempo suhe ning jooksuindeksid samad, mis aasta tagasi. Kohati isegi paremad.

Aprillis hetkel ühtegi ametlikku poolmaratoni plaanis polegi, sest Marathon100 kalendris on küll üks Kindrali jooks aga mind väga ei paelu aprillis veetakistustega mudajooksud. Tegelikult üldse ei paelu, seega sellise profiiliga jooksud jäävad kohe välja.

Eks näis, mis aprill toob. Loodan, et natuke vähem jooksunalja kui see aasta siiani toonud on. Aitab küll, tahaks nüüd vahelduseks normaalselt ka joosta. Ilma jää, lume, tuule ja valudeta. Aitäh! :D

26. märts 2018

3/12 poolmaratonist: 45. Otepää-Tartu jooksumaraton. Silmini mudas kopsurohtu hingamas.



Eelmisel nädalal tegin valuvaigistite abil kaks trenni ja hoidsin pöialt, et laupäeval ikka starti jõuan. Laupäeva hommik andis lootust, sest valu põlves oli end kordades tagasi andnud aga Rehe Hotelli juurde minnes polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see jooks kulgema hakkab. Ja hea oli, et ei olnud...

Hotelli juurde jõudes silmasin juba tuttavaid nägusid, Janekut ja Mariat. Jooksjaid oli üllatavalt palju ja ükshetk sai bussiga asutud Pangodi poole teele. Sel hetkel, kui buss põhiteelt kuhugi küla vahele keeras, jäid kõik bussis vaikseks... sellises mudas ja pehmel pinnasel see jooks siis hakkabki olema, jah?

Enne starti panin kõrva taha tarkusi - põlvevalu vastu aitab paprikadieet ja palju keedetud puljongit. Ilmselt tuleb lisaks parikale ka süldidieet ette võtta. Eks need põlved sellepärast valutagi, et on mingi aine puudus. Proovin ära, hullemaks ikka ei tee (kui välja jätta võimalik eluaegne vastikustunne paprika ja süldi vastu). Testisin ka veidi põlve ja tundus, et mõnda aega peab vastu küll, kuid valuvaigisti võtsin sellest hoolimata hinge alla mõttega, et küll hiljem jõuan kahetseda...

Kui enne keerlesid mõtted selle ümber, et äkki õnnestub ikka alla kahe tunni joosta, siis jooksurada nähes lennutasin need mõtted vastu taevast. Õnnestub mul jaa haige põlve, olematu kilometraaži ja null kiirustreeningu põhjal joosta SELLISEL jooksurajal alla kahe tunni.

Stardis panid kõik ajama aga mina seekord mitte. Ise ka imestasin, et see mul õnnestus. Võtsin koha kahe meesterahva selja taga, kelle tempo tundus sellel hetkel olevat okei. Rada oli väga vahelduv - oli jääd, lund, pori aga valdavalt langeva profiiliga. Rohkem kui loodust, tuli vaadata jalge ette, et päris ninuli ei lendaks.

Esimene jogipunkt tuli umbes 6. kilomeetril, seal jäin ma päris seisma ja ootasin kahte jooksukaaslast järgi, mitte ei tahtnud üksinda seiklema minna. Ammu enam ei näinud kedagi ees ja hirm ära eksida oli päris arvestatav. 7. ja 8. km jäi tempo kuidagi väga aeglaseks. Kui enne oli ikka 5:50 min/km, siis nüüd juba 6:30 min/km ja mul hakkas igav. Päris piinavalt igav.

Ma lihtsalt tundsin, et ma ei jaksa enam niimoodi tiksuda ja 9. km otsustasin - ma kas suren või põlen heleda leegiga aga ma pean minema oma teed. Etteruttavalt ütlen, et oleks ma nendega koos edasi jooksnud, oleksin finisisse jõudnud ca 10 min hiljem ehk oleksin 10 min kauem kannatanud, sest raske oleks nagunii hakanud.

Põlv muidugi nii optimistlik ei olnud aga teine joogipunkt oli ukselävel ja sain ruttu teise valuvaigisti hinge alla võtta enne, kui põlv koost lagunes. Pärast joogipunkti sai paar sõõmu hingata vänget kopsurohtu ja kogu põnevus algas 11. kilomeetril. Tee muutus nii mudaseks, et mu jalad karjusid appi. Tahtsin põnevust, sain põnevust.

Järgmine kilomeeter oli tõeline mudaslaalom, eesmärk oli vältida pori sattumist tossu sisse, mitte kuhugi mujale minna ei olnud ja seisma jäädes oleks lihtsalt ära uppunud. Jalad muutusid järjest raskemaks, pulss oli ammu ületanud igasuguse kriitilise piiri, tempo kannatas täiega. 

Jooksin ühest naisest mööda ja nägin lennuvälja. Meenus kohe, kuidas Maria ütles, et seal saab veidi asfaltit näha ja minu motivatsioon edasi minna tõusis mingi 200% vähemalt. Omg.. asfalt, päriselt?! Taganttuulega ka veel. 15. kilomeetri lendasin juba tempoga 5:18 min/km nagu oleks see selle jooksu esimene kilomeeter. Seal seljatasin ma veel kaks naist, kellest üks üritas minust veel ette joosta aga sellel lõigul mulle seekord vastast ei olnud ja jätsin nad kaugele seljataha. Selline minivõit noh. :D

Kolmandas joogipunktis ma sekundeid väga ei kaotanud, sest mul oli vahepeal tekkinud silme ette siht - jah, alla kahe tunni! Enam polnud aega kaotada ja kui kõik oleks läinud hästi, siis ilmselt oleks see aeg tulnud ka. Aga ei läinud... ühel hetkel keeras tee 180 kraadi ja see tuul, mis mind enne lükkas, puhus täiega vastu. Järgmine kilomeeter tuli võidelda piimhappe, veel kõrgema pulsi ja häälega peas, mis andis vaikselt alla. Lõpuks pööras rada uuesti aga minust enam asja ei olnud, kogu energia oli läinud tuulega teise suunda.

Seljatasin veel ühe mehe aga see ei tundunud enam sugugi minivõiduna, tahtsin, et see finiš juba tuleks. Lõpuks see tuli ka. Alla kahe tunni ei õnnestunud aga pagan, nii head tulemust poleks ma unes ka näinud. 2 tundi ja 2 minutit. Veel mõned aastad tagasi tegin ma hoolega trenni, jooksin võistlustel pilt silme eest must, et sellist aega näha... hea, et vana rasv nii kergelt ei kao.

Sain kaela medali, valisin endale auhinnaks kõige suurema kalendri (EV100 kalender) ja läksin hotelli, kus jäime Mariaga ootama Siirit aga kedagi ei tulnud. Autasustamist ka ei olnud, kõik läksid lihtsalt minema... me ka siis lõpuks.


Mina sain jooksul naistest 4. koha, Maria 3. koha ja Siiri, kes jooksis maratoni, esimese koha. Palju õnne meile. :D

Otepää-Tartu jooksumaraton numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell: 21,02 km)
aeg: 02:02:07
kiirus: 5:48 min/km
parim km: 15. - 5:18 min/km
aeglaseim km: 8. - 6.24 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
koht: 21/30, naistest 4/9

Ilmselt esimest korda elus jooksin negatiivse splitiga, kus esimene pool oli ca 3 min aeglasem kui teine pool. Pärast valuvaigistite mõju kadumist arvas põlv, et laupäeva hommikuse valuvaba oleku võib mõneks ajaks unustada ja valutab nüüd veidi edasi. Õnneks mitte nii hullult kui siin vahepeal oli. Söön nüüd paprikat, sülti ja puhkan veidi jalga.

Ja veel... ma suutsin selle jooksuga kolm küünt siniseks joosta. KOLM??? Ma jooksin nende sokkide ja tossudega kaks maratoni ilma ühegi villi, hõõrdumise ja sinise küüneta. Ja nüüd mingid tühised 21 km niidab maha lausa kolm küünt. Hämmastav. :D See läheb ilmselt sinna selgete sõnumite kategooriasse, et äkki ei tasu rohkem joosta. :D