30. detsember 2017

2017 magusat varjundit

Kui 2016. aasta tõi mulle jooksumaailmas palju (kui mitte kõikidel distantsidel) uusi rekordeid, siis sel aastal oli rekordisadu väiksem. Seevastu sain aga rohkem uusi kogemusi, õppetunde, kohtusin nii paljude ägedate inimestega ja noh, oli täiesti teistmoodi aga imeline aasta. Kui peaks ühe sõnaga aasta 2017 kokku võtma, siis see märksõna oleks päikeseline.

Siis, kui päike Õismäel loojub

Aasta lemmikhetk
Veebruaris kirjutasin, kuidas parim piinamismeetod on korraldada midagi lahedat, lasta huvilistel osa võtta ja siis piinata neid teadmatusega, kas nad said edasi või mitte. Lõpuks, kui tuli kiri, et pääsesin projekti "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton", olin vist kõige rõõmsam inimene maamunal. Ok, liialdan aga õnnelik olin küll. Parim hetk terveks aastaks.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikvaev
Otsus osaleda eelpool mainitud projektis, oli parim. See, et ma sinna pääsesin, oli uskumatu aga äge. Terve teekond maratonini oli nii õpetlik ja kogemusterohke, treenida ühe eesmärgi nimel. Praegu ma enam ei mäleta väga maratoni, pigem on meeles see teekond maratonini.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikjooks
Hetkel ei kujutaks ette, kui peaks ärkama hommikul 5.20, et tõmmata jalga jooksusussid ja suunduda 30 km'sele jooksule aga ma olen nii rahul, et suvel seda mitu korda tegin. See on see, mis jääb meelde. Ärkamise hetkel mõtled küll, et sured ära aga mitu kuud hiljem näed, et jäid ju ellu. Ei olnud katki midagi. Hommikused jooksud sobisid mulle ka veidi paremini kui õhtused - süda veel magas ja pulss oli madal. Samuti ei olnud päike veel kõrvetavalt kuum (nii harva, kui seda ka oli).

30 km ümber Anne kanali - 15 ringi - jah, miks ka mitte!

Aasta lemmikvõistlus
Selle tiitli saab ilmselgelt Rakvere Ööjooks, mida võib pigem nimetada ööujumiseks. Sellist elamust ei osanud keegi oodata ja mina ei osanud oodata ka uut isiklikku poolmaratoni rekordit. Parim oli asja juures see, et ma olin finišis valmis teise ringi samas tempos otsa jooksma. Ilmselgelt olin ma tol nädalal aasta parimas vormis. Oleks-poleks onju, aga oleks sel päeval olnud maraton... pagan, veits valesti läks see vormi ajastamine. :D

Madalalt finiši poole lendamas

Aasta lemmikvalu
Mõnikord annab 11 sekundit valu parima õppetunni, mida soovida. Kui ma oleksin joosknud Tallinnas maratoni alla nelja tunni, oleks mul jäänud nii palju saamata. Ma oleksin finiši hetkel kogu raskuse lihtsalt unustanud ja järgmine kord samade ämbritega edasi kolistanud. Nüüd jäi kõik meelde, et saaksin edaspidi olla targem. See 11 sekundit mind ei morjenda, sest ma õppisin sellest palju. Ja armas-taeva-isa-anna-mõistust, et ma enam ühelgi maratonil ei jookseks viimased 12 km ilma energiat juurde manustamata.

Pärast Tallinna maratoni ütles kõik üles :D

Aasta lemmikmotiveerimine
Jätkuks eelmisele - pärast Tallinna maratoni küsis Margus Pirksaar "kuidas läks". Ja kui ma  vastasin, et 11 sekundit jäi puudu, hakkas ta naerma, et kammoon, sa parandasid praegu oma maratonirekordit 20 minutit ja kurvastad selle 11 sekundi pärast. See naer kõlab mul siiamaani kõrvus ja toob muige näole. Siis sain ma alles aru, et tegelikult on väga äge.

Juba laagris sain Margus Pirksaare tähelepanu osaliseks :D

Aasta lemmikfiniš
See tunne, kui sa oled jooksnud üle 39 kilomeetri ja sind ootab ees metsik tõus. See hetk, kui oled sealt üles saanud ja teinud viimase 42. kilomeetri kiiremini kui ükski teine kilomeeter sellel jooksul. Jah, Tartu Maraton oli ilus jooks oma magusate ja mõrudate varjunditega.

Las see pilt räägib enda eest

Aasta lemmikmedalid
Päris raske on sel aasta nimetada ühte medalit teistest lemmikumaks. Igal medalil on oma lugu rääkida. Iga medal särab endamoodi. Ühtegi medalit ei vahetaks ma teise vastu. Võib täiesti ausalt öelda, et sel aastal õnnestus mul koguda ainult ilusaid medaleid, sh ka üks poodiumimedal.

2017 medalites

Aasta lemmiksõbrad
Vananemise juures on see hea asi, et mida aeg edasi, seda rohkem ristub su tee ägedate inimestega. Sel aastal olen ma eriti palju tundnud, kui oluline on sinu kõrval seisev inimene. Isegi, kui sa teda ei tunne ja ei tea aga ta elab sulle kaasa. Jah, jutt käib ka Sinust, armas lugeja. Aitäh, et olemas oled!

Üks pisike osa nendest inimestest - team Jooksupartner!

Aasta lemmiktunne
Häid tundeid on olnud palju aga äramärkimist väärib kindlasti üks - SEE tunne, kui ma mõtlen oma viienda maratoni peale. See on samasugune tunne, nagu valdas mind esimese maratoni eel, nagu Helsingi maratoni eel aga mitte Tallinna ega Tartu maratoni eel. Ma ei tea veel, kus see viies maraton tuleb aga mul on juba see õige tunne sees. Lahe.

Luitejooks

Aasta lemmiküllatus
Viis päeva pärast maratoni läksin Saue õhtujooksule (5 km), sest a) ma polnud Sauel kunagi käinud ja b) see jooks oli tasuta. Tänaseks ilmselt mälu juba petab aga jooks läks kerge jalaga, napid sekundid jäid rekordist puudu. Järgmine päev sain aga teada, et jooksin vanuseklassis lausa esimese koha. Ja mitte ainult - jooksu korraldaja tõi mulle medali ja auhinna isiklikult ära. Vau!

Üks sellel aastal saadud särkidest

Aasta lemmikuus
Jaanuaris osalesin oma elu esimeses spordilaagris. Jajah, ma polnud kunagi varem laagrisse sattunud. Laagris sain palju uusi teadmisi ja emotsioone. Praegu saan öelda, et see oli minu selle aasta pika teekonna väike algus.

Jooksulaagris

Aasta lemmiktänu
Põhjuseid, miks olla tänulik, ja inimesi, keda tänada, on palju. Siiski tahaksin siinkohal tänada Janekut, tänu kellele üldse oli selline aasta võimalik. Tänada treenerit Einarit, kes uskus lõpuni, et ka minusugused "kobakäpad" võivad palju ja kiiresti joosta. Lisaks tänusõnad minu kõige suuremale fännile Ergole, kelleta ma poleks jõudnud isegi mitte poolele maale. Ja muidugi, maailma kõige suurem tänu mulle endale, et ma ikka vastu pidasin ja kõik, mis vaja, ära tegin. :D

Parim treener üldse - Einar Kaigas

Aasta lemmiknumbrid
Mõte lebost detsembrist ei kandnud vilja, sest ees ootas 2000 km täis treenimine. Puudu oli just täpselt nii palju, et diivanil lösutamine eesmärki poleks täitnud. Ja 2000 km oli vaja täis saada, sest sest sest see võib jääda viimaseks korraks, mil minu silmad seda näevad. Sellest 2000-st kilomeetrist kuulub puhtalt jooksule 1737 km, ülejäänud kajastab ÜKE't (sh lõigutrenne), matku, ratast ja muidugi killuke ujumist. Aega kulus selleks 345 tundi 297 trenni jooksul. 10 km sai võetud tõuse ja 11 km joostud allamäge.

Kilometraaž kuude lõikes - seisuga 22.12.2017 kokku 2000 km

Aasta lemmikpostitused
Sellel aastal avaldatud postitustest on kõige enam klikke saanud SEB Tallinna maratoni postitus. Sellele järgnesid postitused Paide-Türi jooksust ja Tartu Linnamaratonist.

Ükspäev oli jõusaal nii tühi, et see tuli pildile jäädvustada

Aasta mitteniilemmikud
Kuhu kadusid jooksuvorm? Pärast Ööjooksu tundsin sellist lendu, et hoia ja keela. Umbes nädal enne maratoni aga lagunes kõik kolinal kokku. Treeningpulss oli kõrge, võistluspulss oli kõrge. Puhkeolekupulss õnneks oli sama aga see ei teinud asja paremaks. Kas vormi ajastus läks lihtsalt nihkesse? Lisaks veel see veider närvivalu, mis mind kuskilt teisest dimensioonist külastas.

Siia aastasse mahtus ka esimene jooksuvõistlus, kuhu ma olin end registreerinud, valmis minema aga starti ei jõudnudki - Ülemiste järvejooks. Pole hullu, õnneks toimub see igal aastal.

Siia paigutan ka selle, et Linnajooksude medal oli küll imeilus aga auhind oli veits jama. Aga siin pole midagi teha, ilmselt osavõtjaid on juba nii palju, et ei jõuta enam paremaid asju välja panna (nüüd raudselt tuleb uuel aastal midagi vingemat).

Kui külm kõnnib üle maa

Milline oli teie aasta? Kirjutage ja kommenteerige, oleks põnev lugeda. :)

Detsembri kokkuvõte

Detsembri kokkuvõte tuleb seekord hästi lühike, kuna järge ootab aastat kokkuvõttev postitus. Selle kuu üks ja kindel eesmärk oli saada täis 2000 kilomeetrit. See eesmärk sai väikese edumaaga täidetud.

Detsember numbrites:
treeningsessioone: 26x
treeningutele kulunud aeg: 24 h
kogutud kilomeetrid: 130,3 km

Ega ma ei oskagi sellesse postitusse rohkem midagi lisada. Ühelgi võistlusel ei käinud, ühtegi rühmatrenni jällegi ei jõdnud (seekord ei pingutanud ka), mingeid naljakaid äpardusi ka ei juhtunud... igav, megaigav kuu ühesõnaga.

Jaanuaris, kui kõik on uus, saab anda uusi lubadusi ja keerata järjest uusi lehekülgi, annan minagi uue hoo jooksuhooajale sisse.

Seda, kui palju 2000 km sisse puhast jooksmist mahtus,
näete järgmises postituses ;)

Meeleolukat aasta lõppu!

17. detsember 2017

Jõulujutt #4

Jätk eelmisele postitusele, mis oli jätkuks eelmisele, mis oli omakorda jätkuks oma eelmisele postitusele...



#14 Jõulukaunistused
Jõulukaunistustest on hetkel kasutusel vaid värvilised jõulutuled ja valged haldjapallid. Vanasti lõikasin ka paberist aknale kaunistusi aga nüüd, elades 9. korrusel, tundub see nii... igav - keegi peale kodusolijate ei näe ju.


#15 Parim jõulukink
Häid ja meeldejäävaid kingitusi on olnud üksjagu ja nendel ma hetkel ei peatugi.

Reede hommikul sain smsi, et mind ootab üks pakike. Olin üsna kindel, et keegi spordiblogijatest on selle teele pannud ja kuna uudishimu oli suur, guugeldasin kohe välja, kus see posti pandi. Targemaks ma muidugi ei saanud, sest asukoht ei öelnud mulle midagi.

Enne kui sellele pakile järgi läksin, viisin ära enda saadetava paki ja oh seda õnnetust, kui pidin postkontoris enda nime pakile peale panema. "Ilma saatja nimeta me vastu ei võta!" Nõmedad, ma ütlen, pool põnevusest kadus igavikku. :D

Ruttasin siis teisele pakile järgi ja olin üsna põnevil. Pakki avades nägin esimese asjana käsitsi kirjutatud armast kirja päkapikult Regiinalt. Pakki oli ta pannud d-vitamiinid, mis kuluvad alati ära. No sellist asja ei ole, et d-vitamiinid vedelema jäävad. Lisaks on need 4x kangemad kui mu praegused, mis rõõmustab mind väga.

Veel leidsin pakist ilusa sheikeri. Mu vana sheiker oligi juba liiga vana ja liiiiga roosa, seega kulub täiesti marjaks ära. Lisaks oli veel üks šokolaad, mida ma olen mitu aastat poes jõulude aeg vaadanud aga kuidagi pole raatsinud osta. Ütleme, et oli ootamist väärt küll (loe: ammu otsas).


Aitäh, armas Regiina! Väga vahva oli sinult pakki saada.

Umbes 15 tundi pärast enda paki postitamist kirjutas mulle Viigi, et pakk on käes (vau, kui kiiresti!). Nüüd ei tule mitte ainult minul, vaid ka Viigil kõik piparkoogid ükssarviku kujulised. Et kes jõulumaagiast osa tahab saada, teab, kelle poole pöörduda. ;)


#16 Mida teha jõuludel
See on nüüd küll keeruline teema. Eks jõuludel tuleb teha seda, mida iganes soovid. Kui soovid, võid need perega veeta. Kui soovid, võid spa'sse puhkama minna. Kui soovid, võid lihtsalt maha magada.


#17 Talvised spordialad
Talviste spordialadega olen tegelenud väga vähe, näiteks lumelauaga pole kunagi sõitnud. Suusatanud olen oma elus vist kaks korda ja sedagi hirmus, et lõhun laenutatud suusad ära. Seevastu uisutamas olen käinud palju ja endalgi on uisud olemas. Kahju ainult, et seda talve nii vähe viimasel ajal on, ei soodusta eriti talviseid spordialasid.

*

Mind lahutab 2000 kilomeetrist kõigest veel 29,2 km. Nii lähedal aga samas nii kaugel.

Ilusat kolmandat adventi!

13. detsember 2017

Jõulujutt #3

Jätk eelmisele postitusele, mis oli jätkuks üleelmisele postitusele...

#10 Jõululoosid
Jõululoose tuli lapsepõlves tihedamini ette kui praegu, koolis tegime neid klassikaaslastega vist igal aastal. Mul on sellessosas veidi halb fortuuna ja ei ole mul eriliselt vedanud ei sellega, kellele tegema olen pidanud ega sellega, kes ja mida mulle kokku pakib. Aga mis ma ikka vingun... sest lõpuks ometi vedas ka mul!

Nimelt tegime spordiblogijatega ka jõululoosi ja ma hüppasin rõõmust, kui Maris mulle minu loosinime saatis. Panin paki kokku selliselt, mis mind ennastki rõõmustab... teisisõnu, ostsin endale ka kohe need samad asjad, topelt ei kärise, eksju. Loodan, et kingisaajale ka meeldib. Paki kokkupanekust raskem on ilmselgelt aga selle posti toimetamine, sest see on mul juba varsti nädal aega kapinurgal kannatlikult oodanud... :D

#11 Pühade playlist
Pühade playlisti kuuluvad jõululaulud, mis on mul peas ja mida ma laulan, kui meelde tuleb. Kasvõi keset suve varbaid merevette kastes. Kuskilt ekstra ma neid muidu ei kuula.

Ükspäev, kui tööle sõitsin, kuulas bussijuht jõululaule. Ikka nii, et viisijupid kõlasid ka bussi kõige tagumisse nurka. Täitsa lõbus oli niiviisi.

#12 Kingi midagi oma lugejatele
Ma tükk aega mõtlesin selle teema üle aga midagi head ei tule hetkel pähe. Jääb mõneks teiseks korraks.

#13 Kümme viisi, et end jõulumeeleollu viia
Ma ei hakka siinkohal ühtegi puntki välja tooma, sest neile, kellel on juba meeleolu, pole seda vaja, ja neile, kellel veel meeleolu pole, ei tekiks seda ilmselt nagunii. Saite loetud selle monstrumlause? :D

Ma panen hoopis kirja viise, kuidas minna jooksma, kui väljas sajab lörtsi ja võistlused on kaugel:
  • Ära oota motivatsiooni, tee asi lihtsalt ära!
  • Pane paika oma identiteet - kes sa oled, milline sportlane sa oled, millised on su uskumused ja hoiakud (a'la mina lörtsiga trenni ei lähe - lähed küll, kui tahad!).
  • Pane paika oma eesmärk. Ära võta eesmärgiks asi lihtsalt ära teha, tee seda teadlikult ja mõtestatult.
  • Keskendu sellele, mida sa teed ja mida sa pead tegema, mitte vabanduste otsimisele.
  • Roni mugavustsoonist välja, parimad asjad juhtuvad vaid väljaspool mugavustsooni.
  • Vaigista oma peas see piirkond, mis ütleb, et sa oled loll, et sellise ilmaga jooksma lähed. Loe numbreid või ümise mingit viisijuppi, lihtsalt ära kuula seda häält.
  • Muuda keskkonda, et see soodustaks trenni tegemist. Pane trenniasjad valmis, pane trenniriided selga - sa ei hakka neid ju ometi ilma trenni tegemata seljast ära võtma.
  • Lepi endaga kokku muretsemistund. Näiteks pühapäeva öösel kell kolm. Las aju muretseb siis lörtsise ilma üle aga mitte sellel ajal, kui pead jooksma minema.
Praeguse seisuga lahutab mind 2000'st kilomeetrist ca 30 km. Hetkel on küll tunne, et vist jõuan ilusti sinna punkti.


10. detsember 2017

Jõulujutt #2

Jätk eelmisele postitusele...

#5 Jõulukaardid
Mulle meeldib saata jõulukaarte tavaposti teel. Ainuke miinus siinkohal on see, et tänapäeval ei tea ju kellegi aadresse ja kui küsima hakkan, tekitan justkui kohustuse mulle ka saata ja seda ma ka ei taha. Seega, väga palju ma neid ei saada.

Mõnikord olen meisterdanud ka e-kaarte ja neid saatnud e-mailiga või postitanud facebooki, kuid viimasel ajal harvem.

#6 Detsembrikuu eelarve
Detsembrikuu eelarvet on tavaliselt kõigutanud kõige rohkem jooksuvõistlustele regamine, sest detsembris on osavõtutasud väiksemad. Sel aastal regan end ainult ühele võistlusele (Riia poolmaraton), seega tulevad detsembri väljaminekud veidi väiksemad.

Jõuludeaegse ostuhullusega ma kaasa ei lähe. Mõned üksikud kingid teen ja needki on juba varem valmis mõeldud/ostetud. Söön ka tavaliselt, nagu ikka ja jõulutoitude peale ei hullu. Ok, võib-olla mõned kilod mandariinid rohkem aga see on ka kõik.

#7 Jõulud praegu vs minevikus
Lapsena olid jõulud ilmselgelt maagilisemad kui praegu. Kõik need päkapikud, kirjad jõuluvanale, jõuluvaheaeg... Ma ei tea, kas vanasti seda ei olnud või ma ei osanud lihtsalt märgata aga nüüd on jõulud kuidagi väga kommertslikuks muutunud. Jõulud=suur tarbimispüha. Aga kui see kõrvale jätta, siis jõulud meeldivad mulle väga.

Lapsepõlves sai igal aastal ka elus jõulupuu tuppa toodud aga seda ei tee enam ammu, sest nii kahju on tuua üks elus puu tuppa surema. See, et kuusk meile mõistevas keeles seda öelda ei oska, ei tähenda, et ta ei karjuks appi. See, et kuusel pole loomadele sarnast närvisüsteemi, ei tähenda, et ta on õnnelik, et saab toas vaikselt kuivada. Me lihtsalt ei tea, mis sorti valu taim tunda võib. Aga see on ainult minu arvamus ja keegi teine ei pea sedasi mõtlema ning mul on täiesti suva, kui keegi on endale eluskuuse tuppa toonud - sest ilus on küll ju.

Kui mul kunagi on oma aed, siis seal võiks kasvada küll üks kuuseke, mida jõulude aeg ehtida. :)

#8 Kiri jõuluvanale
Tartus (võib-olla mujal ka) on selline armas komme, et linnakuuse okstele pannakse oma kirjad jõuluvanale. Olen isegi sinna kirju riputanud ja lugenud teiste soove, mõtteid ja unistusi.

#9 Heategevus ja 10# Jõululoosid
Need teemad jäävad praegu käsitlemata, sest mul sai jaks otsa. Sorry. :D Lähen natukese aja pärast väiksele matkale, et 2000 km ikka täis tuleks. Ikka veel on liiga palju, umbes 60 km, puudu ja aeg mitte ei halasta.

Ilusat teist adventi!


4. detsember 2017

Jõulujutt #1

Ilmselt on tänaseks juba kõik kursis, et üks tore blogija koostas blogijatele oma advendikalendri. Tõenäoliselt ei hakka ma igast aknakese taga peituvast ülesandest kirjutama aga mõnest ikka. Ja ainult sporditeemadest huvitunule hoiatus, sellest postitusest leiate palju kõrvalekallet. ;)


#1 Eesmärgid.
Esimese akna taga olid eesmärgid detsembriks, mida ma laiendan sujuvalt uueks aastaks. Olen jätkuvalt arvamusel, et parim eesmärk on selline, mida ei ole sõnastatud. Kuidagi on läinud nii, kui ütlen eesmärgi välja, siis läheb kõik vastupidi.

Siiski on mul mõned ettekujutused, milline jooksuaasta võiks aasta 2018 tulla. Kindlasti mahutab üks või isegi kaks maratoni end aasta peale ära, lisaks mõned kohustuslikud ja sekka ka uued võistlused. Muidugi on ka uuel aastal vana hea eesmärk püstitada uusi rekordeid.

Üks hullumeelne mõte on mul veel aga see jääb vist hoopis aastasse 2019. Tahaksin iga kuu joosta ühe maratoni ehk aastaga 12 maratoni. Tean, et mõni on seda juba teinud ja mõnele tekitab see mõte hoopiski nalja aga vot selline idee mul on.

Kui keegi nüüd arvab, et see võiks ka tema eesmärgiks saada ja tahaks kampa lüüa ning juba järgmine aasta asi ära teha, siis... ma võin selle peale juba praegu mõelda. 

Muideks, alustab järgmise aasta Marathon100 projekt. Kel vähegi huvi on, siis ruttu kandideerima. :)


#2 Päkapikud ja advendikalendrid.
Päkapikkudega seoses meenub mulle kolm seika: ühe korra eksisid päkapikud kellaga. Hommiku asemel olid vedanud õhtul kuuse alla uhiuue seljakoti, mis oli täis mandariine. Alguses arvasin, et nad kaotasid selle ära ja nüüd teised lapsed ei saagi mandariine aga lõpuks sain aru, et see on ikka mulle.

Ühel teisel korral passisin terve öö neid päkapikke - no kuidas saab olla, et neid ei näe ega kuule. Hiilisin iga natukese aja tagant kööki, ja kontrollisin sussi. Passisin, mis ma passisin, ikka olid nad niimoodi ära käinud, et mina neid ei näinud. Huvitav tõesti...

Kolmandana on mul hästi meeles, kuidas ma päkapikkude salalao leidsin. Salaladu oli küll kõrgel kapi otsas aga ühel pärdikul oli ronimisoskust liiga palju. Päkapikud olla lubanud mul siis edaspidi sealt laost igal hommikul üks asi valida.

Ja päkapikud käivad ikka veel. Mõnikord ka keset suve. Kuna meil sussi aknal pole, siis tuleb nänni peitmisel kasutada fantaasiat. Miks mitte peita üks komm näiteks kohvimasinasse? Või arvutihiire alla? Nii põnev ju!


#3 Jõulufilmid.
Palun ei! Siin pikemalt ei peatugi.


#4 Kingisoovitused.
Ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib kinke teha. Tavaliselt alustan ma mõtlemist varakult, mõnikord nopin ideid kõrva taha isegi kuid ja kuid varem. Praegugi ootab üks jõulupakk saatmist, teine tegemist ja veel hunnik jõulukaarte kirjatuvi tööle tulekut. Kui mitte keegi teine, siis mina ikka hoian jõulude aeg paberkaartide saatmise traditsiooni au sees.

Samas ei kuulu ma nende inimeste leeri, kes arvavad, et hea kink=kallis või hea kink=suur. Teinekord teeb väike šokolaaditahvel südame rohkem soojaks ja enamat polegi vaja. Mõte loeb!

Minu puhul on lollikindlaks valikuks alati mõni kallim tee, mida ma ise kunagi osta ei raatsi. Või mõni peenemat sorti šokolaad. Või mõni üüberhea lõhnaga küünal. Või jõulude puhul ka jõulusokid. See, et mul mingi 14 paari sokke kuskil sahtlis haigutab, ei tähenda, et mul nunnusid sokke liiga palju oleks. :D

*

Ilusat jõulukuud!