27. oktoober 2017

Oktoobri ja jooksuhooaja kokkuvõte

Mis oktoober? Mis lumi? Meil siin valmivad rõdu peal alles maasikad... okei, üritasid vähemalt, kahjuks mädanesid enne küpsemist ära. Sel korral teen kokkuvõtte üsna vara, sest ma ei kavatse kuu lõpuni mitte ühtegi kilomeetrit enam maha joosta või treenida. Ja seda täiesti ilma süümepiinadeta. ;)

Kui ma hakkasin mõtlema, mis olid oktoobri highlight'id, jõudsin järeldusele, et see kuu on olnud ikka meeletult pikk kuu.

1. oktoobril osalesin Paide-Türi jooksul, kus jooksin uue rekordi ja jätsin (loodetavasti) ka järgmiseks korraks väikese varu. 7. oktoobril jooksin Tartus maratoni, mis osutus mõnusaks elamuseks. Ühtlasi lõppes ära ka linnajooksude sari, kus anti imeilus medal. Kui eelenevatel aastatel on sarja lõpetamise puhul kingituseks olnud uued tossud, siis seekord kõigest edasi-tagasi laevapilet Tallinnast Helsingisse või Helsingist Stockholmi (kui oled sellest piletist huvitatud - kirjuta ja arutame). Viimasel juhul tuleb veel reisijamaks ka maksta. Lisaks panime M100 projekti meeskonnaga hooajale mõnusa punkti.

Selle aasta medalid

Oktoober numbrites:
kilomeetreid: 106,2 km
treeningutele/võistlustele kulunud aeg: 20,5 h
jooksupäevi: 8 (jep, lugesite õigesti)
nendest kaheksast kolm olid siis võistlusjooksud... omg.. :D

Põhimõtteliselt panin Tartu maratoniga lukku selle aasta jooksuhooaja, käisin veel Pärnus ka jooksmas ja ülejäänu on täiesti teadlik jooksupuhkus. Novembrist kolin mõneks kuuks nüüd siseruumidesse ja kuna endine GymLeco muutis ennast 24-7 Fitnessiks, mis tähendab lisaks odavamale kuutasule ka seda, et saan 24/7 trenni minna, siis plaanin mõnda aega võimalikult palju rühmatrenne külastada. Kusjuures, ühe kaardiga saan käia Tallinnas neljas spordiklubis ja varsti ka Tartus avatavas klubis. Olen mitu aastat käinud trennis enne tööd hommikuti just odavama kuutasu tõttu aga nüüd ei ole enam vahet.

Sel hooajal avastasin/õppisin päris palju uusi asju:
  • Ma olen ilmselt jõudnud igal distantsil sinna punkti, kus uue rekordi jooksmine on muutunud üsnagi raskeks.
  • Tundub, et ka mu vanus on sealmaal, kus ilma soojenduseta enam lõike jooksma minna ei tasu, maksab kätte. Ah, hüvasti noorus... :D
  • Ma võin ära teha kõik trennid, venitused, harjutused ja olla valmis minema läbi tulest ja veest aga kui kehale piisavalt õiget kütust ei anna, on kõik eelnev tühine.
  • Kui varem jooksin võistlustel alati rekordi nimel, siis nüüd oskan ka nautida - alati ei pea head tulemust jooksma!
  • Inimesed on kohati arusaamatud. Kui ma panen kirja midagi, mis mind nt jooksuvõistlusel häiris, siis üritan alati põhjendada ja välja tuua, mida saaks paremini teha aga mõned inimesed ei kannata seesugust kriitikat üldse - selle asemel, et teha asja järgmine kord paremini, tulevad ütlema "ei, sinu kogemus on vale". See on väga huvitav lähenemine asjale, sest teised teavad ikka paremini, mida sa tunned, onju!
  • Ja on inimesi, kes saavad aru, mida tähendab kriitika või teise inimese kogemus. Näiteks Saue õhtujooksu korraldaja kirjutas mulle isiklikult ja tänas, et ma oma nägemust jagasin ning kutsus järgmine aasta ka osalema. Ja üleüldse, ei pidanud vaevaks, et auhind koju kätte ära tuua. No nii tore inimene ei saa olla lihtsalt ju? :)
  • Ehk viimasest punktist lähtudes - jooks on sõprus ja jooks ühendab! Olen just sel aastal leidnud nii palju uusi sõpru ja tuttavaid. Kui ma peaks teid kõiki nimeliselt välja tooma, siis te ilmselt loeks seda postitust mitu päeva. Äge, et olemas olete!
Kuidas üks pilt...

Ja väike üleskutse nendele naistele, kes vihkavad oma kaalu. Kui Sa päriselt tunned, et tahaks selle kaalu sodiks visata, siis võid selle nõmeda kaalu mulle anda. :D Mul nimelt ei ole kunagi sellist asja olnud, olen mõelnud osta aga pole lihtsalt nii kaugele jõudnud. Nii uskumatu kui see ka pole.

Ja ps, lisasin eelmisesse postitusse nüüd lõpuks ka Enerviti müügijuhi Toomas Ellmanni kommentaari energiatablettide kohta (viimane lõik). Keda huvitab, kas ta kiitis või hoopis laitis neid (hmhm, kindlasti laitis!), peab minema ja järgi uurima. ;)

Kuna sügis on sel aastal kestnud juba 10 kuud, siis ma ilusat sügise jätku ei soovi... soovin hoopis mõnusat olemist!
...viib järgmise pildini.

24. oktoober 2017

Energiageeli asemel energiatabletid

Ma usun, et pole inimest, kes pole kuulnud sellisest imeloomast nagu energiageel. Olen ise neid varasemalt kasutanud ohtralt poolmaratonidel või pikematel jooksuvõistlustel. Tallinna maratonile võtsin rajale kaasa kuus geeli, millest suutsin ära tarbida vaid neli. Viimane energiageel hakkas nii vastu, et ei suutnud jooksu viimased 12 km mitte midagi kurgust alla lasta. Ei ole just kõige meeldivam tunne.

Selge oli see, et tuli midagi uut välja mõelda, sest kuu aja pärast ootas ees uus maraton. Õnneks olin ma kuulnud veel ühest imeloomast nagu energiatabletid. Jahtisin neid spordipoodidest, aga no mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks tellisin ühe paki  Enerviti energiatablette spordipoiste lehelt. Pakk maksis 8 eurot, sisaldab 24 tabletti ja kuna läksin ise järgi, siis postikulu ei lisandunud.


Mis need tabletid endast üldse kujutavad? (allikas)
Süsivesikute baasil  metsamarja maitselised energiatabletid on mõeldud kasutamiseks sportimise ajal. GT SPORT tabletid kohe kasutamisvalmis ja iga tablett sisaldab 15 kcal ja lahustuvad suus hästi. 1 tablett sisaldab 2,3 mg magneesiumi ja 15,6 mg kofeiini. 

Kasutamine: tarbi 9-13 tabletti sportimise ajal (13 tabletti pikajalise ja intensiivse sportimise ajal). Soovitatav doos põhineb pantoteenhappel (9 tabletti), mis aitab kaasa väsimuse ja nõrkuse vähemisele ja energiaainevahetuse normaliseerumisele.

Sisaldus                               100 g / 1 tablett (4 g)                   
Energia                          388 kcal / 4 kcal          
Rasvad                                2,9 g / 0,1 g                       
-millest külastunud            2,8 g  / 0,1 g                    
Süsivesikud                         90 g / 3,6 g                    
-millest suhkruid                 84 g / 3,4 g
Kiudained                          1,1 g / 0,04 g
Valgud                                   0 g 
Soolad                            0,213 g / 0,009 g
Vitamiin B1                    0,5 mg / 0,02 mg 
Vitamiin B2                    0,5 mg / 0,02 mg  
Vitamiin B3                       6 mg / 0,24 mg  
Pantoteenhape                2,5 mg / 0,1 mg 
Magneesium                56,2 mg / 2,5 mg
Kofeiin                         375 mg / 15 mg

1 tablett = 4 g ehk 100 g energiatablette tähendab 25 tabletti. Nagu aru võib saada, siis üks tabett ei võrdu mitte mingil juhul ühe paki energiageeliga - üks energiageel sisaldab tavaliselt 60-75 ml toodet. Kui võrrelda kofeiinisisaldust, siis 75-100 mg kofeiini saamiseks on vaja manustada 5-6,7 tabletti. Siinkohal ma ei oska kommenteerida, kumb on parem - kas saada kohe 100 mg suurune kofeiinilaks energiageelist või manustada seda pidevalt väikestes kogustes tabletina.

*

Minu kogemus
Võtsin kaks tabletti kaasa Paide-Türi jooksule. Esimese võtsin kohe stardis - appi, see tablett on nii suur. Maitselt pigem mahe, minimaalselt magus ja kergelt mõrkjas. Jooksu ajal võetud tabletiga sai ka selgeks, et ei ole tark idee seda krõmpsutama hakata, sest jooksmise ajal tabletipuru kurku tõmmata pole just väga tore. Okei. See hakkas muidu suus üsna kergelt sulama ja kuna joogipunkt tuli kohe peale, siis lahustus päris ruttu.

Tartu maratonile võtsin neid kaasa 16, ära tarbisin 12. Igaksjuhuks olin võtnud ka energiageelid kaasa aga need viskasin mingi hetk hoopis minema. Tabletid + joogipunktides pakutu ajas asja ära. Mingit korrapära nende söömises ei olnud, võtsin suvalt siis, kui tunne tekkis. Pakendit avada oli lihtne, lihtsam kui geelidel. Ma ise lõikasin tabletilehe juppideks, see võimaldas pakikese joogipunktis kohe ära visata.

Mulle tundus, et kõige parem on neid tarbida kas vahetult enne joogipunkti, et kiirendada nende sulamist, või siis nö sulatada suus kuniks on läbivettinud ja siis ära närida (et ei tekiks puru ja tolmu, mis kurku läheb).

*

Viigi kogemus
Minule soovitas mu treener Evelin Talts neid energiatablette, sest siiamaani pole ma leidnud endale sobivat geeli. Geele olen kokku ostnud ja proovinud tohutult palju aga asjata, ei sobi üldse ükski. Et jooksus süskareid juurde saada, siis umbes 4 km-st alates topin ühe energiatableti põske. Ühe tabletiga saab läbida 10 km ja siis panen kohe teise tableti suhu. Mulle ideaalselt sobib nii, et kui tuleb joogipunkt, siis võtan tableti suust välja ning joon ära ja siis tablett uuesti suhu.

Kaasa võtan alati 1-2 energiatabletti rohkem, nii igaks juhuks - kasvõi teistele pakkumiseks. Enervit tabletid sobivad mulle ideaalselt ja kindlalt jään neile ka truuks ja kui avaneb võimalus teisi energiatablette proovida, siis juba puht uudishimust proovin ka.

*
Toomas Ellmann, Enervit Eesti müügijuht:
Minu enda kogemus nende tablettidega on olnud hea. Kuna ma ise teen triatloni, siis on see olnud mu spordiajal toitumise üks tähtsamaid asju. Ma küll tarbin ka geele ja batoone aga neid tuleb sisse süüa ja mingil määral täidavad kõhtu. Tablett seevastu sulab vaikselt suus ja energia tuleb kui võluväel tagasi.
Sina said vist proovida neid uuemaid tablette, enne neid (sept 2017 muutus) olid meil veel sidrunimaitselised ja ilma kofeiinita. Praegune uus koostis, kus vahetati maitset (sidrun – metsamarja), lisati juurde kofeiin, see kombinatsioon meeldib mulle veelgi rohkem. Mida aeg edasi seda rohkem on toodud esile kofeiini spordis, niisiis on ka uued tabletid koos kofeiiniga.
Omast kogemusest võin öelda, et mulle nende lutsutamine sobib, vahel närin katki ka kui liiga igav hakkab rajal 😊
Tarbimise kohta võin ka niipalju öelda, et see on individuaalne. Mõnel piisab 1-2 tabletti pooletunni sees, mõni võtab selle ajaga rohkem. Enervit ise on öelnud, et 1 tablett 30minuti jooksul ja maksimaalselt 15 tabletti päevas. Möödunud suvel Frankfurti Ironmanil sõin ausalöeldes neid jooksudistantsil ära vähemalt 30tk, mõnus power oli sees pidevalt. 😊

***
Kui keegi on veel neid proovinud ja tahab kogemust jagada, siis võib mõtted teele saata. Minule need igatahes meeldivad ja on hea vaheldus energiageelidele.

23. oktoober 2017

Pärnu Rannajooks 2017

Navesti jõgi Soomaal

Sel korral polnud ma kuni stardini kindel, kas üldse jooksen. Hooaeg on olnud pikk ja tuntav väsimus on pugenud lihastesse. Kuna oli imeilus ilm, siis võtsin ikkagi oma viimased jõuraasud kokku ja läksin. Ma pole vist kunagi nii viimasel minutil starti jõudnud kui seekord ja stardieelne korraldus ei teinud asja paremaks.

12:30 jõudsin rannastaadionile. Kuskil mingeid märgistusi ei märganud - kus saab stardinumbri? Kus on pakihoid? Kus on vetsud? Sildid küll olid, nagu ma lõpuks avastasin, aga nii madalal, et inimesed varjasid need lihtsalt ära. Stardinumbreid jagati tribüüni tagaosas, kus oli liiga vähe ruumi aga see-eest liiga palju inimesi. Huh, sain selle numbri kätte... otsisin pakihoidu, lõpuks kui selle leidsin, oli kell juba 12:45. No tore. Riided kähku seljast, kott ära, mõned venitusharjutused ja ruttu starti. Jõudsin.

Stardikoridoris sättisin end oma koridori algusesse ja saate aru, vahelinti hakati ära võtma alles siis, kui stardini loeti sekundeid... 8... 7... 6... lindi eemaldamisega oli jätkuvalt raskusi, pugesin alt läbi... 5.. 4... kuulen tagant kirumist, et lint on ikka veel ees... 3... 2... 1... start... eee... start oli nagu? Esimese ~15 m läbimiseks kulus mul ~30 sekundit. Rahvast oli lihtsalt NIIIII palju ja rada oli liiga kitsas sellise massi jaoks. Kohutav, juba stardis mõtlesin, et appi, ma poleks ikka pidanud tulema. Oleks praegu olnud kuskil mere ääres ja nautinud niisama ilma.

Umbes 500 m peal sain juba natuke kiiremini joosta ja mõtlesin esialgu, et proovin 4:45 min/km tempoga minna. Aga raske oli, jalad olid, kas maratoniväsimusest või soojenduse puudumisest, nagu pakud. Ilmselt ei aidanud kaasa ka eelmisel päeval tehtud matk Soomaal. Kui alguses oli megakülm, siis kohe hakkas üsna palav - olin liiga paksult riides. Kas ma seda juba ütlesin, et jooksjaid oli ikka megapalju? Ja et rada oli väga kitsas? Oi, kus joosti slaalomit, hea, et ise püsti jäin. 

Kolm esimest km jooksin tempoga ~4:45 min/km ning ülejäänud lasin tunde järgi tempodega 5:00-5:15. Kui ikka joosta ei jõua, siis pole mõtet end päris surnuks ka kangutada. Kusjuures, sellest vahemikust on saanud täielik mugavustsoon võistlustel. Ei ole liiga kerge aga ei ole ka liialt raske, selline mõnus.

Muulide juures toimus rajal järsk tagasipööre (üldse oli selliseid äkilisi pöördeid päris palju) ja tagasi tuli joosta natuke samat teedpidi, mida mööda tuldud sai. Ehk siis edasi-tagasi lõik kitsal kõnniteel. Hurraa! Üks mees mõtles, et on hea idee juba vastutulevale sõbrale patsu lüüa ja napilt virutas mulle vastu vahtimist. Sellised peaksid olema kuidagi märgistatud selja tagant, teaks järgmine kord targu kaugemale hoida.

Edasi viis rada mööda mereäärset promenaadi Mai linnaosani ja sealt tagasi. Promenaadil tuli väga pingsalt jälgida kuhu jalg panna, päris mitmed komistasid seal. Lemmikkoht oli aga Mai linnaosas olev tagasipööre, kus sai tuttavaid nägusid otsida.

Veel natuke ja lõpuks tuli ka finiš, mis oli suhteliselt emotsioonitu. Ma jäin enda jooksuga väga rahule, mulle lihtsalt ei istunud see jooks. Liiga palju väikeseid häirivaid asju. Ainus, mis ürituse päästis, oli imeilus ilm, sügisvärvid ja palju puudelt langenud lehti. Finišis seisma jäädes hakkas kohe külm, seisin veel korraks, et näha, kuidas Viigi ka lõpetab ja läksin ruttu pakihoidu otsima - õnneks seekord teadsin, kus see asus ja ei pidanud kringliks külmumist kartma. :D 

Rajal leppisin endaga kokku, et enne uut jooksuvõistlust kavva ei võta, kui rauanäitajad on päris-päris korda saanud. Sa võid ju ära teha kõik maailma trennid, olla võistluseks ülihästi valmistunud aga kui see sööb su rauadepood tühjaks, on kõik eelnev tühine. Õnneks oli see ka viimane võistlusjooks sel aastal, aitab küll! :)

Pärnu Rannajooks numbrites:
distants: 10 km
aeg: 0:50:53 (selle aasta parim 10 km aeg)
keskmine kiirus: 5:05 min/km
max kiirus: 4:20 min/km

Riisa raba Soomaal
***

Aitäh, Kahe Silla Klubi, tasuta pääsme eest, luban, et rohkem Pärnus ei jookse, saate järgmine kord ühe nõmeda tagasiside vähem. Võimalik, et asi oli ootamatult suures osavõtjate arvus aga siin on, mida paremaks teha:
- võistluskeskus tuleb korraldada paremini, ma leidsin end olevat kaoses!
- rada laiemasse kohta või lubada starti vähem jooksjaid? Vähemalt start peaks olema oluliselt laiem.
- kaotada ära kitsal kõnniteel edasi-tagasi lõigud!
- anda lõpus vähemalt medal, arvestades osavõtu tasusid!
Hoian pöialt, et järgmine kord õnnestub teil paremini. Rannajooksul jooksin küll esimest korda aga kunagine Kahe Staadioni jooks meeldis ikka kordades rohkem. :)

Pärast jooksu

9. oktoober 2017

Tartu Linnamaraton 2017. Pioneer ei karda hunti!

Et siis... mis tunne on neli nädalat pärast maratoni joosta maraton? Jah, ega ilmaasjata ei öelda, et kaunim linn on Eestis Tartu! Ilus oli. Pean ütlema, lõppkokkuvõttes oli see neljast joostud maratonist kõige kergem maraton. Ei, ma ei mõtle praegu rajaprofiili... las pilt räägib enda eest:

  
 Fotod: Kayvo Kroon

Enne starti nägin veel Ivit (tsau!), kes jooksis samuti kuu aega tagasi Tallinnas maratoni ja seisis nüüd koos minuga Tartus stardijoonel. Stardipaugu kõlades läksin mina kaasa nelja tunni grupiga. Ma ei oska seda millegagi põhjendada, ju oli vaja. Juba esimesel kilomeetril sain aru, et asi on jama - pulss tõusis hetkega 170 löögini. Tundus suhteliselt hullumeelne idee koos pundiga edasi minna aga kui tempomeister Targo viisi üles võttis, ununes korraks, et jooksen maratoni. Kilomeetrid läksid lennates, mis tõusud - ma ei märganudki neid. Pulss tõusis samuti lennates. 10 km peal näitas see juba numbreid 180 ja 181, kuigi tempo oli vaid 5:35 min/km.

Hoolimata nendest killernumbritest, oli joosta kerge ja mõnus. Pidasin plaani kuni Ihasteni pundis joosta, sest üksi põldude vahel tuule käes ma mitte ei tahtnud olla. Rõõmu teel tervitas meid päike - hea, et ma olin lühikesed püksid ja vaid t-särgi selga pannud, väga soe oli. Ja siis saabus üllatus number üks.

Ma oleks enne starti võinud oma pea panti anda, et Rõõmu tee ja Räpina mnt vaheline lõik on asfaltiga. Aga ei olnud!?! See oli minu jaoks paras šokk - kes asfalti üles võttis? Ah? See lõik kestis ka terve igavik. Võite ise arvata, kuidas mu süda rõõmustas ja umbes 2x kiiremini lööma hakkas. Aga vähemalt tempomeister laulis edasi ja hoidis tuju üleval.

Ma olin grupis täiesti kinni, ma ei saanud enam maha jääda, sest tuul oleks mu lihtsalt minema puhunud. Numbrid pulsikellal häirisid järjest rohkem ning lootsin, et Ihastes on vähem tuult ja saan tempot natuke alla võtta. Enne Ihaste joogipunkti ehk umbes 25. km peal tänasin mõtetes gruppi ja hakkasin vaikselt sealt läbi sulama ja kinnitasin korralikult keha. Hapukurki, mmm... apelsini, rosinaid, ühte jooki, teist jooki ja läksin oma tempoga edasi. Ma pole kunagi varem maratoni ajal nii palju söönud, kui seekord.

Ainus, mis tempo alanemisega kaasa ei tulnud, oli pulss. No mida ta tahab? Ja siis veel üks väike üllatus... pärast eelpool mainitud joogipunkti hakkas peensoole piirkond tuikama, nagu keegi pigistaks seda vaikselt. Väga huvitav oli, kas see oli see nn maokramp? Millest see nüüd tekkis? Õnneks ei midagi hullu ja see tunne kadus peagi vaikselt igavikku ja rohkem endast märku ei andnud. Läks hästi.

Eedeni juurde jõudes tabas mind aga täielik pettumus. Natuke jäi puudu sellest, et oleksin teinud peakat Anne kanalisse. Sain teada, et absoluutselt KÕIK poolmaratoonarid on ammu juba minema jooksnud ja et ma jäin hiljaks. Ma jäin hiljaks punkti, mida ma ootasin ehk kõige rohkem. Päriselt või? Ja ma veel lubasin nii mõnelegi, et nad jooksevad minust mööda... aga eip, keegi neist ei saanud mind edestada. Ups. :D Ilmselgelt olin ma olnud liiga tigu. Ega siis midagi... Ja üleüldse kulges sealt alates terve rada selliselt, nagu ma oleks kas mingi üksiküritaja või viimane jooksja sellel üritusel.

Enne Võidu silda kuulsin energilisi hääli selja taga... jess, keegi jõuab minuni. Ma polegi enam üksi. Sain õlale patsutuse ja kutse liituda 4:15 grupiga. Läksingi kaasa, sest mul oli vaikselt kopp ees tuulega võitlemisest. Sain kohe aru, et grupp liigub finiši poole kiiremini kui 4:15 tempo seda nõuab aga see energia, mida nad endaga kaasas kandsid, oli joovastav. Aitäh, teile! Atlantise joogipunktis andsin ära kõik oma energiageelid, mida olin nii Tallinnas ja nüüd ka Tartus pika tee kaasas tassinud. Madala lennuga veel treppidest üles ja 35. km tähis hakkas juba paistma. Kui vilets südametöö välja arvata, oli mul väga hea olla aga see paganama süda pani mind muretsema. Jälle oli pulss tõusnud 180 l/min aga ma jooksin ju tavapärase treeningtempoga.

Ma ei tahtnud lõpetada nii nagu Tallinnas, see emotsioon oli liiga värskelt veel meeles. Kartsin, et sedasi jätkates pole see sein kaugel - mul polnud ju õrna aimugi, mis saab. Olin liiga pika tee tulnud selleks, et kõik ära rikkuda. Ma ei saanud seda asja lihtsalt ignoreerida ja kuna eesmärk oli nagunii saada hea emotsioon ning rekord oli juba ammu mägede taga, siis ei hakanud riski võtma...

Ega midagi, lasin ka sellel grupil minna ja hakkasin kõndima. Ja oh üllatust, kui kõndides ei langenud pulss alla 170 l/min. On see siis normaalne? Proovisin  siit edasi iga km alguses veidi joosta aga see tundus juba vaimne enesepiinamine. Tempoga 7:00 min/km oli pulss nagu naksti 180 ja kõndides alla 170 ei läinud. Aga ma tahtsin, et naeratus näol püsiks lõpuni ja nii ma kõndisin minimaalse jooksuga... 35... 36... 37... 38... 39. km. Maiustasin kõikides joogipunktides ja nautisin sügise ilu (huvitav, mitu kilo apelsini ma ära sõin kokku?). Lõpuks tuli minu kõige lemmikum koht rajal - Lossi tõus.

Marssisin sellest üles lauldes "Pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti..." (see laul kummitab mind nüüd küll igavesti), Toomemäel tiirutasin juba joostes ja kohe olingi valmis selle jooksu kiireimaks kilomeetriks. Aitab tigutsemisest, nüüd on panna vaja! Nüüd küll enam mingit seina ette tulla ei saa, onju! Otse allamäge tuli viimase kilomeetri ajaks 5:10. Kui ma Lossi tõusul ja Toomemäel veel suutsin oma rõõmu varjata, siis viimane ots oli küll suu kõrvuni peas. Jess, ma olen lõpus! Väike hüpe üle finiši joone ja ma tegin selle ära! TEHTUD!!!! Minu neljas maraton künklikus ja tuulises Tartus ajaga 4.21.15. Kas oli raske? Jah, rada oli ootamatult raske aga joosta ei olnud raske. Äge oli!

Tartu Linnamaraton numbrites:
distants: 42,2 km
aeg: 4.21.15
esimene pool: 1.58.55
teine pool: 2.23.10
keskmine tempo: 6:11 min/km
kiireim km: 5:10 (42. km) - tempo enne finisijoont oli lausa 5:03!!!!!
aeglaseim km: 8:13 (37. km)
keskmine pulss: 172 l/min

Ei ühtegi villi, ei ühtegi ära hõõrutud kohta, ei ühtegi ma-annan-alla mõtet, ei ühtegi valusat lihast pärast jooksu ja see tunne finišis, et nüüd võiks veel 10 km otsa joosta... see kõik paneb mind praegu mõtlema sellele, et pekki, äkki hakkab pulsivöö hoopis otsi andma? :D  Kontrollin nüüd oma verenäitajad ka igaksjuhuks üle ja vaatan, mis saab. Igatahes... järgmine maraton on juba minijuubel ja see peab samasuguse emotsiooniga tulema! Muud varianti ei ole. Aga milline maraton võiks olla järgmiseks? :)

6. oktoober 2017

Proloog. Õhinaga.

See lugu sai alguse juba augustis, kui Margit kaalus, kas joosta maraton Tallinnas või Tartus ja mina siis naljaviluks mainisin, et jookse mõlemad. 

Jookse mõlemad... 

See jäi mind lausena kummitama. Võiks isegi öelda, et närima. Enne Tallinna maratoni oli mu peas järjest rohkem Tartut.

Ei.. eieiei.. "ole nüüd normaalne". 

Lõpuks, kui hääl peas enam vaiki olla ei suutnud ja ma idee välja käisin, sain vastuseks: miks ka mitte! Miks ka mitte? Helljeee... viis päeva enne kolmandat maratoni regasin end neljandale teadmata, rääkimata aru andmisest, millesse end mässisin.


Seda ma kuskil kõva häälega ei tuututanud. Ise rääkisin paarile ning mõned leidsid ise tee ja oskasid küsida. Tundsin, et seekord ei taha asja suure kella külge panna. Samas ei osanud ma aimata, et hoopis see jooks kujuneb aasta oodatuimaks jooksuks. Tunne on kuidagi teistmoodi. Ühest küljest on olla rahulikum aga ootusärevus on palju suurem.

Loomulikult ei lähe ma ka seekord ilma eesmärgita rajale - lähen püüdma seda emotsiooni, mis Tallinnas saamata jäi. Kui vaja, siis kulugu selleks kasvõi viis tundi. Ja aega mul õnneks on. Paremat aega ma jooksma ei lähe, kuna pulss ei tee endiselt koostööd. Viimane hea pulsiga jooks oli 20. augustil... kahtlustan, et rauatase on jälle langenud ja kui nii, siis pole siin mingit head aega loota.

Ma hetkel ei teagi, mis strateegiaga ma rajale võiksin minna. Kas lähen mõne tempomeistriga kaasa? Mind on natuke hirmutatud selle koha pealt aga samas, inimesi on vähem ja kui juhtub olema tuul, siis oleks hea pundis joosta. Kas jooksen ainult pulsi järgi? See tähendaks, et alguses võin ju pundis joosta aga mida edasi, seda rohkem pean tempot maha kruttima. Ah... Lasen homme end üllatada.

Olen Tartus jooksnud varem 10 km ja 21 km ning 42 km saab olema mõnus punkt sellele ringile. Tunnen sealseid tänavaid läbi ja lõhki ning annan aru - tegemist ei ole just kõige lihtsama rajaga. Õnneks Helsingi omast see (vist?) hullem pole (kui Lossi tõusu juures silm kinni pigistada).

Selkorral kirjutan käe peale suurelt TOIT! Juhul, kui mõistus jälle kammima hakkab, et ei hakkaks jälle viimast 12 km energiapuuduses jooksma. Ma ei mõista siiamaani, miks ma Tallinnas joogipunktidest siis midagi ei võtnud, kui geelid enam alla ei läinud???! Ilmselt jooksin maratoni, kui mõtlemist jagati. :D

Poolmaratoni jooksjatele: võite alates Anne kanalist silmad lahti hoida, kui ära tunnete ja mööda kihutate, siis tervitage ka ikka. Väike spikker teile:

Otsige ruute

Mina olen igatahes juba päris põnevil teadmisega, kui paljud teist homme minust mööduvad. Kohtume rajal! Või selle kõrval. Tuleb üks äge jooks! :)

1. oktoober 2017

Paide-Türi Rahvajooks 2017. Üks jooks, kaks rekordit ehk koos on lihtsam!

2017: 1.12.18
2014: 1.16.31
2013: 1.24.57
***

Saabusin Paidesse täpselt sellise ajavaruga, et jõudsin enne ka Paide Ordulinnuse ära külastada. Väga uhke koht on, sügis on sealse pargi nii ilusaks värvinud.

Sel korral oli mul stardis vaid üks eesmärk - hoida end tagasi.  Kui raske see ikka olla saab? Stardipaugu kõlades läksin massiga kaasa, üritasin end tagasi hoida aga no ei õnnestunud. Mingi hetk nägin Viigi selga ja hakkasin talle vaikselt järgi jooksma. Tal oli hea tempo jalgades. Ees ootas Kirna mägi ja ma mäletasin, et see oli veidi kõrgem ja järsem. Jooksin Viigi kõrvale ja käskisin tempot hoida ning jäin - kiiret mul ju polnud.

Viigi imestas, kuidas ma ta ära tundsin. Ma lihtsalt teadsin, et see on tema ja õnneks oli ka. :D Siit edasi oli lõbusam. Ma ei tea, kas asi oli selles, et oli keegi kellel sabast kinni hoida, ja oli keegi, kes minult sabast kinni sai võtta, aga joosta oli üle ootuste kerge (huh, mis monstrumlause). Utsitasin aga Viigit takka, sest mitte-teps ei viitsinud enam üksi joosta.


Ma olen seda rada varem kaks korda jooksnud aga rada oli täiesti ununenud... ähmaselt mäletasin, et esimesed majad tähistasid Türi linna. Hah, unistagem edasi. Seda aga teadsin raudpolt, et kui juba Türile jõuab, siis tuleb pööre ja kohe on staadion. Ja see staadion on tegelikult üliligidal aga kuna tegemist on jooksu viimase kilomeetriga, siis see teekond venib nagu tatt. Venis ka seekord, kuigi ma lubasin Viigile, et kohe on kõik.

Staadionil saime teha veel väikese kiirenduse ja olimegi finišis.  Mõlemal isiklik rajarekord. Medalid kaela ja tehtud! Nii tore ja nii lihtne oli kellegagi koos joosta, peaks seda tihedamini harrastama. Aitäh, Viigi! Sinuga oli äge!

Nüüd oli mul üle kahe tunni bussini aega ja kasutasin seda Türi linnaga tutvumiseks. Alustasin Türi kirikuga, liikusin järve äärde, ronisin hüppeplatvormile (alla ei hüpanud :D), kiikusin, kiikusin veel, käisin laululaval, uudistasin Pärnu jõge (mis on ikka niiiii tilluke võrreldes Pärnus oleva lõiguga), korjasin aedade äärest kastidest õunu, käisin veel poes ja kui bussijaama jõudsin, oligi kaks tundi kui naksti möödunud. Türi on ilus linn. Ainuke miinus täna oli see, et pühapäeval on nii seal kui Paides kõik poed kinni. V.a Maximad ja Konsumid muidugi...

Paide-Türi Rahvajooks numbrites:
distants: 13,7 km
keskmine kiirus: 5:16 min/km
max kiirus: 4:30 min/km - lõpukiirendus
keskmine pulss: 179 l/min

***

Huvitav olukord oli, kui astusin Türil bussile - buss oli praktiliselt tühi aga täielikult välja müüdud. Seal jäi maha 12 inimest (vaid minul ja ühel veel oli pilet ette ostetud). Paides tuli buss täis aga ka seal jäi mitu inimest maha. Ei tasu ikka piletiostu viimasele hetkele jätta.

Paide