27. august 2017

Ülemiste jooksu asemel veetsin aega EMOs

Ülemiste jooksu ootasin väga, selle järve ümber ju igapäev niisama joosta ei saa - nii põnev! Aga paraku ei jõudnud startigi...

Kõik algas sellega, et neljapäeva hommikul tundsin kõhu paremal pool ülemises nurgas valu. Kuna ka kurk oli valus + bussid on viimasel ajal köhijaid täis, siis ma väga tähelepanu sellele ei pööranud. Reedel olin sunnitud juba google abi kasutama, mis seal küll torkida võiks. Õhtul koostasin veel plaani B - kui laupäeval joosta ei saa, siis 2 tunniga ikka kõnnin läbi?

Laupäeva hommikul aga ei saanud enam üldse liikuma. Valu oli juba päris tugevaks muutunud. Helistasin 1220 (perearsti nõuandla) ja seal öeldi - maks. Ja täpselt sellise tooniga, nagu oleksin mingi padujoodik, kuigi ma alkoholi ei tarbi. :D Soovitati EMOsse minna.

EMOsse aga ei kippunud, ei tundunud nii erakorraline. Hakkasin googeldama ja kui ma jõudsin maksavähini, siis panin riided selga ja koperdasin PERHi. Loomulikult, kui on kaks nädalat maratonini, siis lihtsalt peab midagi juhtuma.

Rohkem, kui maratoni ära jäämist, pelgasin sealsete arstide suhtumist. Et tulen mingi tühise probleemiga nende aega kulutama. Olen palju halba kuulnud aga üllatusin igal sammul. Inimesed tõesti tundsid muret, et mis seal siis valutab, olid viisakad ja heatahtlikud.

Sain arstile suhteliselt kiiresti, andsin jälle vereproovi (jee! lemmiktegevus!), käisin ultrahelis, uuriti ja puuriti igatmoodi. Ja igaühele pidin ära rääkima loo, kuidas ma tahan kahe nädala pärast maratoni joosta. UH arst ajas natuke närvi ka. Tsiteerin: "noh, midagi halba ma siin ei näe aga... (vaikus)... (vaikus)... (vaikus)...". Ma siis küsin, aga mis? Vaikus. "Ma kirjutan (teisele) arstile vastuse ära". Ei noh... mis asi võiks olla siis see HEA asi, mis mulle valu tekitab?

Ja siis läks ootamiseks. Kolm tundi ootasin vastust. Aga see ootamine oli veidi parem - teadmine, et organid olid seal, kus peavad ja pimesool oli ilus (kujutan ette seda pimestavat ilu, siseorganite aksessuaar). Kolme tunni jooksul harisin end kasutute faktidega nagu näiteks:

Mitu kalorit saab liitrist bensiinist? - 31 500 kcal.
Mitu grammi valku sisaldab keskmiselt 100 g inimliha? 23 g aga see sõltub paljudest teguritest.
Muidugi kuulsin ka palju klatši ja kirumist. Võib-olla peaks sealses ooteruumis kõlaritest laskma brown noise'i - ehk oleks inimesed vähem närvilisemad?

Lõpuks siis sain vastuse ehk diagnoosi teada. Vereproov andis mõista, et kehas on põletik. Ultraheli põletikku ei näidanud aga näitas, et valupiirkonnas on veidi vett, mis jääb normaalsuse piiri. Arst järeldas, et olen ilmselt kõhu põikilihase korralikult ära tõmmanud ja maratoniplaani maha ei matnud. Käskis kommi kõrvale paratsetamooli krõbistada ja anda lihasele puhkust. Täna ongi juba palju parem.

Teosammul lahkusin haiglast aga vähemalt rahuliku südamega, oleks võinud hullem olla. Ülemiste jooksu ärajäämine mind ei morjendanud, saan sinna järgmine aasta uuesti minna. Palju rohkem kahju oleks olnud, kui maratonile oleks kriips peale tõmmatud.

Ja see, millega ja kuidas ma küll lihase niimoodi ära võisin tõmmata, pakub nüüd tükiks ajaks mõtlemisainet. Aga kui kedagi see teema kõnetab, siis võib kogemust jagada.

2 kommentaari:

  1. Nii kahjuks elus ongi (Murphy seadus vist), et enne olulist võistlust tuleb ikka mingi tervisejama.
    Kiiret paranemist ja edukat maratonijooksu! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub jah, et see hakkab reegliks saama. Kolmas maraton ja komas kord, kui midagi enne maratoni juhtub. Aitäh! :)

      Kustuta