10. august 2017

30 päeva maratonini! Vigastustest natuke

Allikas: http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/









Appi! 30 päeva ja 13 tundi veel ning ongi maratoni stardipauk antud! Maratoniks ma veel valmis ei ole. Enne tuleb ära joosta Ööjooks, siis 30 km pikkune treeningjooks, siis Ülemiste jooks ja võib-olla siis äkki lõpuks olen valmis ka. #optimismonlaes :)

Ühe lugeja palvel räägin natuke vigastuste teemal. Ma olen selle üle mõelnud tegelikult juba mitu nädalat ja tulemuseks on see, et võiksin siinkohal postituse ära lõpetada kahe lausega: Mul on siiani lihtsalt vedanud. Ma ei tea, kuidas.

Minu "vigastuste" ajalugu on suhteliselt igav:
  • Ühe korra, millalgi aastal 2012? tegin väljalennu hüpet ja maandusin pahkluu kaheksaks. Mul on iga millisekund sellest hetkest ikka veel meeles. Paar päeva oli paistes, valu ei tekitanud. Korras. Läks hästi seekord.
  • Eelmise aasta maratoni eel oli vist kõige veidram asi. Nädal enne jooksu ütles üks põlv üles, paar päeva oli valus ja jooksu ajaks sai korda. Mis see oli, miks see tuli, miks see ära läks - ei tea. Vedas jälle?
  • Öeldakse, et kui su sääreluud pole kunagi valutanud, siis sa pole jooksja. Selge. Ma pole siis jooksja - ma ei kujuta seda valu isegi ette.
  • Minu suurim probleem on hoopis varbaküüned. :D Ma olen oma lühikese jooksukarjääri ajal neid kaotanud neli ja mitte võistluste ajal, ikka trennis jään neist ilma, sh ühel varbal kolm korda. Ma arvan, et see varvas tuleks lihtsalt maha võtta, muud ravi siin ei ole. Kujutate ette, kui rõve on võtta sokki jalast ja avastada, et küüs on soki sees????!!!!

Kui te nüüd arvate, et ma teen kohutavalt palju lihashooldust, siis... ma olen suhteliselt laisk venitaja. Vahurulli nägid mu lihased viimati veebruaris äkki. Massaaž - mis asi see on? Pöiaharjutusi teen healjuhul kord kuus. Jooksen enamus aega asfaltil... Ühesõnaga, selle asjaga võiks paremini olla. Häbi-bäbi! Treeneri käsk oli kord nädalas lõdvestuseks ujumas käia. No sellega on veidi parem, sest vette olen saanud küll ja küll.

Ja kui see teid lohutab, siis mõelge mu ilma küünteta varvaste peale! :D

Võimalik, et üheks põhjuseks, miks mul vigastuste teemal hästi on läinud, on minu madal valulävi. Ma ei kannata üldse valu. Kui miski hakkab liiga tegema, siis ma suudangi ainult valupiirini ennast liigutada. Valuga trenni ei tee, verd silmadest välja ei punnita (ninast võib, see on okei), viimast higipiiska endast välja ei pressi. Samas... Ilmselt on see ka põhjus, miks ma ikka veel, pärast kõiki aastaid, nii aeglaselt jooksen - kui ikka ei pinguta lõpuni, siis ei arene ka? Kes teab...

Kuidas teie ennast tervena hoiate? Kas venitate ja vahurullite nagu peab?

16 kommentaari:

  1. ei venita ega rulli - kui seda teen, tulevad kohe vigastused ja ka jalgadest kaob jõud. rohkem üleshaibitud reklaamijutt, et midagi müüa. Ilma selle "jamata" jaksan joosta ja saan seda nautida, milleks siis endale karuteenet teha?
    valulävi on mulgi väga madal aga samas olen luumurruga läbi jooksnud maratoni ja erinevate muude valudegagi on tulnud vahest ette jooksmist (õnneks väga harva juhtunud) aga kuniks valu kaob, tuleb lihtsalt jooksustiili muuta, et oleks vähem valusam ja ühel hetkel avastad, et oledki jälle ok :)
    Tegelikult on nii, et mida vähem venitad, seda tervem oled ja mida rohkem jooksed, seda tervem oled! Aga võibolla mõnele sobib ka teistpidi, räägin siiski enda eest ja selline on mõju minu kehale. Teistel võib kõik vastupidi olla...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen rnd mõlemat pidi vigastanud. Varem ei rullinud, laisk olin igas mõttes sain haiget. Nüüd rullin, venitan. Ikka vigane :D

      Kustuta
    2. Saa siis aru, mis see õige on, onju. :D

      Kustuta
  2. See venitamise teema on tõepoolest nii ja naa. Ühed ütlevad, et kindlasti tegema ja mõned peavad seda ajaraiskamiseks. Mina kaldun ka pigem sinuga nõustuma aga olen veel veidi kahtlev, seega, midagi ikka teen. Siin peab tõesti igaüks ise tunnetama, mis talle sobib ja mis mitte.
    Jah, jooksustiili muutmine valu korral on ka idee. Valu piirini peabki ennast liigutama, muidu mandub kohe ära.

    Kuidas sul luumurruga õnnestus maratonile jooksma minna? Jooksu ajal juhtus midagi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. juba nädalaid enne maratoni jooksin läbi valu aga ei teadnud, et on luumurd. paar päeva peale maratoni läksin arstile ja röntgeni ja siis selgus alles, et luumurd jalas :) Teine pool oli ikka väga jube valu ja põhimõtteliselt sain aind ühele jalale toetuda, esimesel poolel aitas hulk valuvaigisteid veel veidikenegi (tegelt esimesed 5-6km). Selle kohta kõige hullemat aega ei saanudki 3:23 :)

      Kustuta
  3. See oli küll sul päris "tore" maraton siis ja hoolimata valust nii hea aeg välja joosta. Vau! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. enam ilmselt nii ei kannataks valu ja teistele ka ei soovita. aga kogemus on olemas. kui vigastustest rääkida, sisi palju hullem valu oli ja siis joosta ei kannatanud lõpuni, kui kukkusin Viljandi järve jooksul täpselt keskpaigas ja murdsin abaluu. katkise jalaluuga kannatas joosta aga katkise abaluuga mitte, isegi mitte kiiremalt käia :D aga lõpuni jõudsin ja viimane ka ei olnud päris.

      Kustuta
    2. Ohsa juudas... sul ikka on juhtunud asju siis. :D

      Kustuta
  4. See pahkluu kaheksaks minek kõlas küll väga valusalt. Ma ikka ei suuda ära otsustada kas venitamine teeb head või mitte. Tuharat venitan kui tunnen, et väga kangeks läheb, säärelihaseid peale igat jooksu aga ainult teatud asendid, mõned nagu tekitaksid pärast valu. Katsetamise küsimus ilmselt. Samas ei tea ühtegi treenerit, kes venitamist ei soovitaks. Vahurulli pole, kuigi võiks osta, massaaži korra saanud ja varbaküüsi vahetunud päris hulgaliselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maandumise hetk oli tõesti valus aga järgmine päev oli kõik ok, et midagi hullu ei juhtunud õnneks.
      Ma venitan ka siis, kui midagi kangeks läheb ja sel suvel olen püüdnud ka tublim olla treeneri õpetuste järgi. Ma ei tea ka muidu ühtegi treenerit, kes veinitamist ei soovita.
      Aga tore kuulda, et ma ainus pole, kes varbaküüsi kaotab. Jess! :D

      Kustuta
  5. varbaküüntega on ilmselt kõigil probleeme olnud ja see tundub nii tavaline ja vigastuste kategooriasse seda isegi ei paneks, sest jooksmist edasi see ju ei sega. Mul endal otseselt niimoodi maha pole tulnud aga kord/paar/mõni kord aastas on pikemate jooksude lõpuks varvas niipalju kannatada saanud, et varvas valus ja vedelik küüne all. küüs lõpuks mõne aja pärast on küll otsad andnud aga ära ei tule kuid vaid tasapisi saab ära lõigata ja lõpuks uus asemel, niimoodi vaikselt :) PS! jooksuga pole rohkem luumurde ette tulnud aga rullitades on küll randmeluu puruks olnud korraga nii pikuti kui risti, pärast seda vist rohkem rullitanud pole :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, küünte mahatulek tõesti vigastus pole aga mainimisväärt asi ikka ju. Need, kes ei jookse, saavad vähemalt natuke minestada selle jutu peale. :D
      Tundub, et sportimine on ikka ohtlik ala.. ma viimati sõitsin rulluiskudega lapsena aga ega paegu väga ei julgeks neid jalga panna. See randmeluu murd kõlab kuidagi eriti õõvastavalt. :D

      Kustuta
  6. Sul on ikka tõeline oskus vigastustest hoiduda :) Kadestamist väärt.

    Eelnevatel aastatel ma peale põgusa venituse iga trenni lõpus midagi muud ei teinud ja nagu polnudki vaja.
    Aga sel aastal olen pööranud erilist tähelepanu lihashooldusele - dünaamiline soojendusvenitus, staatiline lihasvenitus pärast trenni, massaažirull jne... maratoniprogrammi värk, tead küll ;) Tulemus - olen vigasem kui kunagi varem!
    Varasemalt on korra aasta jooksul miskit viga olnud, aga sel aastal on vigastuste nimekiri juba liigagi pikk - vigastusi on rohkem kui eelneva 5 aasta jooksul kokku. Ja need on kordades tõsisemad vigastused. Õudne. Ja saaga pole veel läbi - kuu aega maratonini ja sääremari pekkis :(

    Nii et võta või Rünno õpetusi kuulda...

    VastaKustuta
  7. Mul oli eelmine aasta vigastustega pidevalt tegemist ��. Käisin füsio juures ja tegu oli nö lühidalt IT bandiga (valu põlve välisküljel ja mõlemad jalad, mis tegelikult kandus tuharalihaseni välja). Füsio soovitas osta koju rull ja nii ma tegingi. Nüüd üritan rullida pärast igat jooksu. Vahest küll ununeb, kuid siin pinges lihased annavad kohe märku. Massaažis üritan ka ikka käia, kuus päris mitu korda. Sel aastal olen suutnud seda jama vältida ��.
    Küüned maha pole tulnud, aga olen erinevatel aastatel ühe küüne siniseks saanud küll. See oli vist sellest, et pael andis järgi ja jalg hakkas loksuma tossu sees. Mõlemad sinised küüned sain pärast maratoni.
    Küünte maha tulek - kas see võib olla nö väikestest tossudest?

    VastaKustuta
  8. Kadestada pole siin midagi, eks mul on teised hädad... nt tahaks ka tempoga 4:30 igal võistlusel joosta aga näed, ei saa, kops oleks esimesel sajal meetril koos. :D

    Ai kui jama sul selle säärega... hoian pöialt, et see saab ruttu korda, muidu on jama! :(
    Aga mis sa ise arvad, millest need selle aasta vigastused järjest tulnud on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ivi, sa oled väga tubli! Vahurulli ostu peale olen ise ka mõelnud, mõnikord on niisamagi hea rullida end.

      Esimene küüs tuli kindlasti sellest maha, et toss oli väike aga ülejäänud korrad on tossu number ca 1-1.5 numbrit suurem olnud (võib-olla siiski mitte selle ühe varba jaoks aga kui palju suuremat tossu ma veel jõuaks järgi lohistada? :D)

      Kustuta