31. august 2017

Augusti kokkuvõte


Nägin ükspäev unes, et jooksin maratoni. Ikka Tallinnas ja ikka sellel uuel rajal. Inimesi oli vähe, rada oli kerge. Finišis vaatasin kella - 2:30:00. Niimoodi võiks otse Olümpiale minna ju. :D #unistadajuvõib

August oli huvitav kuu. Ööjooksul sai nihutatud pooliku rekordit, elu pikim treening - 30 km korraga, esimest korda EMOs, elu esimene lihasvenitus. See viimane oli muidugi täiesti jabur, sest ma ei teinud mitte midagi uut või teistmoodi, ma polnud üleväsinud või ületreeninud ja mul pole õrna aimugi, mis hetkel see tekkis... ja et see nii valus on?! Iga vale liigutuse korral pidi minuti toibuma, sest süda läks lihtsalt pahaks. Ma päriselt ei taha teada, milline valu võiks tekkida hullematel juhtudel nagu lihasrebestus või luumurd.


August numbrites:
  • treeningsessioone: 19x
  • ...sh trennipäevi 15x
  • treeningutele kulunud aeg: 26 h
  • kogutud kilomeetrid: 193,1 km - 23 päevaga, sest viimasel nädalal trenni pole teinud
  • trennidega põletatud kalorid: 9484 kcal
  • poolmaratoni rekordiparandus 1 min 56 sek; sel aastal võrreldes Narva jooksuga 4 min 9 sek


Maratonini on jäänud 9 päeva. Kõigest. Ettevalmistus käib juba suure hooga. Näiteks olen mitu päeva masseerinud lihaseid magneesiumigeeliga; avasin kingituseks saadud Puls Reco topeltšokolaadi taastusjoogipulbri (kusjuures, üllatavalt hea maitsega) ja loodan, et sellest on ikka kasu ka; söön palju rohkem kui varem või vähemalt üritan; lisan toitudele rohkem soola; joon rohkem vett; unenägudes jooksen maratoni või jään starti hiljaks (kohustuslik!).

Maratoninädalal ootab ees võib-olla teiper; kolmapäevane numbrite väljavõtmine sekretariaadist; võistluskomplekti kokkupanek; Nike noortejooks (jalutan massiga kaasa); laupäevane expo külastus ja geelide hankimine. Siis peakski kõik olemas olema.

Peab ka pöialt hoidma, et maratoni ajaks kuumalainet ei tule. Sel aastal on kuidagi juhtunud nii, et kui muidu on normaalne ilm, siis võistluste ajaks läheb eriti kuumaks ja ma üldse ei imesta, kui see saaga jätkub.

Mõnusat ettevalmistust kõikidele SEBi jooksudel osalejatele! :)


27. august 2017

Ülemiste jooksu asemel veetsin aega EMOs

Ülemiste jooksu ootasin väga, selle järve ümber ju igapäev niisama joosta ei saa - nii põnev! Aga paraku ei jõudnud startigi...

Kõik algas sellega, et neljapäeva hommikul tundsin kõhu paremal pool ülemises nurgas valu. Kuna ka kurk oli valus + bussid on viimasel ajal köhijaid täis, siis ma väga tähelepanu sellele ei pööranud. Reedel olin sunnitud juba google abi kasutama, mis seal küll torkida võiks. Õhtul koostasin veel plaani B - kui laupäeval joosta ei saa, siis 2 tunniga ikka kõnnin läbi?

Laupäeva hommikul aga ei saanud enam üldse liikuma. Valu oli juba päris tugevaks muutunud. Helistasin 1220 (perearsti nõuandla) ja seal öeldi - maks. Ja täpselt sellise tooniga, nagu oleksin mingi padujoodik, kuigi ma alkoholi ei tarbi. :D Soovitati EMOsse minna.

EMOsse aga ei kippunud, ei tundunud nii erakorraline. Hakkasin googeldama ja kui ma jõudsin maksavähini, siis panin riided selga ja koperdasin PERHi. Loomulikult, kui on kaks nädalat maratonini, siis lihtsalt peab midagi juhtuma.

Rohkem, kui maratoni ära jäämist, pelgasin sealsete arstide suhtumist. Et tulen mingi tühise probleemiga nende aega kulutama. Olen palju halba kuulnud aga üllatusin igal sammul. Inimesed tõesti tundsid muret, et mis seal siis valutab, olid viisakad ja heatahtlikud.

Sain arstile suhteliselt kiiresti, andsin jälle vereproovi (jee! lemmiktegevus!), käisin ultrahelis, uuriti ja puuriti igatmoodi. Ja igaühele pidin ära rääkima loo, kuidas ma tahan kahe nädala pärast maratoni joosta. UH arst ajas natuke närvi ka. Tsiteerin: "noh, midagi halba ma siin ei näe aga... (vaikus)... (vaikus)... (vaikus)...". Ma siis küsin, aga mis? Vaikus. "Ma kirjutan (teisele) arstile vastuse ära". Ei noh... mis asi võiks olla siis see HEA asi, mis mulle valu tekitab?

Ja siis läks ootamiseks. Kolm tundi ootasin vastust. Aga see ootamine oli veidi parem - teadmine, et organid olid seal, kus peavad ja pimesool oli ilus (kujutan ette seda pimestavat ilu, siseorganite aksessuaar). Kolme tunni jooksul harisin end kasutute faktidega nagu näiteks:

Mitu kalorit saab liitrist bensiinist? - 31 500 kcal.
Mitu grammi valku sisaldab keskmiselt 100 g inimliha? 23 g aga see sõltub paljudest teguritest.
Muidugi kuulsin ka palju klatši ja kirumist. Võib-olla peaks sealses ooteruumis kõlaritest laskma brown noise'i - ehk oleks inimesed vähem närvilisemad?

Lõpuks siis sain vastuse ehk diagnoosi teada. Vereproov andis mõista, et kehas on põletik. Ultraheli põletikku ei näidanud aga näitas, et valupiirkonnas on veidi vett, mis jääb normaalsuse piiri. Arst järeldas, et olen ilmselt kõhu põikilihase korralikult ära tõmmanud ja maratoniplaani maha ei matnud. Käskis kommi kõrvale paratsetamooli krõbistada ja anda lihasele puhkust. Täna ongi juba palju parem.

Teosammul lahkusin haiglast aga vähemalt rahuliku südamega, oleks võinud hullem olla. Ülemiste jooksu ärajäämine mind ei morjendanud, saan sinna järgmine aasta uuesti minna. Palju rohkem kahju oleks olnud, kui maratonile oleks kriips peale tõmmatud.

Ja see, millega ja kuidas ma küll lihase niimoodi ära võisin tõmmata, pakub nüüd tükiks ajaks mõtlemisainet. Aga kui kedagi see teema kõnetab, siis võib kogemust jagada.

24. august 2017

Testisin energiageele - uuest lemmikust oksemaitseni


Geelidest olen varasemalt kirjutanud SIIN. Pikka aega meeldisid mulle energiageelidest kõige enam SiS geelid ja ma olen endiselt seda meelt, et tegemist on hea kraamiga aga nagu ikka, tahaks vahest midagi uut proovida. Sain geelid hea hinnaga ja pikkadele jooksudele oli neid nii mugav kaasa võtta. Aga mis ma siis ära proovisin?

High5 geel apelsiniga. Kuna viimane kogemus High5 geeliga päädis sellega, et olin pealaest jalatallani geeli täis ja isegi õhk kleepus mu külge, siis avasin pakki ülimalt ettevaatlikult. Õnnestus. Esimene reaktsioon: ooo, see on ju nagu apelsinimahl! Täpselt paras, ei olnud liiga magus ja boonuseks kustutas janu.

High5 geel marjadega. Sain ka selle paki lahti ilma end kokku mäkerdamata, win! Geel oli samuti vedel, kustutas janu aga natuke imalam kui apelsini oma. Uuesti käsi selle järgi ilmselt ei haara.

High5 geel tsitruse ja kofeiiniga. See oli veidi kehvema maitsega kui apelsini oma aga tunduvalt parem marja omast. Kofeiini mõju oli kergelt tuntav. Pean ära mainima, et kofeiini maitset tunda ei olnud.

High5 geel troopika ja kofeiiniga. Selle geeli võtsin sisse viimasel pikal jooksul ja esimene reaktsioon oli, et mis mürki ma nüüd manustan. Mitte mingit puuvilja/troopika maitset ei olnud, geel oli nii mõru, et anna otsad. Samas kustutas see janu ja mingil kummalisel põhjusel see meeldis mulle. Lisaks andis see geel päris tuntava energiaboosti, nagu oleks kuskilt lisapaterei juurde saanud.

Etixx geel colaga. Kunagi ammu sai proovitud etixx'i guaraana ja alkoholiga geeli ning seda pole ma julgenud rohkem võtta, nii kohutav oli. Lootsin, et cola oma on parem, ei olnud. See oli ka ainus geel, mida ma lõpuni tarbida ei suutnud - nagu sööks lusikaga suhkrut. Hiljem oli tükk aega oksemaitse suus, ei teagi, kas jooksust või geelist. Ei soovita.

Maxim energiageelid tsitruse/colaga. Väga magusad, tsitruse oma oli veidi parem cola omast aga vähemalt iiveldust ei tekitanud kumbki. Rohkem selle peale raha ei kulutaks.

Maratonile võtan seekord kaasa High5 apelsini ja troopika geeli. Kui saaks kuskilt õunamaitselise ka, siis oleks elu lill. Enerviti omi ma proovinud pole, need olid liiga kallid minusuguse kooneri jaoks. Need proovin ära maratonil või pärast seda, vaatab.

Otsisin ükspäev soolaste geelide variante ja leidsin õlumaitselise energiageeli... kas on keegi proovinud? :D

21. august 2017

19 päeva maratonini - kas olen nüüd valmis?

Suvejooksul jäätistega põgenemas. Foto: Stuudiopunkt

Olen terve augusti tundnud mingit kummalist vastuolu jooksmise suhtes. Väsimus? Tüdimus? Üleküllastumine? See tunne, kui kadunud on igasugune motivatsioon ja järel on vaid rutiin ja distsipliin. Ööjooksule läksingi mõttega, et rajal otsustan, mis saab. Rekordit ma ei oodanud aga sellist tormi ka mitte. Sain treenerit hea jooksu eet kiita ja samas ka pahandada - niimoodi võistlemas ei käida. Ta pidi mitu korda lugema lauset, et ma käisin ENNE jooksu veekeskuses ja saunas. :D

Sel laupäeval sai ära tehtud järjekordne Skechersi Suvejooks. Juba hommik hirmutas suure soojaga ja loomulikult oli keskpäevaks temperatuur tõusnud +30 kraadini. Iga aasta sama asi. Stardi-/finišilinti hoides oli õhk nii kuum, et paljas mõtlemine jooksjatest tekitas külmavärinaid.

Pühapäeval ootas ees aga viimane lihv maratoniks - 30 km jooks vahelduva tempoga. Äratus oli kell kuus. Avasin silmad ja vahtisin lakke. Õhk minu ümber oli väga raske ja ängistav. Lükkasin akna selipärani... ei. Ma ei taha joosta. Ma lihtsalt ei suuda. Kuidas ma selle punktini jõudnud olin? Miks? Vastus oli lihtne aga selgus alles hiljem.

Läksime isaga hoopis kalale. Tegelikult on see "kalale" minek vaid vabanduseks, tegelik eesmärk on paadiga vee peal loksuda. Tagasi tulles panin siiski tossud jalga ja suundusin ikkagi välja, eesmärgiga joosta nii palju kui tuleb ja mitte muretseda 30 km täissaamise pärast.

Ja milline hea ajastus? Kohe tulid vastu mulle vanad trennikaaslased Kaire ja Liili. Sel hetkel sain ma aru, et pikad jooksud uhkes üksinduses ongi olnud need, mis mind vaikselt närinud on. Jah, mulle väga meeldib joostes nautida vaikuses looduse ilu aga teha seda 30 km järjest ei olnud eriti motiveeriv. Kuna nii tore oli näha tuttavaid ja naeratavaid inimesi vastu jooksmas, siis otsustasin hakata Anne kanali ümber ringe tegema. 15 ühesugust ringi aga samas nii erinevad, ajul oli ikka tegemist. Kes oleks uskunud, et ka slaalomjooksu võib päriselt nautida? Kusjuures, üks jooksja jooksis vastupidi ja möödus minust nii palju, et ma oleks peaaegu tere öelnud. :D

Lõpptulemuseks jooksin 30 km ajaga 3:01:38 ja keskmiseks pulsiks tuli 155 l/min. Vau! Kui ma oleks veel 12 km samade tempodega otsa jooksnud (tundus tol hetkel täiesti teostatav), oleks ma maratoni distantsi jooksnud ~7 min kiiremini kui eelmisel aastal aga pulss oleks olnud ~15 lööki madalam.

Mida paksem joon, seda uhkem

Seda, et ma olen praegu elu parimas vormis, tunnen ma isegi aga lubadust joosta maraton alla nelja tunni, ma siiski anda ei julge. See on reaalne aga mitte kindel. 42,2 km on piisavalt pikk distants, kunagi ei tea, mis üllatusi sel varuks on. Aga ma olen nendeks üllatusteks ja mitteüllatusteks valmis. Lõpuks, pärast kõiki neid kuid.

Uuel laupäeval ootab aga ees jooks ümber Ülemiste järve, kus ma varem osalenud polegi. Eesmärgiks on rada läbida maratonitempos, millele eelneb 6 km rahulikku jooksu. Eks näis, kuidas see õnnestub. Kes veel sinna jooksma tuleb? :)

13. august 2017

Ööjooks 2017. Kui palju on liiga palju vett?

Rakverre sõites ma veel ei teadnud, kui eriline saab olemas selle aasta Ööjooks. Joosta äikesetormis? Joosta ilma energiageelideta? Joosta pahkluuni vees? Joosta rekord? JAAA!!! Ja rohkemgi veel!

Enne jooksu

Rakverre jõudsime juba keskpäeval, käisime veel linnuses, Tarvast vaatamas, võtsin numbri välja ja maandusime Aqva Spa's. Ma polnud varem seal käinud ja vau-effekt oli suur. Käisime läbi kõik saunad, veekeskuse vidinad, lasime eriti haigest liutorust alla, võtsime osa saunarituaalist, mullitasime, ujusime... oot... kes Ööjooksu starti pidi minema? Mina või?

Veest korralikult läbiligunenuna vedasin end stardi suunas. Kohtusin veel nii paljude tuttavatega ja starti läksimegi koos Marise ja Viigi ning M100 projektikaaslase Heittiga.

Jooksma!

1-5 km: 0:24:08, tempo 4:50 min/km, pulss 177 l/min
Jooks algas ilutulestikuga (ja lõppes äikesetulestikuga). Stardis ei teadnud meist keegi, milline raju jooks sellest tuleb. Sõna otseses mõttes. Hoolimata palavusest oli jalg kerge ja arvestades tempot, oli pulss üllatavalt madal.

6-10 km: 0:25:23, tempo 5:05 min/km, pulss 183 l/min
Tempot oli järjest raskem hoida, õhk läks iga sammuga paksemaks, ootasin juba seda paljuräägitud vihma. Aga oma soovidega tuleb ettevaatlik olla...

11-15 km: 0:25:59, tempo 5:12 min/km, pulss 180 l/min
Taevas muutus järjest mustemaks. Tõusis jõhker tuul. Jõudsin vaevalt 13. km-ni, kui hakkas sadama. Taevas oli äikesest vaheldusmisi valge ja must. Ja juba tuligi nagu oavarrest, sinna juurde veel peotäis rahet ka. Tänavad olid muutunud ojadeks, jooksin pahkluuni vees. Tuul oli kohati nii vastu, et hingamine muutus raskeks. Vahepeal hoidsin kinni oma numbrit, et see minema ei lendaks. Täiesti pekkis, mis jooks!

Tundsin, et enam ei suuda mingit tempot hoida. Tossud olid veest nii rasked, et lihtsam oleks olnud nad jalast võtta aga seljuhul oleks lõpetanud võib-olla katkiste jalgadega, ei tahtnud riskida.

16-20 km: 0:26:53, tempo 5:23 min/km, pulss 173 l/min
Vahepeal jäi sadu veidi vaiksemaks ja ojad muutusid taas tänavateks. Joogipunkte läbida polnud vaja, õhust sai vett niigi. Energiageelid olid vaid raskuseks kaasas, sest neid ma lihtsalt ei tahtnud. Kuigi pulss langes iga kilomeetriga, siis kiiremini joosta ikka ei jõudnud. Minust möödus 1:45:00 tempomeister, haakisin esialgu end sappa, sain veel palliga vastu pead ja lasin neil minna oma teed.

Ükshetk kadus vist elekter ära?, sest järsku oli ümberringi nii pime. Kilomeeter enne lõppu nägin eespool Heittit - endal põlv haige aga nii tubli jooksu teinud! Vot see on tahtejõud! Minulegi andis see jõudu veel viimased sajad meetrid lõpuni spurtida ja oma uus rekord ära vormistada. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et finišijoonel oli vesi peaaegu põlvini.

Hetk, kui oled jooksnud läbi sauna, äikese, tormituule, paduvihma ja finiš on hingetõmbe kaugusel.
Foto: Ain Liiva

Peab kiitma Ööjooksu vabatahtlikke - neid, kes vihmaga peitu ei pugenud. Jooksjatel oli adrenaliin laes, soe olla aga vabatahtlikud pidid ju kõik see aeg vihmas külmetama ja ligunema.

Ööjooks numbrites
distants: 21,1 km ehk 2,11 miljonit sentimeetrit :)
aeg: 1:47:48 (neto)
keskmine tempo 5:07 min/km
max tempo: 4:33 min/km
keskmine pulss: 178 l/min
max pulss: 188 l/min
põletatud kalorid: 1137 kcal

Rekordiparandus: 1 min ja 56 sek!!!

Finišis sain kätte eriti raske nännikoti, kus sees oli head-paremat. Meedias palju räägitud kassitoidupakikest pidasin ise ka hommikusöögi krõbuskiteks aga õnneks lugesin enne söömist ajalehte. :D

Ja kuna ilmselgelt olin päeva jooksul vähe vett saanud, siis sai tehtud veel üks saunatamine ja ööujumine otsa. Hea, et mul oli trikoo ja veekeskuses keegi silmavähki ei pidanud saama - nimelt hõõrus see Ööjooksu särk korralikult nahka, ei meeldi mulle see võõra särgiga jooksmine! Hiljem linade vahele pugedes tundsin nagu loksuks ikka veel kuskil lainetes. Uskumatu, mis jooks see küll oli!

***

Kurb oli hiljem lugeda, kuidas mõned 21 km jooksjad läksid teise ringi lõpus 10 km rajale ja lõikasid sellega arvestatava maa. Miks? Kas see on siis aus mäng???!!!


10. august 2017

30 päeva maratonini! Vigastustest natuke

Allikas: http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/









Appi! 30 päeva ja 13 tundi veel ning ongi maratoni stardipauk antud! Maratoniks ma veel valmis ei ole. Enne tuleb ära joosta Ööjooks, siis 30 km pikkune treeningjooks, siis Ülemiste jooks ja võib-olla siis äkki lõpuks olen valmis ka. #optimismonlaes :)

Ühe lugeja palvel räägin natuke vigastuste teemal. Ma olen selle üle mõelnud tegelikult juba mitu nädalat ja tulemuseks on see, et võiksin siinkohal postituse ära lõpetada kahe lausega: Mul on siiani lihtsalt vedanud. Ma ei tea, kuidas.

Minu "vigastuste" ajalugu on suhteliselt igav:
  • Ühe korra, millalgi aastal 2012? tegin väljalennu hüpet ja maandusin pahkluu kaheksaks. Mul on iga millisekund sellest hetkest ikka veel meeles. Paar päeva oli paistes, valu ei tekitanud. Korras. Läks hästi seekord.
  • Eelmise aasta maratoni eel oli vist kõige veidram asi. Nädal enne jooksu ütles üks põlv üles, paar päeva oli valus ja jooksu ajaks sai korda. Mis see oli, miks see tuli, miks see ära läks - ei tea. Vedas jälle?
  • Öeldakse, et kui su sääreluud pole kunagi valutanud, siis sa pole jooksja. Selge. Ma pole siis jooksja - ma ei kujuta seda valu isegi ette.
  • Minu suurim probleem on hoopis varbaküüned. :D Ma olen oma lühikese jooksukarjääri ajal neid kaotanud neli ja mitte võistluste ajal, ikka trennis jään neist ilma, sh ühel varbal kolm korda. Ma arvan, et see varvas tuleks lihtsalt maha võtta, muud ravi siin ei ole. Kujutate ette, kui rõve on võtta sokki jalast ja avastada, et küüs on soki sees????!!!!

Kui te nüüd arvate, et ma teen kohutavalt palju lihashooldust, siis... ma olen suhteliselt laisk venitaja. Vahurulli nägid mu lihased viimati veebruaris äkki. Massaaž - mis asi see on? Pöiaharjutusi teen healjuhul kord kuus. Jooksen enamus aega asfaltil... Ühesõnaga, selle asjaga võiks paremini olla. Häbi-bäbi! Treeneri käsk oli kord nädalas lõdvestuseks ujumas käia. No sellega on veidi parem, sest vette olen saanud küll ja küll.

Ja kui see teid lohutab, siis mõelge mu ilma küünteta varvaste peale! :D

Võimalik, et üheks põhjuseks, miks mul vigastuste teemal hästi on läinud, on minu madal valulävi. Ma ei kannata üldse valu. Kui miski hakkab liiga tegema, siis ma suudangi ainult valupiirini ennast liigutada. Valuga trenni ei tee, verd silmadest välja ei punnita (ninast võib, see on okei), viimast higipiiska endast välja ei pressi. Samas... Ilmselt on see ka põhjus, miks ma ikka veel, pärast kõiki aastaid, nii aeglaselt jooksen - kui ikka ei pinguta lõpuni, siis ei arene ka? Kes teab...

Kuidas teie ennast tervena hoiate? Kas venitate ja vahurullite nagu peab?

7. august 2017

Tervise/spordiblogijate kokkusaamine

Minu arust ei ole eilsest lahedast üritusest veel piisavalt postitusi tehtud, seega, siin on veel üks...

Foto: Margit Partei

Pühapäeval toimus spordi/terviseblogijate kokkusaamine. Sellest, mis seal toimus, võib põhjalikumalt lugeda näiteks Marise ja Margiti blogist. Alguses, kui Maris mind sinna kutsus, olin kahtleval seisukohal - kuidas ma, suhteliselt tundmatu ja ebapopulaarse blogi kirjutaja, lähen nüüd selle žanri staarblogijatega ühele üritusele? :D Aukartuseks oli/on põhjust.

Üritus toimus Viljandis ja algas kohalikus MyFitnessis, kes täiesti niisama lubas meil seal tasuta trenni teha - väga äge! Esimese trenni viis läbi Kati ja selleks oli Piloxing. Olen varasemalt ühe korra sellises trennis käinud, meeldis tookord ja meeldis ka seekord väga. Kuigi jah... mina ja koordinatsioonitrenn kipub vahest olema sama, mis elevant potselanipoes (mul oli see lause juba kirja pandud, kui nägin, et Regiina pani mu mõtte pihta aga hea küll, topelt ei kärise :D).

Foto: Margit Partei

Teine trenn oli BodyPump, mille viis läbi Laura. Kuna ma pole ammuilma käinud BPs, rääkimata üldse jõusaali külastusest, siis hoidsin raskustega korralikult tagasi. Nii hea oli taas põgusalt kangi näppida ja Laura oli suurepärane treener, selline nunnu aga väga lahe! Tema trennidesse läheks küll veel ja veel.

Pärast trenne tuli muidugi päevakava parim osa - TOIT! :D Mul on hea meel tõdeda, et terviseblogijatele meeldib süüa. Lõpuks ometi seltskond, kes ei pirtsuta toiduga stiilis "oi ma olen dieedil", "ma võtan ainult salatilehe".

Foto: Maris

Pean siinkohal ära mainima, et see on täiesti uskumatu, kui helde on Valio, kes toetas meie üritust rikkalikult erinevate juustusnäkkide, proteiini kohupiimakreemide, -jogurtite, kodujuustude jms. Lisaks kustutas janu Vitamin Well ja Nocco väga maitsvate jookidega. Lauale said ka veel haigelt head SNAP proteiiniküpsised. See viimane oli ikka tõeline leid. PULS tegi igale lugejale ka kingituse. Mina sain topeltšokolaadi taastusjoogipulbri. Nagu rusikas silmaauku, kulub maratoniks ideaalselt ära. :)

Foto: Maris

Kõhud täis, suundusime Viljandi järvele tiiru peale tegema. Ringi tegemiseks kulus veidi üle kahe tunni (ca 12 km) aga aeg möödus väga ruttu, sest rääkida oli palju. Sellise mõnusa seltskonnaga ei tundunud see rada üldse nii mägine kui joostes. Tagasi tulles pidime veel sööma, sest esiteks toitu oli veel järel ja teiseks - keegi ei tahtnud veel koju minna.

Tallinna poole tagasi sõites vahetus ilus päikeseline ilm paduvihmaga. Nii äge oli nii lähedalt näha inimesi, keda olen juba pikalt jälginud ja kes on mind igati inspireerinud. Nii lahe on kuuluda sellisesse kokkuhoidvasse ja ühtsesse punti! Aitäh, Maris, sa oled superkorraldaja ja Margitile ilusate piltide eest! :)

Foto: Margit Partei

5. august 2017

5 nädalat maratonini. Kuidas ma jooksmise ajal peaaegu ära uppusin.

Selle nädala kilometraaž on vastupidiselt juuli omadele ulmeliselt väike - 20,8 km. Pidi tulema vähemalt 24 km aga ju siis ei olnud ette nähtud. Juuli lõpus ootasin seda nädalat pikisilmi aga august on tänaseks mind igatmoodi petnud. :D Nii rasket nädalat pole mul juba tükk aega olnud.

Esmaspäev, kolmapäev, reede ja pühapäev - puhkapäevad.

Teisipäeval andis Jooksupartneris trenni Eesti meistrikate hõbe kaugushüppes (loe: Kaarel Jõeväli) ja minul oli kindel plaan sellise tähe alla treenima minna (mitte, et ma seda korduvalt juba teinud poleks). Töölt koju jõudes aga ootas trenniriietes minu maailma parim trennikaaslane, kes sel suvel esimest korda otsustas minuga samal ajal kergejõustiku trenni teha ja nii me hoopis Järveotsa staadionile läksimegi. ÜKE ajal tundsin jalgades igat kilomeetrit sellest 300st, mis juulis tehtud sai...

Neljapäeval ootas ees aga taastav jooks, mille ma küll tegin ära aga nii halbade numbritega jooksu pole mul ammu olnud. Keskmine kiirus 7:52 min/km ja pulss 137 l/min. Tuul oli ka muidugi vastu aga aga aga selliseid numbreid oleks oodanud aprillis ja mitte enam augustis. Mis seal ikka...

Laupäev. Päike paistab. Linnud laualavad (väike liialdus). Optimism minus on laes. Tõmban jooksusussid jalga ja lähen. Umbes kolmandal kilomeetril sain täiesti ootamatult pangega vihma kaela. Ma olin minutiga läbimärg, jalad lirtsusid, jooksurada oli muutunud väikeseks ojaks. Tuul, mis oli enne lihtsalt vastu, muutus nüüd jäiseks läbilõikavaks seinaks. Punnitasin edasi, tempo oli juba rohkem kui 8 min/km ja pulss samal ajal 140 l/min ja neljandal kilomeetril otsustasin, et aitab, see pole enam mingi taastav jooks.

Keerasin otsa ringi ja sain kaela veel suurema vihmasahmaka. Täiesti metsas, kopsud nägid tohutult vaeva et õhust vett välja filtreerida. Ma reaalselt hingasin vett sisse, palju ilmselt ei puudunud, et ma oleks sinnasamma ära uppunud. Õnneks loete te praegu seda postitust ja mitte homset ajalehte pealkirjaga "Jooksja uppus jooksurajal". :D

Kuna näpud olid külmast juba sinised ja ma ise kringliks muutumas, siis tõstsin sooja saamiseks tempot. Kui tempo oli juba 6 min/km peal ja pulss oli tõusnud vaid 144 l/min peale, tundsin, kuidas mõistus voolab koos vihmaveega  asfaldile laiali. Kuidas?

Selle jooksu aeglaseim kilomeeter: 4. km - 8:14 min/km, pulss 141 l/min
Selle jooksu kiireim kilomeeter: 6. km - 6:31 min/km, pulss 140 l/min???!!!!
14 km taastava jooksu asemel sai 8 km tavalist jooksu (eesmärk oli hoida pulss 130 l/min juures). Koju jõudes nägin tükk aega vaeva, et uks lukust lahti keerata. #villasedsokidjalga

Selge see, et aeglased jooksud on tugevatele, mina nii tugev veel pole. :D

Selline tore pilv

1. august 2017

SEB Tallinna maratonini on jäänud 39 päeva - mida jõuab veel teha?

Ma annan endale aru, et 39 päeva on ilmatu pikk aeg aga mu põnevuse-level on ületamas juba igasuguseid piire. :D Ükspäev kirjutades ühe lugejaga, said kirja mõned mõtted, mida tuleks silmas pidada enne maratoni. Ilmselt kõik kogenud jooksjad võtavad mõningaid asju enesestmõistetavalt aga ehk on mõnele algajale abiks. 

  • Kindlasti on hea mõte koostada nimekiri, et midagi ei jääks maha ja igaksjuhuks võiks mõelda valmis ka plaan B, kui ilm, transport või mis iganes veab alt.
  • Tasub katsetada varustust, millega tahad minna maratoni jooksma. Jalatsid, sokid, püksid, särk ja kõik jutud. Nende riietega tuleks teha läbi erinevad trennid (intervallid, tempojooks, rahulikud jooksud jne). Kindlasti ei tohiks minna maratoni jooksma päris uue asjaga, see võib valusalt kätte maksta.
  • Tasub valmis mõelda, mida rajale kaasa tahad võtta. Muidugi, mida vähem nodi, seda parem. Siin peab arvestama, et sa pead kogu tavaari kaasas vedama 42,2 km. Mina isiklikult ei jookse koos telefoni, klappide, juhtmetega vms aga päikeseprillid panen päikeselise ilma korral küll pähe.
  • Energiageelid - kui on soovi neid kasutada, siis jällegi ei ole maraton uute asjade katsetamise koht. Eelmisel aastal SEB Tallinna maratonil pakuti rajal SiS geele aga tasub proovida ka teisi. Sporditoit.ee lehelt saab energiageele päris soodsa hinnaga ja kohale tulevad ka üsna kiiresti.
  • Kuna jooks toimub hommikul, siis mõtle valmis, mida hommikusöögiks süüa ja katseta läbi - söö kõht täis ja mine jooksma - kas on ok. Ikka selleks, et organism midagi äkilist ei saaks ja et maratonil hea lennata oleks.
  • Kui jooksed tavaliselt õhtul, siis kindlasti tuleks mõni jooks nüüd ka hommikul teha, et keha õigel päeval šokki ei saaks.
  • Jookse ka asfaltil! Kui oled siiani jooksnud pigem metsaradadel või mõnel muul pehmel pinnasel, tasuks jalgu harjutada kõvema pinnasega.
  • Septembris võivad hommikud olla juba jahedamad, seega tasuks kaltsukast kaasa haarata  lukuga dressipluus. Soojendusdressiks. Selle saab hiljem pealt ära heita, kui enam vaja pole. Kui juhtub olema vihmane hommik, saab peale panna kilejope või musta prügikoti üle pea tõmmata.
  • VESI!!! Alati tuleks vähemalt nädal enne võistlust suurendada tarbitava vedeliku kogust. Kunagi ei tea, millega ilm meid üllatab. Jahedamal perioodil nõuab organism vedelikke vähem ja kui jooksupäeval tuleb ootamatult palav ilm, siis on ka keha rohkem janus aga joostes joomine seda oluliselt ei leevenda.
  • Kui tekib mingi glitch, jää rahulikuks ja looda, et see läheb ruttu mööda ehk ära üle pinguta. Mul tekivad siiani külmavärinad, kui ma meenutan, kuidas viis päeva enne teist maratoni otsustas mu põlv kaks päeva mõnuga streikida. See valu tuli, oli ja õnneks kadus igavikku.
  • Proovi, kuidas vaseliin töötab. Sellega tasub end enne maratoni korralikult sisse määrida: varbad, kaenlaalused, püksivärvli jne. Minul, ärge küsige mismoodi, on vaseliini mingi komponendi vastu allergia (?) - nii kui seda kuhugi topin, on pisikesed punnid platsis.
  • Samuti soovitan magneesiumi geeli kasutada. Geel on parem kui sissesöödav kraam, kuna jõuab kiiremini lihasteni. Seda saab osta apteegist.

Kui maratonini on jäänud nädal, siis võib piiluda seda postitust. Ise toimisin eelmisel aastal selle (ja muidugi nii mõnegi lugeja soovituste) järgi ja töötas küll.

Kindlasti jäi mõni asi tähelepanuta, võid julgelt märku anda, kui see tundub oluline. :)

Tõsi! :D