14. mai 2017

Rapla Selveri Suurjooks 2017

Mida vähemaks jäi päevi Rapla jooksuni, seda väiksemaks kahanes minu optimism ja ootusärevus. Sel nädalal oli ämbreid, mida kolistada. Esmaspäeval pookisin külge nohu. Neljapäeval olin nii surnud, et eesmärgist joosta 8 km pulsiga 130 l/min sai metsik jalutamine tempoga 8:21 min/km keskmise pulsiga 131 l/min. Äge! Reedel sain lisaks kõigele kõhuviiruse ja öö möödus väheste unetundidega. Laupäev aga andis juba veidi lootust...


Raplas kell 8:50 rongilt maha astudes sain kohe aru, et asi on jama. Väljas oli juba 15 kraadi ja pillav kevadpäike paitas lagipead. Kõmpisin teise linna otsa, sain kätte stardinumbri ja varsti kõlaski juba stardipauk. Või kas kõlas? No igatahes, ükshetk panid kõik minema ja mina nende järel.

Eelmisel aastal jooksin seal 10 km ajaks 48 min ja mõtlesin, et oleks tore, kui suudaksin seekord hoida tempot 4:45. Ma olen nohuga jooksnud mingi miljon korda vähemalt aga mitte kunagi pole see mul kopse kokku tõmmanud. Umbes teisel km kopsud juba ahmisid hapniku järele. Kui ma oleks sel hetkel pidanud spirograafiat tegema, oleksin ilmselt 25% tegelikust mahust välja puhunud. :D Päris vastik tunne oli.


Iga meeter muutus aina raskemaks, jalad olid verd täis valgunud, päike kõrvetas põski. Miski mu peas käskis jätta asi katki ja see ei tundunudki nii hullu ideena - pole ma ju varem kunagi katkestanud ja see oleks päris huvitav kogemus. Oleks mida rääkida, onju. See hääl manipuleeris mind igast küljest. Täna ei olnud küll jooksmiseks õige päev aga ka katkestamiseks mitte!

Ühtäkki tekkis deja vu tunne. Ma ju tean neid mõtteid ja tundeid. Ma oleks nagu siin juba olnud. Ei pidanudki kaugelt otsima, eelmise aasta Tartu Jooksumaraton oli analoogne, seekord puudus vaid maastik. Kas poleks tark õppida juba tehtud vigadest? Vahepeal oli möödunud ka 5. km post ja nägin, et alla 48 min ei jookse ma isegi siis, kui kõik tunded jäävad samaks ning paremaks nagunii ei oleks läinud. Lasin aga rahulikult tempo ca 4:50'lt ca 5:30'le, misjärel pulss kakkus end ka 186 l/min pealt 175 l/min peale. Vahetasin kella ekraani selliseks, et ei näinud aega ega tempot, ainult pulssi. Lasin kõigel lihtsalt minna...


Ja teate. Edasi oli väga ilus. Mul oli aega märgata, et metsa alustaimestik on juba nii roheliseks muutunud. Aega märgata jooksjate piinasid. Aega, et joogipunktis tšillida - seda pole ma küll vist kunagi varem teinud. Lõpuks kui nägin juba aimatavat finišikohta, vaatasin korra oma aega ja rõõmustasin selle üle, et Margit ja Maria on nüüd kindlasti oma parimate aegadega finišis (jei! Oligi nii!). Jõudsin ka lõpuks üle finiši, kella ma kuskil ei näinud ja sel hetkel enda oma ka ei vaadanud. Lõpp tuli üsna kergelt, lihtsalt väga väga väga kuum oli. Ps, kui keegi oskab soovitada mingeid häid sokke, milles jalad üle ei kuumeneks, olen üks suur kõrv. :)


Medal oli sel aastal ilus, eelmise aasta omaga võrreldes nagu öö ja päev. Lisan sellest pildi millalgi hiljem. Nännikott oli ka tore ja rikkalik - buff, vesi, spordijook, õun, kohupiima pannkoogid, ajaleht, flaierid, viking line kinkekaart. 

Kuna võistlusplatsil ei olnud ühtegi tooli, kus istuda, pidasin targemaks üldse minema minna. Mis ma seal lõõskava päikese käes ikka seisan, onju. Hüppasin veel Sadolinist läbi, et sauna minna aga mida ei olnud, oli kuum saun. Päh! Õnneks jõudsin seekord ka rongijaama õigeks ajaks ega pidanud mõistatama, milline on see õige, et sekund hiljem juba lahkuvale rongile järgi joosta, nagu eelmisel aastal juhtus (tookord jõudsin ka ikka rongile, rongijuht märkas mind ja jättis rongi seisma - how cool is that!). Ja nüüd tuleb ilmselt päeva parim osa...


Rong oli muidugi puupüsti rahvast täis, mis seal ikka. Jõudsin 10 km joosta, 6 km maha kõndida, jõuan 1 tund seista ka. Rongi peal sain teada, et ma võitsin loosimisega jalgratta aga kuna mind ei olnud, siis loositi see kellelegi teisele (mu nimi tuli ka mingi sajandana alles, sest kõik olid ära juba läinud). Ah? Mitte, et ma seda ratast tahtnud oleks aga...

Esiteks, kus oli kirjas, et on loosiauhinnad? Et nende jaoks peab olema koha peal? Mitte kuskil pole auhindadest sõnakestki, rääkimata sellest, et kohapeal ka keegi ei maininud seda. Või oli aga ma ei märganud?

Teiseks, kui ma õigesti aru sain, siis loosimine toimus ca kell 14:30, siis mis valemiga ma oleks saanud jääda igaksjuhuks loosiauhindu vaatama, kui rong läks 14:40 ja rongijaama oli vaja kõndida 3 km? Lisaks pidin käima ka pesus, sest higisena puupüsti täis rongis haiseda poleks olnud just eriti inimlik.

Kolmandaks, kui ma lõpetan jooksu ca 12:50 ja loosmine on mitu tundi hiljem, siis kas ma oleks pidanud igaksjuhuks kõik see aeg päikese käes lihtsalt seisma, kuna istuda polnud ju kuskil. Väga ahvatlev, kõlab nagu päikesepiste. Ok, seal olid varjualused ka kuhu pugeda aga seisma oleks ikka pidanud.

Asi ei ole hetkel auhinnas, vaid selle korralduslikus pooles. Kui teha loosimine, kus inimene peab olema kohal, tuleb seda öelda. See peab olema üheselt mõistetavalt kirjas juhendis ja sellele tuleb ka ürituse päeval juhtida tähelepanu. Kui teha loosimine nii hilja, siis peab arvestama, et rongid/bussid ei oota loosimisi - jäädes ühest maha, tuleb järgmist oodata võib-olla terve igavik (kui see üldse tuleb). Pigem näen siin lahendusena, et loosiauhinnad võiksidki olla nimelised (nagu nt #GORUNTARTU või Tartu Maraton teevad). Kui kohal pole, siis auhinna saaja vaadaku hiljem ise, kuidas asja kätte saab.

Kavatsen oma mõtetest kirjutada ka korraldajale. Vaatan, mis ta vastab selle peale. Muidu oli üritus tore, areneb iga aastaga ja muus osas ei ole tõesti ühtegi halba sõna öelda.

Edit: selgus, et auhinnaloosi võimalus tekkis üsna viimasel minutil ja eesmärk oli pigem motiveerida inimesi lõpuni olema (samas - pole reklaami, siis lähevad enamus nagunii ära), et autasustamisel oleks rohkem publikut. Olles ka jooksusarja korraldustiimis, mõistan seda täielikult - ei ole eriti lõbus teha autasustamist, kui aplausiks on jäänud vaid mõned ja needki enamus vabatahtlikud. :)


Rapla Selveri Suurjooks numbrites:
distants: 9,95 km (ametlik 10 km)
aeg: 0:51:05
keskmine kiirus: 5:09 min/km
keskmine pulss: 180 l/min
põletatud kalorid: 550 kcal

Vaadates neid numbreid ja arvestades seda, et ma 5. km pealt läksin võistlemise pealt üle tavalisele tempojooksule, siis võin rahule jääda küll. Mõned aastad tagasi nägin ma kordades rohkem vaeva, et sellisele ajale üldse lähedalegi saada. Ja küll tuleb uus võimalus joosta veel paremini! :)

* Pildid ei illustreeri tänast üritust, vaid M100 projekti särke, mis ma reedel kätte sain - kas pole ilusad?!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar