30. detsember 2017

2017 magusat varjundit

Kui 2016. aasta tõi mulle jooksumaailmas palju (kui mitte kõikidel distantsidel) uusi rekordeid, siis sel aastal oli rekordisadu väiksem. Seevastu sain aga rohkem uusi kogemusi, õppetunde, kohtusin nii paljude ägedate inimestega ja noh, oli täiesti teistmoodi aga imeline aasta. Kui peaks ühe sõnaga aasta 2017 kokku võtma, siis see märksõna oleks päikeseline.

Siis, kui päike Õismäel loojub

Aasta lemmikhetk
Veebruaris kirjutasin, kuidas parim piinamismeetod on korraldada midagi lahedat, lasta huvilistel osa võtta ja siis piinata neid teadmatusega, kas nad said edasi või mitte. Lõpuks, kui tuli kiri, et pääsesin projekti "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton", olin vist kõige rõõmsam inimene maamunal. Ok, liialdan aga õnnelik olin küll. Parim hetk terveks aastaks.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikvaev
Otsus osaleda eelpool mainitud projektis, oli parim. See, et ma sinna pääsesin, oli uskumatu aga äge. Terve teekond maratonini oli nii õpetlik ja kogemusterohke, treenida ühe eesmärgi nimel. Praegu ma enam ei mäleta väga maratoni, pigem on meeles see teekond maratonini.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikjooks
Hetkel ei kujutaks ette, kui peaks ärkama hommikul 5.20, et tõmmata jalga jooksusussid ja suunduda 30 km'sele jooksule aga ma olen nii rahul, et suvel seda mitu korda tegin. See on see, mis jääb meelde. Ärkamise hetkel mõtled küll, et sured ära aga mitu kuud hiljem näed, et jäid ju ellu. Ei olnud katki midagi. Hommikused jooksud sobisid mulle ka veidi paremini kui õhtused - süda veel magas ja pulss oli madal. Samuti ei olnud päike veel kõrvetavalt kuum (nii harva, kui seda ka oli).

30 km ümber Anne kanali - 15 ringi - jah, miks ka mitte!

Aasta lemmikvõistlus
Selle tiitli saab ilmselgelt Rakvere Ööjooks, mida võib pigem nimetada ööujumiseks. Sellist elamust ei osanud keegi oodata ja mina ei osanud oodata ka uut isiklikku poolmaratoni rekordit. Parim oli asja juures see, et ma olin finišis valmis teise ringi samas tempos otsa jooksma. Ilmselgelt olin ma tol nädalal aasta parimas vormis. Oleks-poleks onju, aga oleks sel päeval olnud maraton... pagan, veits valesti läks see vormi ajastamine. :D

Madalalt finiši poole lendamas

Aasta lemmikvalu
Mõnikord annab 11 sekundit valu parima õppetunni, mida soovida. Kui ma oleksin joosknud Tallinnas maratoni alla nelja tunni, oleks mul jäänud nii palju saamata. Ma oleksin finiši hetkel kogu raskuse lihtsalt unustanud ja järgmine kord samade ämbritega edasi kolistanud. Nüüd jäi kõik meelde, et saaksin edaspidi olla targem. See 11 sekundit mind ei morjenda, sest ma õppisin sellest palju. Ja armas-taeva-isa-anna-mõistust, et ma enam ühelgi maratonil ei jookseks viimased 12 km ilma energiat juurde manustamata.

Pärast Tallinna maratoni ütles kõik üles :D

Aasta lemmikmotiveerimine
Jätkuks eelmisele - pärast Tallinna maratoni küsis Margus Pirksaar "kuidas läks". Ja kui ma  vastasin, et 11 sekundit jäi puudu, hakkas ta naerma, et kammoon, sa parandasid praegu oma maratonirekordit 20 minutit ja kurvastad selle 11 sekundi pärast. See naer kõlab mul siiamaani kõrvus ja toob muige näole. Siis sain ma alles aru, et tegelikult on väga äge.

Juba laagris sain Margus Pirksaare tähelepanu osaliseks :D

Aasta lemmikfiniš
See tunne, kui sa oled jooksnud üle 39 kilomeetri ja sind ootab ees metsik tõus. See hetk, kui oled sealt üles saanud ja teinud viimase 42. kilomeetri kiiremini kui ükski teine kilomeeter sellel jooksul. Jah, Tartu Maraton oli ilus jooks oma magusate ja mõrudate varjunditega.

Las see pilt räägib enda eest

Aasta lemmikmedalid
Päris raske on sel aasta nimetada ühte medalit teistest lemmikumaks. Igal medalil on oma lugu rääkida. Iga medal särab endamoodi. Ühtegi medalit ei vahetaks ma teise vastu. Võib täiesti ausalt öelda, et sel aastal õnnestus mul koguda ainult ilusaid medaleid, sh ka üks poodiumimedal.

2017 medalites

Aasta lemmiksõbrad
Vananemise juures on see hea asi, et mida aeg edasi, seda rohkem ristub su tee ägedate inimestega. Sel aastal olen ma eriti palju tundnud, kui oluline on sinu kõrval seisev inimene. Isegi, kui sa teda ei tunne ja ei tea aga ta elab sulle kaasa. Jah, jutt käib ka Sinust, armas lugeja. Aitäh, et olemas oled!

Üks pisike osa nendest inimestest - team Jooksupartner!

Aasta lemmiktunne
Häid tundeid on olnud palju aga äramärkimist väärib kindlasti üks - SEE tunne, kui ma mõtlen oma viienda maratoni peale. See on samasugune tunne, nagu valdas mind esimese maratoni eel, nagu Helsingi maratoni eel aga mitte Tallinna ega Tartu maratoni eel. Ma ei tea veel, kus see viies maraton tuleb aga mul on juba see õige tunne sees. Lahe.

Luitejooks

Aasta lemmiküllatus
Viis päeva pärast maratoni läksin Saue õhtujooksule (5 km), sest a) ma polnud Sauel kunagi käinud ja b) see jooks oli tasuta. Tänaseks ilmselt mälu juba petab aga jooks läks kerge jalaga, napid sekundid jäid rekordist puudu. Järgmine päev sain aga teada, et jooksin vanuseklassis lausa esimese koha. Ja mitte ainult - jooksu korraldaja tõi mulle medali ja auhinna isiklikult ära. Vau!

Üks sellel aastal saadud särkidest

Aasta lemmikuus
Jaanuaris osalesin oma elu esimeses spordilaagris. Jajah, ma polnud kunagi varem laagrisse sattunud. Laagris sain palju uusi teadmisi ja emotsioone. Praegu saan öelda, et see oli minu selle aasta pika teekonna väike algus.

Jooksulaagris

Aasta lemmiktänu
Põhjuseid, miks olla tänulik, ja inimesi, keda tänada, on palju. Siiski tahaksin siinkohal tänada Janekut, tänu kellele üldse oli selline aasta võimalik. Tänada treenerit Einarit, kes uskus lõpuni, et ka minusugused "kobakäpad" võivad palju ja kiiresti joosta. Lisaks tänusõnad minu kõige suuremale fännile Ergole, kelleta ma poleks jõudnud isegi mitte poolele maale. Ja muidugi, maailma kõige suurem tänu mulle endale, et ma ikka vastu pidasin ja kõik, mis vaja, ära tegin. :D

Parim treener üldse - Einar Kaigas

Aasta lemmiknumbrid
Mõte lebost detsembrist ei kandnud vilja, sest ees ootas 2000 km täis treenimine. Puudu oli just täpselt nii palju, et diivanil lösutamine eesmärki poleks täitnud. Ja 2000 km oli vaja täis saada, sest sest sest see võib jääda viimaseks korraks, mil minu silmad seda näevad. Sellest 2000-st kilomeetrist kuulub puhtalt jooksule 1737 km, ülejäänud kajastab ÜKE't (sh lõigutrenne), matku, ratast ja muidugi killuke ujumist. Aega kulus selleks 345 tundi 297 trenni jooksul. 10 km sai võetud tõuse ja 11 km joostud allamäge.

Kilometraaž kuude lõikes - seisuga 22.12.2017 kokku 2000 km

Aasta lemmikpostitused
Sellel aastal avaldatud postitustest on kõige enam klikke saanud SEB Tallinna maratoni postitus. Sellele järgnesid postitused Paide-Türi jooksust ja Tartu Linnamaratonist.

Ükspäev oli jõusaal nii tühi, et see tuli pildile jäädvustada

Aasta mitteniilemmikud
Kuhu kadusid jooksuvorm? Pärast Ööjooksu tundsin sellist lendu, et hoia ja keela. Umbes nädal enne maratoni aga lagunes kõik kolinal kokku. Treeningpulss oli kõrge, võistluspulss oli kõrge. Puhkeolekupulss õnneks oli sama aga see ei teinud asja paremaks. Kas vormi ajastus läks lihtsalt nihkesse? Lisaks veel see veider närvivalu, mis mind kuskilt teisest dimensioonist külastas.

Siia aastasse mahtus ka esimene jooksuvõistlus, kuhu ma olin end registreerinud, valmis minema aga starti ei jõudnudki - Ülemiste järvejooks. Pole hullu, õnneks toimub see igal aastal.

Siia paigutan ka selle, et Linnajooksude medal oli küll imeilus aga auhind oli veits jama. Aga siin pole midagi teha, ilmselt osavõtjaid on juba nii palju, et ei jõuta enam paremaid asju välja panna (nüüd raudselt tuleb uuel aastal midagi vingemat).

Kui külm kõnnib üle maa

Milline oli teie aasta? Kirjutage ja kommenteerige, oleks põnev lugeda. :)

Detsembri kokkuvõte

Detsembri kokkuvõte tuleb seekord hästi lühike, kuna järge ootab aastat kokkuvõttev postitus. Selle kuu üks ja kindel eesmärk oli saada täis 2000 kilomeetrit. See eesmärk sai väikese edumaaga täidetud.

Detsember numbrites:
treeningsessioone: 26x
treeningutele kulunud aeg: 24 h
kogutud kilomeetrid: 130,3 km

Ega ma ei oskagi sellesse postitusse rohkem midagi lisada. Ühelgi võistlusel ei käinud, ühtegi rühmatrenni jällegi ei jõdnud (seekord ei pingutanud ka), mingeid naljakaid äpardusi ka ei juhtunud... igav, megaigav kuu ühesõnaga.

Jaanuaris, kui kõik on uus, saab anda uusi lubadusi ja keerata järjest uusi lehekülgi, annan minagi uue hoo jooksuhooajale sisse.

Seda, kui palju 2000 km sisse puhast jooksmist mahtus,
näete järgmises postituses ;)

Meeleolukat aasta lõppu!

30. november 2017

Novembri kokkuvõte. Kas 2000 km tuleb täis?

Avasin ükspäev polari äpi ja avastasin, et minu aastane kilometraaž liigub vaikselt 2000 km suunas. Ohsa, ohsa! Selleks, et seda numbrit täis saada, tuleb jalad kiiremas korras kõhu alt välja kookida - puudu oli ja on ikka veel piisavalt palju, et diivanil vedeledes see täis ei tule. Tõsiasi oli ka see, et 2000 km tuleb kindlasti aasta lõpuks täis saada - kes teab, kas sellist asja enam kunagi elus veel näeb.

Siis saab poole sajandi või rohkema pärast, heldimuspisar silmas, tudisevate jalgadega kepinajale toetudes rääkida: "vaadake, kui mina veel noor olin, siis ikka joosti niiiiiiiiiiii palju". On, mille nimel pingutada, eksju!

November numbrites:
kogutud kilomeetreid - 115,8 km
treeningsessioonid - 33x
treeningutele kulunud aeg - 22 tundi
treeningpäevi - 19

2000 km'ni on hetkel minna veidi alla saja kilomeetri aga siin tuleb ka üks aga... ma ei viitsi. Eriti siis, kui ma vaatan kalendrist detsembrit väikese eelaimdusega, et 31 päeva asemel saab olema 22 võimalikku trennipäeva, millest lahutan maha veel 6 päeva, mil ma ilmselt trenni kuidagi ei jõua ja järgi jääb 16 päeva. See teeks küll kõigest 6,3 km päeva kohta aga jooksulindil jooksmine pole enam see, mis ta varem oli.

Eelmisel aastal käisin jooksmas hommikuti. Jõusaal oli tühi, õhku oli piisavalt aga praegu peaksin ma samade tingimuste saamiseks minema sinna kell kolm öösel äkki. Nüüd on seal nii palju rahvast, et isegi akna lahti tegemine ei aita - ikka jooksed nagu saunas. Alustan tempoga 6:30 ja lõpetan 8:30 - pulss kogu aeg sama. Normaalne, eksju. :D

Mul on selline tunne, et võtangi tossud uuesti kaenlasse ja lähengi pimedatele tänavatele läbi tuisu, vihma ja pori tuult trotsima. Sest kohe varsti on see hetk, kui ma enam jõusaalis joosta ei jõua. Ja variant - ära jookse üldse - ei tule kohe kindlasti kõne alla. Eks näis, mis detsembris saama hakkab.

Ahjaa... Võitsin ükspäev facebooki loosiga neli kringlit (tegelikult osalesin spa-paketi loosimises aga noh jah). Päris põnev oli hetkeni, kui mulle ulatati 6 kilo kringlit... spordiinimeste unistus noh. Te siis ei ole unistanud sellisest asjast? No kuulge, ikka olete ju! :D Kringlid olid muidugi väga ahvatlevad ja tundusid imehead, mistõttu ma ei pidanudki kaks korda küsima, kes kringlit soovib - läksid nagu soojad saiad. Pilti unustasin teha ja noh, kes seda saia ikka pildilt vaadata tahab.

Ps, on jäänud vaid 31 päeva, et täita ära kõik aasta alguses antud lubadused. ;)

Kõik piparkoogid tulevad sel aastal ükssarviku kujulised.

17. november 2017

Life update: Riia? Berliin? New York? Boston? Kaplinn?

Ahoi! Ei ole ma veel kuhugi kadunud, aeg on lihtsalt käest voolanud. Ja eks talveperiood on ka spordi osas veidikene igav, midagi väga ei toimu ja on lihtsalt selline rahulikum kulgemine. Suure hurraaga hakkasin kuu alguses käima rühmatrennides, mis lõppes sellega, et leidsin end ikka ja jälle pigem jooksmas aga mitte muusika saatel käsi-jalgu vehkimas.

Ehk siis rühmatrenni olen jõudnud kolme nädala jooksul kolm korda. Erinevaid rühmatrenne on nii palju, et kui kord nädalas erinevas käia, jätkub neid mitmeks kuuks. Mulle 24-7 fitnessi klubi lahendus täitsa meeldib - vahet pole, kas admin sulle ütleb ukse peal tere või mitte. Kahel korral käisin ka varahommikul, juba kell 6.30 olin platsis ja vastupidiselt eelmisele talvele, oli jõusaal rahvast täis. Nii tore, et nüüd saavad hommikuti ka need käia, kes peavad kindlalt kaheksast tööl olema.

Pidasin treeneriga nõu ja minu valmistumine uueks jooksuhooajaks algab vaikselt kohe aga kindlalt juba detsembris. Alustan põhja ladumisega nagu ikka ja siis vaatan jooksvalt edasi. Siis on kergem juba ka kevadistele jooksudele vastu minna. Hetkel on plaan juba mais minna (pool)maratonile Riiga.

Mul on olnud paar kuud ka üks kindel maratonimõte, mis tekkis tänu trennikaaslasele Annele, kelle jooksukäiku sellel maratonil käsi pulsil interneti vahendusel jälgisin. On päris ootusärevaks tegev, kui sa ootad inimese starti aga aeg läheb ja läheb aga stardiaega ei tule ega tule. Ma teadsin, et tegemist on suure jooksuga, aga et stardijoone ületamiseks kulub nii palju aega... pärast oli mul tunne, nagu oleks ise seal jooksnud.

Igatahes, nii kaua veeretasin unistust seal jooksmisest, kui tuli üks suur pilv ja tühjendas oma veepaagi sellele peale. Üks naiivitar ei osanud lihtsalt oodata, et sinna pääseb loosiga ja et loosimine on ammu läbi. Loomulikult pääseb suurtele jooksudele loosiga!!! Loomulikult ma ei tulnud selle peale!!!

Õnneks on veel üks variant sinna pääsemiseks aga kui järgmine aasta jooksma ei saa, siis loodetavasti järgmist loosimist enam maha ei maga. Jutt käib hetkel Berliini maratonist, sest minu viies maraton võiks tulla just selline suur ja vägev. Aga kui sinna ei saa, mõtlen midagi muud välja.

Või läheks hoopis New Yorki? Või Bostonisse? Või Kaplinna? Nende linnade maratonid laoti ka letti, kui uurisin variante, kuidas Berliini saada ilma loosita. Mu süda jättis kohe ühe tukse vahele, nii vägev! Ilmselt jään seekord ikka Euroopa piiridesse aga põnev ikkagi!

Ma ei tea veel, kuhu järgmine aasta mind viib, aga ma luban, et see ei saa olema igav! Ma tunnen juba praegu iga keharakuga, et see juubelimaraton saab olema äge.



5. november 2017

Treeningnädal 30.10-05.11.2017


Nagu lubatud, siis sellest nädalast kolisin trennid siseruumidesse. Väga põnev oli vahelduseks minna trenni nii, et ei pidanud ise midagi mõtlema ega jälgima. Lihtsalt lähed ja teed, mida treener käseb ning ongi tehtud. Aga mida siis sel nädalal tehtud sai:

E: Puhkepäev. 
Käisin Nõmme 24-7 Fitness spordiklubi avamisel ja soetasin endale soodushinnaga 3-kuu treeningkaardi, lisaks sain ka väikese kingituse. Jõusaal ise oli väga asjalik aga no Laki klubi hiiglaslike aknaid ei asenda miski ja Nõmmel ei olnud neid ühtegi. Kuna Laki oma on ka logistiliselt paremas kohas, siis enamik trenne saavad tehtud seal. Õismäelt Priislele trenni minna oleks ka muidugi seiklus omaette.

T: Fitball&stretching.
Lubasin oktoobris enam mitte trenni teha aga noh, ei pidanud vastu, läksin ikka. Tahtsin alustuseks võtta midagi iisi-briisit aga sattus selline korralik lihastrenn, et hoia ja keela. Väga põnev oli suure füsiopalliga maadelda ja hoida seda minema lendamast. Treening ise keskendus pigem ülakeha lihastele ja tasakaalule.

K: Suvaline aeroobne treening.
Seekord kellaajaliselt sobivasse trenni ei jõudnud ja hilisemat ei viitsinud oodata. Liigutasin end 15 min jooksulindil, stepperil ja rattal, lõpetasin korraliku venitamise ja rullimisega. Seljalihaste rullimine pani aga silmad tuld välja lööma. Kui ma ei teaks, arvaksin, et mu selg on vahepeal kuskil trammi all aega viitnud. Lihased said pai ja loodetavasti on järgmine kord juba parem.

N: Puhkepäev.

R: BodyBalance.
Avan siis treeningsaali ukse ja mida ma näen? Saali valgustasid kümned küünlad ja kaks paberkattega valgustit. Esimene asjana panin ammuli vajunud suu kinni, võtsin mati ja jäin põnevusega trenni algust ootama. BB on üks mu lemmiktrenne aga sellises romantilises valguses polegi ma varem teinud. Kuid seda, milline puunukk ma olen, ma parem ei hakka kommenteerimagi. Treener hüppas paar korda minu juurde ja vajutas mind rohkem venitusse - ta ilmselt ei uskunud, et ma päriselt ka ei paindu. :D

Seal saalis on samuti hiiglaslikud aknad ja lõpuvenituse ajal vaatasin aknast lõputuid mustamäe tulukesi, aju puhkas, patareid said täis laetud - midagi enamat oleks olnud raske soovida. Sellised vist hakkavadki mu enamik reede õhtud nüüd olema.

L: Puhkepäev.
Oli plaani minna aga kuna õhtustele külalistele oli vaja tordike teha, siis jäin martsipani voolima. Võtsin ette liiga ambitsioonika plaani. Ühe tordi asemel sai kaks, üks halloweeni eri ehk ajumustriga ning teine kudumismustriga. Ja niimoodi ma trenni ei jõudnudki... aga vähemalt tordid söödi ära.

P: Jooksmine + venitus.
Jooksin tund aega jooksulindil. Esimesed kümme minutit otsisin õhku taga, kes hapniku kinni keeras? Kuna kardiomasinate alal kedagi teist ei olnud, siis hüppasin korraks lindilt maha ja avasin akna. Kohe palju parem oli. Kokku jooksin tunni ajaga umbes 8 kilomeetrit aga tunne oli, nagu oleks paar tundi saunas istunud.

Mõtted tiirlevad vaikselt juba uue maratoni suunas. Võimalik, et minu viies maraton ehk minijuubel saab tehtud välismaal. Aga on ka võimalus, et jooksen selle taas Tallinnas - järgmine aasta on seal tõenäoliselt jälle uus rada, ehk ei panda midagi hullu sisse. :)

27. oktoober 2017

Oktoobri ja jooksuhooaja kokkuvõte

Mis oktoober? Mis lumi? Meil siin valmivad rõdu peal alles maasikad... okei, üritasid vähemalt, kahjuks mädanesid enne küpsemist ära. Sel korral teen kokkuvõtte üsna vara, sest ma ei kavatse kuu lõpuni mitte ühtegi kilomeetrit enam maha joosta või treenida. Ja seda täiesti ilma süümepiinadeta. ;)

Kui ma hakkasin mõtlema, mis olid oktoobri highlight'id, jõudsin järeldusele, et see kuu on olnud ikka meeletult pikk kuu.

1. oktoobril osalesin Paide-Türi jooksul, kus jooksin uue rekordi ja jätsin (loodetavasti) ka järgmiseks korraks väikese varu. 7. oktoobril jooksin Tartus maratoni, mis osutus mõnusaks elamuseks. Ühtlasi lõppes ära ka linnajooksude sari, kus anti imeilus medal. Kui eelenevatel aastatel on sarja lõpetamise puhul kingituseks olnud uued tossud, siis seekord kõigest edasi-tagasi laevapilet Tallinnast Helsingisse või Helsingist Stockholmi (kui oled sellest piletist huvitatud - kirjuta ja arutame). Viimasel juhul tuleb veel reisijamaks ka maksta. Lisaks panime M100 projekti meeskonnaga hooajale mõnusa punkti.

Selle aasta medalid

Oktoober numbrites:
kilomeetreid: 106,2 km
treeningutele/võistlustele kulunud aeg: 20,5 h
jooksupäevi: 8 (jep, lugesite õigesti)
nendest kaheksast kolm olid siis võistlusjooksud... omg.. :D

Põhimõtteliselt panin Tartu maratoniga lukku selle aasta jooksuhooaja, käisin veel Pärnus ka jooksmas ja ülejäänu on täiesti teadlik jooksupuhkus. Novembrist kolin mõneks kuuks nüüd siseruumidesse ja kuna endine GymLeco muutis ennast 24-7 Fitnessiks, mis tähendab lisaks odavamale kuutasule ka seda, et saan 24/7 trenni minna, siis plaanin mõnda aega võimalikult palju rühmatrenne külastada. Kusjuures, ühe kaardiga saan käia Tallinnas neljas spordiklubis ja varsti ka Tartus avatavas klubis. Olen mitu aastat käinud trennis enne tööd hommikuti just odavama kuutasu tõttu aga nüüd ei ole enam vahet.

Sel hooajal avastasin/õppisin päris palju uusi asju:
  • Ma olen ilmselt jõudnud igal distantsil sinna punkti, kus uue rekordi jooksmine on muutunud üsnagi raskeks.
  • Tundub, et ka mu vanus on sealmaal, kus ilma soojenduseta enam lõike jooksma minna ei tasu, maksab kätte. Ah, hüvasti noorus... :D
  • Ma võin ära teha kõik trennid, venitused, harjutused ja olla valmis minema läbi tulest ja veest aga kui kehale piisavalt õiget kütust ei anna, on kõik eelnev tühine.
  • Kui varem jooksin võistlustel alati rekordi nimel, siis nüüd oskan ka nautida - alati ei pea head tulemust jooksma!
  • Inimesed on kohati arusaamatud. Kui ma panen kirja midagi, mis mind nt jooksuvõistlusel häiris, siis üritan alati põhjendada ja välja tuua, mida saaks paremini teha aga mõned inimesed ei kannata seesugust kriitikat üldse - selle asemel, et teha asja järgmine kord paremini, tulevad ütlema "ei, sinu kogemus on vale". See on väga huvitav lähenemine asjale, sest teised teavad ikka paremini, mida sa tunned, onju!
  • Ja on inimesi, kes saavad aru, mida tähendab kriitika või teise inimese kogemus. Näiteks Saue õhtujooksu korraldaja kirjutas mulle isiklikult ja tänas, et ma oma nägemust jagasin ning kutsus järgmine aasta ka osalema. Ja üleüldse, ei pidanud vaevaks, et auhind koju kätte ära tuua. No nii tore inimene ei saa olla lihtsalt ju? :)
  • Ehk viimasest punktist lähtudes - jooks on sõprus ja jooks ühendab! Olen just sel aastal leidnud nii palju uusi sõpru ja tuttavaid. Kui ma peaks teid kõiki nimeliselt välja tooma, siis te ilmselt loeks seda postitust mitu päeva. Äge, et olemas olete!
Kuidas üks pilt...

Ja väike üleskutse nendele naistele, kes vihkavad oma kaalu. Kui Sa päriselt tunned, et tahaks selle kaalu sodiks visata, siis võid selle nõmeda kaalu mulle anda. :D Mul nimelt ei ole kunagi sellist asja olnud, olen mõelnud osta aga pole lihtsalt nii kaugele jõudnud. Nii uskumatu kui see ka pole.

Ja ps, lisasin eelmisesse postitusse nüüd lõpuks ka Enerviti müügijuhi Toomas Ellmanni kommentaari energiatablettide kohta (viimane lõik). Keda huvitab, kas ta kiitis või hoopis laitis neid (hmhm, kindlasti laitis!), peab minema ja järgi uurima. ;)

Kuna sügis on sel aastal kestnud juba 10 kuud, siis ma ilusat sügise jätku ei soovi... soovin hoopis mõnusat olemist!
...viib järgmise pildini.

24. oktoober 2017

Energiageeli asemel energiatabletid

Ma usun, et pole inimest, kes pole kuulnud sellisest imeloomast nagu energiageel. Olen ise neid varasemalt kasutanud ohtralt poolmaratonidel või pikematel jooksuvõistlustel. Tallinna maratonile võtsin rajale kaasa kuus geeli, millest suutsin ära tarbida vaid neli. Viimane energiageel hakkas nii vastu, et ei suutnud jooksu viimased 12 km mitte midagi kurgust alla lasta. Ei ole just kõige meeldivam tunne.

Selge oli see, et tuli midagi uut välja mõelda, sest kuu aja pärast ootas ees uus maraton. Õnneks olin ma kuulnud veel ühest imeloomast nagu energiatabletid. Jahtisin neid spordipoodidest, aga no mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks tellisin ühe paki  Enerviti energiatablette spordipoiste lehelt. Pakk maksis 8 eurot, sisaldab 24 tabletti ja kuna läksin ise järgi, siis postikulu ei lisandunud.


Mis need tabletid endast üldse kujutavad? (allikas)
Süsivesikute baasil  metsamarja maitselised energiatabletid on mõeldud kasutamiseks sportimise ajal. GT SPORT tabletid kohe kasutamisvalmis ja iga tablett sisaldab 15 kcal ja lahustuvad suus hästi. 1 tablett sisaldab 2,3 mg magneesiumi ja 15,6 mg kofeiini. 

Kasutamine: tarbi 9-13 tabletti sportimise ajal (13 tabletti pikajalise ja intensiivse sportimise ajal). Soovitatav doos põhineb pantoteenhappel (9 tabletti), mis aitab kaasa väsimuse ja nõrkuse vähemisele ja energiaainevahetuse normaliseerumisele.

Sisaldus                               100 g / 1 tablett (4 g)                   
Energia                          388 kcal / 4 kcal          
Rasvad                                2,9 g / 0,1 g                       
-millest külastunud            2,8 g  / 0,1 g                    
Süsivesikud                         90 g / 3,6 g                    
-millest suhkruid                 84 g / 3,4 g
Kiudained                          1,1 g / 0,04 g
Valgud                                   0 g 
Soolad                            0,213 g / 0,009 g
Vitamiin B1                    0,5 mg / 0,02 mg 
Vitamiin B2                    0,5 mg / 0,02 mg  
Vitamiin B3                       6 mg / 0,24 mg  
Pantoteenhape                2,5 mg / 0,1 mg 
Magneesium                56,2 mg / 2,5 mg
Kofeiin                         375 mg / 15 mg

1 tablett = 4 g ehk 100 g energiatablette tähendab 25 tabletti. Nagu aru võib saada, siis üks tabett ei võrdu mitte mingil juhul ühe paki energiageeliga - üks energiageel sisaldab tavaliselt 60-75 ml toodet. Kui võrrelda kofeiinisisaldust, siis 75-100 mg kofeiini saamiseks on vaja manustada 5-6,7 tabletti. Siinkohal ma ei oska kommenteerida, kumb on parem - kas saada kohe 100 mg suurune kofeiinilaks energiageelist või manustada seda pidevalt väikestes kogustes tabletina.

*

Minu kogemus
Võtsin kaks tabletti kaasa Paide-Türi jooksule. Esimese võtsin kohe stardis - appi, see tablett on nii suur. Maitselt pigem mahe, minimaalselt magus ja kergelt mõrkjas. Jooksu ajal võetud tabletiga sai ka selgeks, et ei ole tark idee seda krõmpsutama hakata, sest jooksmise ajal tabletipuru kurku tõmmata pole just väga tore. Okei. See hakkas muidu suus üsna kergelt sulama ja kuna joogipunkt tuli kohe peale, siis lahustus päris ruttu.

Tartu maratonile võtsin neid kaasa 16, ära tarbisin 12. Igaksjuhuks olin võtnud ka energiageelid kaasa aga need viskasin mingi hetk hoopis minema. Tabletid + joogipunktides pakutu ajas asja ära. Mingit korrapära nende söömises ei olnud, võtsin suvalt siis, kui tunne tekkis. Pakendit avada oli lihtne, lihtsam kui geelidel. Ma ise lõikasin tabletilehe juppideks, see võimaldas pakikese joogipunktis kohe ära visata.

Mulle tundus, et kõige parem on neid tarbida kas vahetult enne joogipunkti, et kiirendada nende sulamist, või siis nö sulatada suus kuniks on läbivettinud ja siis ära närida (et ei tekiks puru ja tolmu, mis kurku läheb).

*

Viigi kogemus
Minule soovitas mu treener Evelin Talts neid energiatablette, sest siiamaani pole ma leidnud endale sobivat geeli. Geele olen kokku ostnud ja proovinud tohutult palju aga asjata, ei sobi üldse ükski. Et jooksus süskareid juurde saada, siis umbes 4 km-st alates topin ühe energiatableti põske. Ühe tabletiga saab läbida 10 km ja siis panen kohe teise tableti suhu. Mulle ideaalselt sobib nii, et kui tuleb joogipunkt, siis võtan tableti suust välja ning joon ära ja siis tablett uuesti suhu.

Kaasa võtan alati 1-2 energiatabletti rohkem, nii igaks juhuks - kasvõi teistele pakkumiseks. Enervit tabletid sobivad mulle ideaalselt ja kindlalt jään neile ka truuks ja kui avaneb võimalus teisi energiatablette proovida, siis juba puht uudishimust proovin ka.

*
Toomas Ellmann, Enervit Eesti müügijuht:
Minu enda kogemus nende tablettidega on olnud hea. Kuna ma ise teen triatloni, siis on see olnud mu spordiajal toitumise üks tähtsamaid asju. Ma küll tarbin ka geele ja batoone aga neid tuleb sisse süüa ja mingil määral täidavad kõhtu. Tablett seevastu sulab vaikselt suus ja energia tuleb kui võluväel tagasi.
Sina said vist proovida neid uuemaid tablette, enne neid (sept 2017 muutus) olid meil veel sidrunimaitselised ja ilma kofeiinita. Praegune uus koostis, kus vahetati maitset (sidrun – metsamarja), lisati juurde kofeiin, see kombinatsioon meeldib mulle veelgi rohkem. Mida aeg edasi seda rohkem on toodud esile kofeiini spordis, niisiis on ka uued tabletid koos kofeiiniga.
Omast kogemusest võin öelda, et mulle nende lutsutamine sobib, vahel närin katki ka kui liiga igav hakkab rajal 😊
Tarbimise kohta võin ka niipalju öelda, et see on individuaalne. Mõnel piisab 1-2 tabletti pooletunni sees, mõni võtab selle ajaga rohkem. Enervit ise on öelnud, et 1 tablett 30minuti jooksul ja maksimaalselt 15 tabletti päevas. Möödunud suvel Frankfurti Ironmanil sõin ausalöeldes neid jooksudistantsil ära vähemalt 30tk, mõnus power oli sees pidevalt. 😊

***
Kui keegi on veel neid proovinud ja tahab kogemust jagada, siis võib mõtted teele saata. Minule need igatahes meeldivad ja on hea vaheldus energiageelidele.

23. oktoober 2017

Pärnu Rannajooks 2017

Navesti jõgi Soomaal

Sel korral polnud ma kuni stardini kindel, kas üldse jooksen. Hooaeg on olnud pikk ja tuntav väsimus on pugenud lihastesse. Kuna oli imeilus ilm, siis võtsin ikkagi oma viimased jõuraasud kokku ja läksin. Ma pole vist kunagi nii viimasel minutil starti jõudnud kui seekord ja stardieelne korraldus ei teinud asja paremaks.

12:30 jõudsin rannastaadionile. Kuskil mingeid märgistusi ei märganud - kus saab stardinumbri? Kus on pakihoid? Kus on vetsud? Sildid küll olid, nagu ma lõpuks avastasin, aga nii madalal, et inimesed varjasid need lihtsalt ära. Stardinumbreid jagati tribüüni tagaosas, kus oli liiga vähe ruumi aga see-eest liiga palju inimesi. Huh, sain selle numbri kätte... otsisin pakihoidu, lõpuks kui selle leidsin, oli kell juba 12:45. No tore. Riided kähku seljast, kott ära, mõned venitusharjutused ja ruttu starti. Jõudsin.

Stardikoridoris sättisin end oma koridori algusesse ja saate aru, vahelinti hakati ära võtma alles siis, kui stardini loeti sekundeid... 8... 7... 6... lindi eemaldamisega oli jätkuvalt raskusi, pugesin alt läbi... 5.. 4... kuulen tagant kirumist, et lint on ikka veel ees... 3... 2... 1... start... eee... start oli nagu? Esimese ~15 m läbimiseks kulus mul ~30 sekundit. Rahvast oli lihtsalt NIIIII palju ja rada oli liiga kitsas sellise massi jaoks. Kohutav, juba stardis mõtlesin, et appi, ma poleks ikka pidanud tulema. Oleks praegu olnud kuskil mere ääres ja nautinud niisama ilma.

Umbes 500 m peal sain juba natuke kiiremini joosta ja mõtlesin esialgu, et proovin 4:45 min/km tempoga minna. Aga raske oli, jalad olid, kas maratoniväsimusest või soojenduse puudumisest, nagu pakud. Ilmselt ei aidanud kaasa ka eelmisel päeval tehtud matk Soomaal. Kui alguses oli megakülm, siis kohe hakkas üsna palav - olin liiga paksult riides. Kas ma seda juba ütlesin, et jooksjaid oli ikka megapalju? Ja et rada oli väga kitsas? Oi, kus joosti slaalomit, hea, et ise püsti jäin. 

Kolm esimest km jooksin tempoga ~4:45 min/km ning ülejäänud lasin tunde järgi tempodega 5:00-5:15. Kui ikka joosta ei jõua, siis pole mõtet end päris surnuks ka kangutada. Kusjuures, sellest vahemikust on saanud täielik mugavustsoon võistlustel. Ei ole liiga kerge aga ei ole ka liialt raske, selline mõnus.

Muulide juures toimus rajal järsk tagasipööre (üldse oli selliseid äkilisi pöördeid päris palju) ja tagasi tuli joosta natuke samat teedpidi, mida mööda tuldud sai. Ehk siis edasi-tagasi lõik kitsal kõnniteel. Hurraa! Üks mees mõtles, et on hea idee juba vastutulevale sõbrale patsu lüüa ja napilt virutas mulle vastu vahtimist. Sellised peaksid olema kuidagi märgistatud selja tagant, teaks järgmine kord targu kaugemale hoida.

Edasi viis rada mööda mereäärset promenaadi Mai linnaosani ja sealt tagasi. Promenaadil tuli väga pingsalt jälgida kuhu jalg panna, päris mitmed komistasid seal. Lemmikkoht oli aga Mai linnaosas olev tagasipööre, kus sai tuttavaid nägusid otsida.

Veel natuke ja lõpuks tuli ka finiš, mis oli suhteliselt emotsioonitu. Ma jäin enda jooksuga väga rahule, mulle lihtsalt ei istunud see jooks. Liiga palju väikeseid häirivaid asju. Ainus, mis ürituse päästis, oli imeilus ilm, sügisvärvid ja palju puudelt langenud lehti. Finišis seisma jäädes hakkas kohe külm, seisin veel korraks, et näha, kuidas Viigi ka lõpetab ja läksin ruttu pakihoidu otsima - õnneks seekord teadsin, kus see asus ja ei pidanud kringliks külmumist kartma. :D 

Rajal leppisin endaga kokku, et enne uut jooksuvõistlust kavva ei võta, kui rauanäitajad on päris-päris korda saanud. Sa võid ju ära teha kõik maailma trennid, olla võistluseks ülihästi valmistunud aga kui see sööb su rauadepood tühjaks, on kõik eelnev tühine. Õnneks oli see ka viimane võistlusjooks sel aastal, aitab küll! :)

Pärnu Rannajooks numbrites:
distants: 10 km
aeg: 0:50:53 (selle aasta parim 10 km aeg)
keskmine kiirus: 5:05 min/km
max kiirus: 4:20 min/km

Riisa raba Soomaal
***

Aitäh, Kahe Silla Klubi, tasuta pääsme eest, luban, et rohkem Pärnus ei jookse, saate järgmine kord ühe nõmeda tagasiside vähem. Võimalik, et asi oli ootamatult suures osavõtjate arvus aga siin on, mida paremaks teha:
- võistluskeskus tuleb korraldada paremini, ma leidsin end olevat kaoses!
- rada laiemasse kohta või lubada starti vähem jooksjaid? Vähemalt start peaks olema oluliselt laiem.
- kaotada ära kitsal kõnniteel edasi-tagasi lõigud!
- anda lõpus vähemalt medal, arvestades osavõtu tasusid!
Hoian pöialt, et järgmine kord õnnestub teil paremini. Rannajooksul jooksin küll esimest korda aga kunagine Kahe Staadioni jooks meeldis ikka kordades rohkem. :)

Pärast jooksu

9. oktoober 2017

Tartu Linnamaraton 2017. Pioneer ei karda hunti!

Et siis... mis tunne on neli nädalat pärast maratoni joosta maraton? Jah, ega ilmaasjata ei öelda, et kaunim linn on Eestis Tartu! Ilus oli. Pean ütlema, lõppkokkuvõttes oli see neljast joostud maratonist kõige kergem maraton. Ei, ma ei mõtle praegu rajaprofiili... las pilt räägib enda eest:

  
 Fotod: Kayvo Kroon

Enne starti nägin veel Ivit (tsau!), kes jooksis samuti kuu aega tagasi Tallinnas maratoni ja seisis nüüd koos minuga Tartus stardijoonel. Stardipaugu kõlades läksin mina kaasa nelja tunni grupiga. Ma ei oska seda millegagi põhjendada, ju oli vaja. Juba esimesel kilomeetril sain aru, et asi on jama - pulss tõusis hetkega 170 löögini. Tundus suhteliselt hullumeelne idee koos pundiga edasi minna aga kui tempomeister Targo viisi üles võttis, ununes korraks, et jooksen maratoni. Kilomeetrid läksid lennates, mis tõusud - ma ei märganudki neid. Pulss tõusis samuti lennates. 10 km peal näitas see juba numbreid 180 ja 181, kuigi tempo oli vaid 5:35 min/km.

Hoolimata nendest killernumbritest, oli joosta kerge ja mõnus. Pidasin plaani kuni Ihasteni pundis joosta, sest üksi põldude vahel tuule käes ma mitte ei tahtnud olla. Rõõmu teel tervitas meid päike - hea, et ma olin lühikesed püksid ja vaid t-särgi selga pannud, väga soe oli. Ja siis saabus üllatus number üks.

Ma oleks enne starti võinud oma pea panti anda, et Rõõmu tee ja Räpina mnt vaheline lõik on asfaltiga. Aga ei olnud!?! See oli minu jaoks paras šokk - kes asfalti üles võttis? Ah? See lõik kestis ka terve igavik. Võite ise arvata, kuidas mu süda rõõmustas ja umbes 2x kiiremini lööma hakkas. Aga vähemalt tempomeister laulis edasi ja hoidis tuju üleval.

Ma olin grupis täiesti kinni, ma ei saanud enam maha jääda, sest tuul oleks mu lihtsalt minema puhunud. Numbrid pulsikellal häirisid järjest rohkem ning lootsin, et Ihastes on vähem tuult ja saan tempot natuke alla võtta. Enne Ihaste joogipunkti ehk umbes 25. km peal tänasin mõtetes gruppi ja hakkasin vaikselt sealt läbi sulama ja kinnitasin korralikult keha. Hapukurki, mmm... apelsini, rosinaid, ühte jooki, teist jooki ja läksin oma tempoga edasi. Ma pole kunagi varem maratoni ajal nii palju söönud, kui seekord.

Ainus, mis tempo alanemisega kaasa ei tulnud, oli pulss. No mida ta tahab? Ja siis veel üks väike üllatus... pärast eelpool mainitud joogipunkti hakkas peensoole piirkond tuikama, nagu keegi pigistaks seda vaikselt. Väga huvitav oli, kas see oli see nn maokramp? Millest see nüüd tekkis? Õnneks ei midagi hullu ja see tunne kadus peagi vaikselt igavikku ja rohkem endast märku ei andnud. Läks hästi.

Eedeni juurde jõudes tabas mind aga täielik pettumus. Natuke jäi puudu sellest, et oleksin teinud peakat Anne kanalisse. Sain teada, et absoluutselt KÕIK poolmaratoonarid on ammu juba minema jooksnud ja et ma jäin hiljaks. Ma jäin hiljaks punkti, mida ma ootasin ehk kõige rohkem. Päriselt või? Ja ma veel lubasin nii mõnelegi, et nad jooksevad minust mööda... aga eip, keegi neist ei saanud mind edestada. Ups. :D Ilmselgelt olin ma olnud liiga tigu. Ega siis midagi... Ja üleüldse kulges sealt alates terve rada selliselt, nagu ma oleks kas mingi üksiküritaja või viimane jooksja sellel üritusel.

Enne Võidu silda kuulsin energilisi hääli selja taga... jess, keegi jõuab minuni. Ma polegi enam üksi. Sain õlale patsutuse ja kutse liituda 4:15 grupiga. Läksingi kaasa, sest mul oli vaikselt kopp ees tuulega võitlemisest. Sain kohe aru, et grupp liigub finiši poole kiiremini kui 4:15 tempo seda nõuab aga see energia, mida nad endaga kaasas kandsid, oli joovastav. Aitäh, teile! Atlantise joogipunktis andsin ära kõik oma energiageelid, mida olin nii Tallinnas ja nüüd ka Tartus pika tee kaasas tassinud. Madala lennuga veel treppidest üles ja 35. km tähis hakkas juba paistma. Kui vilets südametöö välja arvata, oli mul väga hea olla aga see paganama süda pani mind muretsema. Jälle oli pulss tõusnud 180 l/min aga ma jooksin ju tavapärase treeningtempoga.

Ma ei tahtnud lõpetada nii nagu Tallinnas, see emotsioon oli liiga värskelt veel meeles. Kartsin, et sedasi jätkates pole see sein kaugel - mul polnud ju õrna aimugi, mis saab. Olin liiga pika tee tulnud selleks, et kõik ära rikkuda. Ma ei saanud seda asja lihtsalt ignoreerida ja kuna eesmärk oli nagunii saada hea emotsioon ning rekord oli juba ammu mägede taga, siis ei hakanud riski võtma...

Ega midagi, lasin ka sellel grupil minna ja hakkasin kõndima. Ja oh üllatust, kui kõndides ei langenud pulss alla 170 l/min. On see siis normaalne? Proovisin  siit edasi iga km alguses veidi joosta aga see tundus juba vaimne enesepiinamine. Tempoga 7:00 min/km oli pulss nagu naksti 180 ja kõndides alla 170 ei läinud. Aga ma tahtsin, et naeratus näol püsiks lõpuni ja nii ma kõndisin minimaalse jooksuga... 35... 36... 37... 38... 39. km. Maiustasin kõikides joogipunktides ja nautisin sügise ilu (huvitav, mitu kilo apelsini ma ära sõin kokku?). Lõpuks tuli minu kõige lemmikum koht rajal - Lossi tõus.

Marssisin sellest üles lauldes "Pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti..." (see laul kummitab mind nüüd küll igavesti), Toomemäel tiirutasin juba joostes ja kohe olingi valmis selle jooksu kiireimaks kilomeetriks. Aitab tigutsemisest, nüüd on panna vaja! Nüüd küll enam mingit seina ette tulla ei saa, onju! Otse allamäge tuli viimase kilomeetri ajaks 5:10. Kui ma Lossi tõusul ja Toomemäel veel suutsin oma rõõmu varjata, siis viimane ots oli küll suu kõrvuni peas. Jess, ma olen lõpus! Väike hüpe üle finiši joone ja ma tegin selle ära! TEHTUD!!!! Minu neljas maraton künklikus ja tuulises Tartus ajaga 4.21.15. Kas oli raske? Jah, rada oli ootamatult raske aga joosta ei olnud raske. Äge oli!

Tartu Linnamaraton numbrites:
distants: 42,2 km
aeg: 4.21.15
esimene pool: 1.58.55
teine pool: 2.23.10
keskmine tempo: 6:11 min/km
kiireim km: 5:10 (42. km) - tempo enne finisijoont oli lausa 5:03!!!!!
aeglaseim km: 8:13 (37. km)
keskmine pulss: 172 l/min

Ei ühtegi villi, ei ühtegi ära hõõrutud kohta, ei ühtegi ma-annan-alla mõtet, ei ühtegi valusat lihast pärast jooksu ja see tunne finišis, et nüüd võiks veel 10 km otsa joosta... see kõik paneb mind praegu mõtlema sellele, et pekki, äkki hakkab pulsivöö hoopis otsi andma? :D  Kontrollin nüüd oma verenäitajad ka igaksjuhuks üle ja vaatan, mis saab. Igatahes... järgmine maraton on juba minijuubel ja see peab samasuguse emotsiooniga tulema! Muud varianti ei ole. Aga milline maraton võiks olla järgmiseks? :)

6. oktoober 2017

Proloog. Õhinaga.

See lugu sai alguse juba augustis, kui Margit kaalus, kas joosta maraton Tallinnas või Tartus ja mina siis naljaviluks mainisin, et jookse mõlemad. 

Jookse mõlemad... 

See jäi mind lausena kummitama. Võiks isegi öelda, et närima. Enne Tallinna maratoni oli mu peas järjest rohkem Tartut.

Ei.. eieiei.. "ole nüüd normaalne". 

Lõpuks, kui hääl peas enam vaiki olla ei suutnud ja ma idee välja käisin, sain vastuseks: miks ka mitte! Miks ka mitte? Helljeee... viis päeva enne kolmandat maratoni regasin end neljandale teadmata, rääkimata aru andmisest, millesse end mässisin.


Seda ma kuskil kõva häälega ei tuututanud. Ise rääkisin paarile ning mõned leidsid ise tee ja oskasid küsida. Tundsin, et seekord ei taha asja suure kella külge panna. Samas ei osanud ma aimata, et hoopis see jooks kujuneb aasta oodatuimaks jooksuks. Tunne on kuidagi teistmoodi. Ühest küljest on olla rahulikum aga ootusärevus on palju suurem.

Loomulikult ei lähe ma ka seekord ilma eesmärgita rajale - lähen püüdma seda emotsiooni, mis Tallinnas saamata jäi. Kui vaja, siis kulugu selleks kasvõi viis tundi. Ja aega mul õnneks on. Paremat aega ma jooksma ei lähe, kuna pulss ei tee endiselt koostööd. Viimane hea pulsiga jooks oli 20. augustil... kahtlustan, et rauatase on jälle langenud ja kui nii, siis pole siin mingit head aega loota.

Ma hetkel ei teagi, mis strateegiaga ma rajale võiksin minna. Kas lähen mõne tempomeistriga kaasa? Mind on natuke hirmutatud selle koha pealt aga samas, inimesi on vähem ja kui juhtub olema tuul, siis oleks hea pundis joosta. Kas jooksen ainult pulsi järgi? See tähendaks, et alguses võin ju pundis joosta aga mida edasi, seda rohkem pean tempot maha kruttima. Ah... Lasen homme end üllatada.

Olen Tartus jooksnud varem 10 km ja 21 km ning 42 km saab olema mõnus punkt sellele ringile. Tunnen sealseid tänavaid läbi ja lõhki ning annan aru - tegemist ei ole just kõige lihtsama rajaga. Õnneks Helsingi omast see (vist?) hullem pole (kui Lossi tõusu juures silm kinni pigistada).

Selkorral kirjutan käe peale suurelt TOIT! Juhul, kui mõistus jälle kammima hakkab, et ei hakkaks jälle viimast 12 km energiapuuduses jooksma. Ma ei mõista siiamaani, miks ma Tallinnas joogipunktidest siis midagi ei võtnud, kui geelid enam alla ei läinud???! Ilmselt jooksin maratoni, kui mõtlemist jagati. :D

Poolmaratoni jooksjatele: võite alates Anne kanalist silmad lahti hoida, kui ära tunnete ja mööda kihutate, siis tervitage ka ikka. Väike spikker teile:

Otsige ruute

Mina olen igatahes juba päris põnevil teadmisega, kui paljud teist homme minust mööduvad. Kohtume rajal! Või selle kõrval. Tuleb üks äge jooks! :)

1. oktoober 2017

Paide-Türi Rahvajooks 2017. Üks jooks, kaks rekordit ehk koos on lihtsam!

2017: 1.12.18
2014: 1.16.31
2013: 1.24.57
***

Saabusin Paidesse täpselt sellise ajavaruga, et jõudsin enne ka Paide Ordulinnuse ära külastada. Väga uhke koht on, sügis on sealse pargi nii ilusaks värvinud.

Sel korral oli mul stardis vaid üks eesmärk - hoida end tagasi.  Kui raske see ikka olla saab? Stardipaugu kõlades läksin massiga kaasa, üritasin end tagasi hoida aga no ei õnnestunud. Mingi hetk nägin Viigi selga ja hakkasin talle vaikselt järgi jooksma. Tal oli hea tempo jalgades. Ees ootas Kirna mägi ja ma mäletasin, et see oli veidi kõrgem ja järsem. Jooksin Viigi kõrvale ja käskisin tempot hoida ning jäin - kiiret mul ju polnud.

Viigi imestas, kuidas ma ta ära tundsin. Ma lihtsalt teadsin, et see on tema ja õnneks oli ka. :D Siit edasi oli lõbusam. Ma ei tea, kas asi oli selles, et oli keegi kellel sabast kinni hoida, ja oli keegi, kes minult sabast kinni sai võtta, aga joosta oli üle ootuste kerge (huh, mis monstrumlause). Utsitasin aga Viigit takka, sest mitte-teps ei viitsinud enam üksi joosta.


Ma olen seda rada varem kaks korda jooksnud aga rada oli täiesti ununenud... ähmaselt mäletasin, et esimesed majad tähistasid Türi linna. Hah, unistagem edasi. Seda aga teadsin raudpolt, et kui juba Türile jõuab, siis tuleb pööre ja kohe on staadion. Ja see staadion on tegelikult üliligidal aga kuna tegemist on jooksu viimase kilomeetriga, siis see teekond venib nagu tatt. Venis ka seekord, kuigi ma lubasin Viigile, et kohe on kõik.

Staadionil saime teha veel väikese kiirenduse ja olimegi finišis.  Mõlemal isiklik rajarekord. Medalid kaela ja tehtud! Nii tore ja nii lihtne oli kellegagi koos joosta, peaks seda tihedamini harrastama. Aitäh, Viigi! Sinuga oli äge!

Nüüd oli mul üle kahe tunni bussini aega ja kasutasin seda Türi linnaga tutvumiseks. Alustasin Türi kirikuga, liikusin järve äärde, ronisin hüppeplatvormile (alla ei hüpanud :D), kiikusin, kiikusin veel, käisin laululaval, uudistasin Pärnu jõge (mis on ikka niiiii tilluke võrreldes Pärnus oleva lõiguga), korjasin aedade äärest kastidest õunu, käisin veel poes ja kui bussijaama jõudsin, oligi kaks tundi kui naksti möödunud. Türi on ilus linn. Ainuke miinus täna oli see, et pühapäeval on nii seal kui Paides kõik poed kinni. V.a Maximad ja Konsumid muidugi...

Paide-Türi Rahvajooks numbrites:
distants: 13,7 km
keskmine kiirus: 5:16 min/km
max kiirus: 4:30 min/km - lõpukiirendus
keskmine pulss: 179 l/min

***

Huvitav olukord oli, kui astusin Türil bussile - buss oli praktiliselt tühi aga täielikult välja müüdud. Seal jäi maha 12 inimest (vaid minul ja ühel veel oli pilet ette ostetud). Paides tuli buss täis aga ka seal jäi mitu inimest maha. Ei tasu ikka piletiostu viimasele hetkele jätta.

Paide

30. september 2017

Septembri kokkuvõte

Sattusin sel kuul mingisse müstilisse ajaauku. Kui tavaliselt kirjutan kuu kokkuvõtet jooksvalt, siis selkorral alustasin täna tühjalt lehelt ja seetõttu tuleb sellest veidi poolik postitus.

September numbrites:
  • treeningsessioone: 19x
  • ...sh trennipäevi 15x
  • treeningutele kulunud aeg: 25 h
  • kogutud kilomeetrid: 152,9 km
  • trennidega põletatud kalorid: 7260 kcal
  • maratoni rekordiparandus ca 20 min (uus aeg 4:00:10)
  • Saue sügisjooksul vanuseklassi I koht

Saanud teada, et võitsin Saue sügisjooksult endale medali, leppisin kokku, et lähen Sauele ja saan selle kätte. Paar tundi hiljem helistas jooksu korraldaja ja Saue spordikeskuse juhataja Terje Toomingas, et ta toob mulle ise medali töö juurde ära. Milline luksus! Väga lahke temast. :)



Pärast maratoni oli ka selge, et midagi peab ette võtma seoses energiageelidega. See oli juba teine maraton, kus need vastu hakkasid ja ca 30. kilomeetrist neid enam tarbida ei suutnud. Õnneks oli Viigi rääkinud Enerviti energiatablettidest ja mõeldud-tehtud, tegin Spordipoistelt tellimuse. Tellimus sai valmis väga kiirelt, minutitega.

Säästmaks loodust ja transpordiraha, läksin tablettidele ise Türi tänaval asuvasse lattu järgi. Minu suureks üllatuseks anti mulle kätte Enerviti seljakoti moodi kotike, kus olid sees lisaks soovitud tablettidele ka joogipudel ja energiabatoon. Aitäh, Toomas Ellmann ja Spordipoisid, väga armas teist! :) Homsel jooksul proovin ära, kuidas energiatablett töötab.



Oktoobris ootab ees koguni kolm jooksuüritust: Paide-Türi Rahvajooks, Tartu Linnamaraton ja Pärnu Rannajooks. Teglikult oli plaanis hooajale Tartus mõnus punkt panna aga siis ilmus pildile Pärnu jooks. Kuidagi kiiresti on see aasta läinud. :)

September piltides:


Pirital

Kabelikivi ja kükitav mannatera

Tallinna vanalinn linnamüürilt vaadatuna

Lemmik loomaaiast

Mina. Niisama. Kitsega.

Sõbrad :D

29. september 2017

See maagiline kilomeeter

Suve alguses kirjutas treener, et võiksin kord nädalas lõdvestuseks ujuda ühe kilomeetri. Üks kilomeeter? Ikka 100 m? Ei? Mulle väga meeldib vees olla, ujudes püsin nagu veepinnal ka aga üks kilomeeter on minu jaoks ikka müstiliselt pikk distants ujuda (jep, võib itsitada :D). Käisin ujumas küll aga ei mõõtnud kordagi kella ega silma järgi kui palju ma seal vees siplesin.

Enne maratoni käisin expol BENU telgis kehakoostist analüüsimas ja sain kingituseks 1x pääsme MyFitnessisse. Eelmisel reedel võtsingi suuna Rocca al Mare'sse eesmärgiga saada teada, mida tähendab siis üks kilomeeter ujumist. Kes nüüd arvab, et ma selle tähiseni üldse jõudsin, võib uuesti itsitada! :D

Üks basseiniots on 25 m - jube pikk. Lasingi esialgu üks ots korraga, puhkasin ja läksin jälle. Ükshetk vaatasin, et pekki, ma ei jõua niimoodi hommikuks ka valmis ja proovisin 50 m korraga ujuda. Vot see oli alles katsumus, 3/4 distantsi peal tundsin, kuidas tagumik nühib juba basseini põhja, käelihased põlesid, kopsud lakkasid töötamast, õhu asemel ahmisin vett ninna... ja kõrvalrajal ujusid inimesed nagu nalja mitukümmend minutit järjest. JÄRJEST!!!!!

Aeg läks üllatavalt kiiresti. Alla ka ei andnud. Kui tund oli täis tiksunud, tundsin, et enam tõesti ei jaksa. Läksin ära aurusauna, siis tavalisse sauna ja lõpuks lamasin ca 20 min mullivannis. Üksinda. Reedeste õhtute plussid - praktiliselt inimtühi ujula! Kodus näitas kell, et kokku tuli 650 m ujumist ja ca 26-27 min kulus puhtalt ujumisele. 650m tunni ajaga! Pean mainima siinkohal, et see oli ka esimene kord elus üldse nii pikalt vees midagi teha.

Mingi jonn jäi siiski sisse. Kontakteerusin oma ujujast sõbraga: "kaua sa ujud ühte kilomeetrit"?! Vastus pani õhku ahmima... ca 20 minutit. Sain teada, et ei pea koguaeg ühte moodi ujuma (ma ujusin koguaeg koera) - on ka teisi ujumisstiile. Oh, milline üllatus! :D Ja et ujumise keskel võib ju stiili vahetada. Mind blow! Aga mismoodi ma keset ujumist vahetan asendit ilma, et ma ära upun? Ah?

Ega midagi, tuli uuesti minna. Seekord läksin (Tallinna) Arcticusse, kus sain tasuta proovitreeningu. Arcticu miinus on see, et see asub logistiliselt väga halvas kohas aga peab tunnistama - rohkem kui tund aega täiesti inimtühjas ujulas vett nautida on ikka ülim luksus!

Esimene 25 m pani kahtlema, kas see bassein on ikka 25 m pikk - oli küll, küsisin pärast järgi. Väga lihtne oli, mistõttu ujusin sel korral rohkem 50 meetriseid otsi ja samas puhkasin vähem.  Tagumik nühkis ka vähem põhja võrreldes eelmise korraga. Kolmeseks otsaks mul veel mõistust ei jagunud, keha oleks ilmselt välja vedanud küll. Alguses proovisin veidi teisi tehnikaid kasutada aga jäin oma koera-stiilile truuks, ei oska, siis ei oska noh.

Aeg lendas päris kiiresti. Lõpuks jõudsin oma maagilise kilomeetrini. Parampampaaaa!!!! Ühe kilomeetri ajaks tuli 1.07.20!!!! Ma olin ikka päris uhke sel hetkel, tegingi ära. Lubasin endale natuke ka oma lemmik-vee-tegevust, asetasin pea basseini äärele ja lasin kehal lihtsalt vees hõljuda ja lõdvestuda. Ja uskumatu, et ühtegi inimest ei külastanud minu punnitamise ajal basseini, vedas mul.

Natuke numbreid ka:
Esimese korra kiireim 25 m - 55.5 sek
Teise korra kiireim 25 m - 46.5 sek

Esimese korra kiireim 50 m - 2,01.01
Teise korra kiireim 50 m - 1,57.8

Esimese korra aeglaseim 25 m - 1,13.2
Teise korra aeglaseim 25 m - 58.3 sek

Esimese korra aeglaseim 50 m - 2,24.5
Teise korra aeglaseim 50 m - 2,08.01

Ja ei, ärgem muretsegem. Ma rohkem kuhugi basseini ei trügi, ujumisblogi kirjutama ei hakka ja ujumismaratonidele ka ei lähe. Jonn sai jonnitud ja piisab mulle küll! :D Võite mulle kirjutada, kas olete kunagi ühte kilomeetrit ujunud või mis ajaga te üldse ujute ühte kilomeetrit??! Mina igatahes respekteerin küll neid, kes jõuavad ujuda järjest mitu-mitu kilomeetrit, see on ikka paganama raske töö!

17. september 2017

Saue Õhtujooks 2017. Viis päeva pärast maratoni rekordit jahtima?


Saue Õhtujooks oli üks tore üritus. Kuigi Saue ise on linn, siis jooks kuulub heade külajooksude kategooriasse, kus suurem osa jooksjatest/kõndijatest on kohalikud ja neist vähemalt pooled on lapsed. Üritusel oli oma vaim, mille suuremad jooksud on juba ammu kaotanud. Jooks toimus reede õhtul ja osalemine oli tasuta.

Stardinumbri sain kätte kiirelt ja veel oli parasjagu aega, et minna vaatama Saue mõisa. Paraku pidin seda piiluma aia tagant aga asi seegi. Õues oli t-särgiga jooksmise ilm aga kuna neil polnud pakihoidu, pidin jooksma jakiga, et väärtuslikum kraam ei jääks järelvalveta. Eesmärk oli mängida turisti - tutvuda linnaga ja saada head emotsiooni ja seda enam, et maratonist oli möödas vaid viis päeva.

Stardikoridoris oli väga äge seista - kõik soovisid üksteisele mõnusat ja head jooksu, jagati veel õpetussõnu ja õlapatsutusi. Korraldaja kordas veel üle, mis tänavaidpidi tuleb joosta aga olles esimest korda Sauel, ei öelnud mulle need nimed midagi. Sain vaid aru, et mingeid rajamärgistusi ilmselt pole ja tuleb joosta teiste järgi. :D Start lükkus ca 16 minutit edasi aga lõpuks käis see avapauk ikkagi ära. Kella panin käima aga ekraanile panin kuvama vaid kellaaja.

Algus oli kõige raskem. Siis tuli ju masssiga kohe kaasa minna aga kuna mul õnnestus jääda neljapäeval nohusse, siis tõmbas see kopsu korralikult kinni. Korraks tekkis tunne, et see õhk ei liigu kuskilt enam sisse ega välja. Mingi hetk hakkasid kopsud taas tööle ja sai jälle jooksma hakata. Ja nagu ma arvasin - mingeid rajamärgistusi, kilomeetritähiseid ei olnudki. Mul polnud joostes õrna aimugi, kus ma olen ja kui palju veel minna on. Väga hea oli joosta. Lisaks oli rada üsnagi tasane, ei ühtegi arvestatavat tõusu ega ka langust.

Lõpuks olin tänaval, mida mööda enne rongipeatusest kooli juurde kõndisin ja teadsin, et nüüd pole enam palju jäänud. Panin aga auru juurde ja olingi finišis. Seal oli ka kell aga ei taibanud seda kohe vaadata, enda kella panin aga kinni veidi hiljem ja vaadates oma aega, tekkis väike imestus küll. Päris kiirelt jõudsin kohale.

Finišis jagati veel ka diplomeid, õunu ja kuuma teed. Veidi hiljem anti kätte hiiglaslik kast karaskitega - palun võta endale. Üheksa karaskit oli sees aga see kast oli ikka megasuur. Kuhu ma sellisega lähen? Igatahes, tegin kasti lahti, võtsin endale kaks pätsi ja ülejäänud läksid kui soojad saiad kõrvalseisijatele. Mina õnnelik, kõik õnnelikud. :)

Mul oli nii kahju, et ma sõltusin rongist. Autasustamine toimus kooli aulas ja vist kõik osalejad olid end sinna mahutanud. Saal oli rahvast täis, käis mõnus sumin, laval olid medalid, karikad, auhinnad. Tõeline pidu. Kahjuks puudus mul plaan B ja pidin enne autasustamise algust rongile lippama, et ikka koju saada. Sauelt Laagrisse (kus oleks juba bussile saanud) on küll 4 km aga väljas oli pime ja ma mitte ei tahtnud mööda maanteed kõmpida niimoodi.

Seda, et ma end end poodiumile jooksin, sain teada alles järgmine päev. Ja mitte ainult poodiumile, sain oma vanuseklassis lausa esimese koha. Heh. Lahe. Pean nüüd medalile veel järgi minema. Kes sellist tulemust oleks oodanud?! Maraton tegi tugevaks! :D

Saue Õhtujooks numbrites:
distants - 5 km
aeg: 0:23:24 - rekord jäi kõigest 14 sekundi kaugusele :)
keskmine tempo: 4:41 min/km
koht: 76/316, naistest 10. ja vanuseklassis 1!!!!!

13. september 2017

Viimast korda: Eesmärgiks SEB Tallinna maraton

SEB Tallinna maratoniga lõppes ka projekt "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton" (kõlab loogiliselt, onju). See on olnud täiesti uskumatu teekond. Hindamatu kogemus!

Mäletan nii hästi seda emotsiooni, kui mind valiti projekti. Kuidas? Mismoodi? Esimene treeningkava algas sõnadega "hakkame jooksma rohkem ja kiiremini kui varem". Tõsi. Maha sai selle kuue kuuga joostud/treenitud napilt 1400 km, milleks kulus 227 tundi. Joostud sai lumetormis, jäätunud tänavatel, paduvihmaga, kevadlõhnade tuultes, linnulaulus, hommikuses udus, viljapõldude hingematvas ilus, langevate lehtede all, murdes tuuli ja päikesekiiri, valades jooksuradadele higi, raskust, rõõmu ja õnnestumisi.



Ja kui palju inimesi sel ajal minu ümber kogunes. See on lihtsalt uskumatu. Aitäh veelkord! Praegu tagasi vaadetes tundus see kõik nii lihtne. Iga kell uuesti!

Pärast maratoni kirjutas mulle üks lugeja ja tänas, et sai mind jänesena kasutada. "Proovisin oma olematu treeninguga iga hinnaga sabas püsida, muidu oleks tempo väga ära kukkunud." Ta ei mõelnud midagi halba muidugi aga minule kinnitas veelgi, et olen jooksualal täiesti andetu. Tegin mina ju mitu mitu kuud korralikult trenni ja jooksen maratoni sama kiiresti kui mõni ilma treenimata... kae nalja. :D

Sealt edasi mõtlesin aga, et see Einar Kaigas on ikka julge mees. Võtta endale niimoodi avalikult treenitavaks keegi, kes on täiesti andetu jooksmises, eesmärgiga voolida temast nelja tunni maratoonar. Eks ta teadis täpselt millega riskib, tal olid ju mu eelnevad maratoniajad silme ees. Lihtne on panna inimene jooksma. Igaüks võib maratoni joosta - küsimus on, mis ajaga. Mitte, et ma selles üldse kahelnud oleks aga ta tegi selle ära! Tõestas, et ka minusugused võivad joosta maratoni nelja tunniga. Võimas!

Running index

Maraton läks nagu läks. Ma tean, et minus oli see alla 4 tunni power sees aga midagi läks valesti. Minu tuntavalt parim vorm jäi augusti keskele, siis tuli nädalane jooksupaus, kõigele lisaks "ma-pean-selle-ära-tegema" pinge ja surve ning mõned komistuskivid rajal... täpselt ei teagi, mis see oli. Aga mis sitasti, see uuesti!

Maratonist taastumine on olnud aga imeline. Kummaline ja veider ka. Esmaspäeva hommikul üles ärgates ootasin lihasvalu. Ei olnud. Treener viskas nalja, et võiksin hüppenööriga trepist üles hüpata. Teisipäeval ärkasin ülesse... no ei midagi. Kas ma üldse jooksin või mida ma tegin?

Igatahes. Projekt sai küll läbi aga mina ei kao kuhugi. Minu jooksudele, rõõmudele ja muredele saate ka edaspidi kaasa elada. Kes aga tahab samasugust vägevat võimalust kogeda, siis hoidke silmad Marathon100 lehel lahti ja kes tahab nippe, kuidas projekti pääseda, võib muidugi minult uurida - kuidagi ma sinna ju sain. ;)

SEB Tallinna maraton 2017

Kuna selkorral on maratonist taastumine toimunud linnutiivul, siis juba sel reedel võtan ette Saue õhtujooksu. Mingit tulemust ma muidugi jooksma ei lähe, vaatan, kuidas kulgeb. :)