26. detsember 2016

365 päeva

Kui Sa esimest korda mu uksele koputasid ja ma su ettevaatlikult sisse lasin, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Ma ei osanud isegi kõige magusamates unenägudes näha neid seiku, millega sa mind järgneva 365 päeva jooksul kostitad. Ja mul on hea meel, et ei teadnud, seda oleks olnud lihtsalt liiga palju. Siiski enne, kui sa tulid, teadsin, et oled eriline.

Jaanuaris avasid mulle alustuseks päris mitu ust, mille taga valitses vaid tihe udu. Mul ei olnud erilist valikut, pigem oli vaid tahe vaadata, mis on udu taga. Juba veebruaris lennutasid mind mugavustsoonist nii kaugele, et maandumisel saadud sinikatele puhun siiamaani peale. Muidugi mitte halvas mõttes. Ma tean, et sa tahtsid vaid head - kokkuvõttes see sul ju õnnestuski.

Märtsis tegid teoks mõtte, et osalen Helsingi maratonil. See oli veel see aeg, kui mul polnud õrna aimugi, millega ma end sidusin. Oli vaid teadmine, et ees ootab palju tööd, higi ja vaeva. Sa andsid hea võimaluse ennast proovile panna. Aprillis aga viisid mind aasta esimesele jooksuüritusele, mis möödus raskelt ja üle kivide, kändude. Miks ma pole kunagi valmis aasta esimeseks jooksuvõistluseks?

Mais kirjutasid nimekirja "jooksuvõistlused, kus ma ilmselt enam kunagi ei osale" veel ühe nime - Tartu Jooksumaraton (lisaks Viljandi, Vändra ja Pärnu jooksudele). Õpetasid mulle, et mõnikord võib kirg muutuda liigseks koormaks ja seljuhul tuleb asjale panna lihtsalt üks rasvane punkt. Lisaks osalesin TTÜ jooksul, Harku järve jooksul ja Tallinn City Trailil. Neist viimasega näitasid, et teinekord võib algne hullumeelsus osutuda väga lõbusaks ja meeldejäävaks kogemuseks.

Juunis tõid mulle Raplast uue 10km rekordi ja rohkem jooksukilomeetreid kui ei kunagi varem. Kuigi sa ei andnud väga täpseid juhiseid, mida teha, käis tõsine töö maratoni nimel. Juulis tõid mulle Tartust ka 5km rekordiparanduse. Sel kuul kasvatasid mu jooksumahtu veelgi ja tõestasid mulle, et jooksmine ei pea olema tüütu tegevus.

Augustis jõudis kätte lõpuks see kaua oodatud maraton. Minu teine. Kaks nädalat enne jooksu oli ainuke aeg, kus ma ajasin näpuga jooksuplaanist järge ja jätsin keha kuulamise tahaplaanile. Ehmatuseks hirmutasid mind veidra põlvevaluga, mis õnneks möödus kohe, kui veidi puhkasin. Maraton ise oli raske, tulemus tuli parem kui unistasin. Sa aitasid mul mõista, et tugev tahe ja töö võib viia kaugele ja püstitasid küsimuse, kuidas edasi?

Septembris lasid mul SEBil joosta põrgukuumuses. Esimest korda pärast mitmeid ebaõnnestumisi murdsin poolmaratonis end läbi kahe tunni seinast. Lisaks täiendasid Sakus mu rekordinimistut veel ühe pooliku rekordiga ning vähemtähtis pole ka saadud 3. koht. Oktoobris ja novembris aga justkui uinutasid mind unne ning andsid hingetõmbeaega. Juba detsembris mõlgutasid mõtteid sellest, milline võiks tulla aasta 2017. Kui su järglane vaid teaks, kui palju uusi ideid ja plaane mul talle juba varuks on...

Aitäh, aasta 2016, et olid mu vastu nii lahke ja aitasid mul olla parim versioon iseendast. Et tõid nii palju uusi isiklikke jooksurekordeid. Et tekitasid tunde, et liigun õiges suunas. Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik. Ma lihtsalt... tahan veel rohkem!

Aasta lemmikhetk jooksmiseks: hommikune vaikus unises Tartus

Aasta lemmikjooksurada: Kakumäe poolsaar

Aasta lemmiklihasvalu: päev pärast maratoni


Aasta lemmikvaev: 100 päeva 100% aktiivsust ja tasuks ülimalt maitsev tiramisu tort 

Aasta lemmikfiniš: Saku Sügisjooks, uus poolmaratoni rekord ja kolmas koht

Aasta lemmikjooks: Tallinn City Trail (pilt pole küll rajal tehtud aga vaade Suhkrumäelt oli umbes sama)

Aasta lemmikilu: päikeseloojangud otse koduaknast

Aasta lemmikjõul: Tartu

 Aasta lemmikjõul2: Tallinn

Aasta lemmiktsitaat

Head aasta lõppu! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar