26. detsember 2016

365 päeva

Kui Sa esimest korda mu uksele koputasid ja ma su ettevaatlikult sisse lasin, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Ma ei osanud isegi kõige magusamates unenägudes näha neid seiku, millega sa mind järgneva 365 päeva jooksul kostitad. Ja mul on hea meel, et ei teadnud, seda oleks olnud lihtsalt liiga palju. Siiski enne, kui sa tulid, teadsin, et oled eriline.

Jaanuaris avasid mulle alustuseks päris mitu ust, mille taga valitses vaid tihe udu. Mul ei olnud erilist valikut, pigem oli vaid tahe vaadata, mis on udu taga. Juba veebruaris lennutasid mind mugavustsoonist nii kaugele, et maandumisel saadud sinikatele puhun siiamaani peale. Muidugi mitte halvas mõttes. Ma tean, et sa tahtsid vaid head - kokkuvõttes see sul ju õnnestuski.

Märtsis tegid teoks mõtte, et osalen Helsingi maratonil. See oli veel see aeg, kui mul polnud õrna aimugi, millega ma end sidusin. Oli vaid teadmine, et ees ootab palju tööd, higi ja vaeva. Sa andsid hea võimaluse ennast proovile panna. Aprillis aga viisid mind aasta esimesele jooksuüritusele, mis möödus raskelt ja üle kivide, kändude. Miks ma pole kunagi valmis aasta esimeseks jooksuvõistluseks?

Mais kirjutasid nimekirja "jooksuvõistlused, kus ma ilmselt enam kunagi ei osale" veel ühe nime - Tartu Jooksumaraton (lisaks Viljandi, Vändra ja Pärnu jooksudele). Õpetasid mulle, et mõnikord võib kirg muutuda liigseks koormaks ja seljuhul tuleb asjale panna lihtsalt üks rasvane punkt. Lisaks osalesin TTÜ jooksul, Harku järve jooksul ja Tallinn City Trailil. Neist viimasega näitasid, et teinekord võib algne hullumeelsus osutuda väga lõbusaks ja meeldejäävaks kogemuseks.

Juunis tõid mulle Raplast uue 10km rekordi ja rohkem jooksukilomeetreid kui ei kunagi varem. Kuigi sa ei andnud väga täpseid juhiseid, mida teha, käis tõsine töö maratoni nimel. Juulis tõid mulle Tartust ka 5km rekordiparanduse. Sel kuul kasvatasid mu jooksumahtu veelgi ja tõestasid mulle, et jooksmine ei pea olema tüütu tegevus.

Augustis jõudis kätte lõpuks see kaua oodatud maraton. Minu teine. Kaks nädalat enne jooksu oli ainuke aeg, kus ma ajasin näpuga jooksuplaanist järge ja jätsin keha kuulamise tahaplaanile. Ehmatuseks hirmutasid mind veidra põlvevaluga, mis õnneks möödus kohe, kui veidi puhkasin. Maraton ise oli raske, tulemus tuli parem kui unistasin. Sa aitasid mul mõista, et tugev tahe ja töö võib viia kaugele ja püstitasid küsimuse, kuidas edasi?

Septembris lasid mul SEBil joosta põrgukuumuses. Esimest korda pärast mitmeid ebaõnnestumisi murdsin poolmaratonis end läbi kahe tunni seinast. Lisaks täiendasid Sakus mu rekordinimistut veel ühe pooliku rekordiga ning vähemtähtis pole ka saadud 3. koht. Oktoobris ja novembris aga justkui uinutasid mind unne ning andsid hingetõmbeaega. Juba detsembris mõlgutasid mõtteid sellest, milline võiks tulla aasta 2017. Kui su järglane vaid teaks, kui palju uusi ideid ja plaane mul talle juba varuks on...

Aitäh, aasta 2016, et olid mu vastu nii lahke ja aitasid mul olla parim versioon iseendast. Et tõid nii palju uusi isiklikke jooksurekordeid. Et tekitasid tunde, et liigun õiges suunas. Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik. Ma lihtsalt... tahan veel rohkem!

Aasta lemmikhetk jooksmiseks: hommikune vaikus unises Tartus

Aasta lemmikjooksurada: Kakumäe poolsaar

Aasta lemmiklihasvalu: päev pärast maratoni


Aasta lemmikvaev: 100 päeva 100% aktiivsust ja tasuks ülimalt maitsev tiramisu tort 

Aasta lemmikfiniš: Saku Sügisjooks, uus poolmaratoni rekord ja kolmas koht

Aasta lemmikjooks: Tallinn City Trail (pilt pole küll rajal tehtud aga vaade Suhkrumäelt oli umbes sama)

Aasta lemmikilu: päikeseloojangud otse koduaknast

Aasta lemmikjõul: Tartu

 Aasta lemmikjõul2: Tallinn

Aasta lemmiktsitaat

Head aasta lõppu! :)

6. detsember 2016

Tulekul: Linnajooksud 2017

Kui registreerimine Linnajooksude sarjale avati, siis olin meeldivalt üllatunud, et Tartu Linnamaraton on lisatud sarja hulka. Sarjast osa võtta plaanisin niikuinii aga siis tekkis küsimus - kas maraton tuleb Tallinnas või hoopis Tartus? Kaalusin ühtepidi ja teistpidi ning otsustasin, et Tartu Linnamaratoni pikim distants jääb siiski järgmine aasta jooksmata.

Registreerisin end järgmistele jooksudele:

14. mai, Rapla Selveri Suurjooks, 10km. Sel aastal jooksin Raplas oma 10km rekordi aga uuel aastal on see mõned nädalad varem ning ajalugu on näidanud, et sel ajal kipub väljas olema ka suur suvi võrreldes juuni algusega. Raplas mulle meeldib. Esiteks saab sinna sõita rongiga, jooks ise on kerge ja ilma suuremate tõusudeta, lisaks on Sadolini spordihallis päris hea saun.

10. juuni, Narva Energiajooks, 21km. Mingil põhjusel meeldib mulle ka Narvas väga. Olen ise Narvas osalenud vist 3x ja kõikidel kordadel on olnud taevas põuavine. Sel aastal, kui ma sinna ei läinud, oli vahelduseks normaalne ilm.

12. august, Rakvere Ööjooks, 21km. Selle jooksuga on nii ja naa. Ühest küljest on ülivinge pimedas joosta aga samas on ka mõned miinused: kohati on rada väga pime, laupäeva õhtul kipuvad joodikud rajale kakerdama. Ilmselt ei saagi siin joosta rekordit, tuleb lihtsalt nautida seda melu, mis ürituse ajal toimub.

9. september, SEB Tallinna Maraton, 42km. Põhjus, miks ma alguses kahe maratoni vahel valisin, oli see, et mulle tundus lahe, kui saaks Tallinnas joosta 3 päeva järjest: reedel Nike Noortejooksul 5km, laupäeval 10km ja pühapäeval 21km. Siiski valisin maratoni, sest kolmepäevaseid jookse toimub teisigi ja ka järgmistel aastatel.

1. oktoober, Paide-Türi Rahvajooks, 13,6km. Paidest Türile olen jooksnud kaks korda. Neist esimesel korral olin nagu mingi tigu (1:30:00 midagi) ja teisel korral panin iseendale pika puuga ära (1:15:00 midagi). Tegelt on päris lahe öelda inimestele, et ah, ma niisama jooksin nädalavahetusel Paidest Türile.

7. oktoober, Tartu Linnamaraton, 21km. Natuke paneb kukalt kratsima jooksu kuupäev. Oli sel aastal ju oktoobris juba külm, niiske ja tuuline, mistõttu ma silmagi pilgutamata jõusaali kolisin. Tõenäoliselt Tartus nii külm pole, seal on ju alati suvi, hehe. Aga ilmselgelt on tegemist väga ilusa rajaga ja isegi Lossi tõus ei hirmuta mind.

Ainus jooks sellest sarjast, kuhu ma end ei reganud, on Kahe Silla jooks. Aastaid tagasi oli see üritus minu esimene nö võistlus ja mulle väga meeldis (vastasel juhul ma ju täna ei jookseks). Mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud: rada on väga kitsas, rahvast tuleb järjest juurde, jooksmise asemel saab teha pigem slaalomit ja trügimist ning see mõnus fiiling on juba ammu kadunud. Et vähegi säilitada neid esimesi emotsioone, siis ma lihtsalt ei osale seal enam.

Üsna tõenäoliselt ei jää need ainsateks jooksudeks aga kuna ma pole uue aasta kalendrisse süvenenud, siis ma täna rohkem edasi ei kirjuta. :)

1. detsember 2016

Kuu aega veel...

...et täita ära kõik 11 kuud tagasi püstitatud eesmärgid ja lubadused! Aasta alguses olin ma ebatraditsiooniline ja jätsin kõik eesmärgid/lubadused kirja panemata. Siiski on kõik jooksvalt tekkinud mõtted realiseerunud. No enam-vähem.

Esimene detsember tõi kaasa ka ühe huvitava tähelepaneku...
Olen käinud ca kaks kuud tööpäeva hommikuti kell 7 trennis. Tavaliselt tuleb koos minuga 1-2 inimest ja kella tiksudes lisandub veel mõni. Hetkeks, kui ma olen oma treeninguga ühele poole saanud, on jõusaalis maksimaalselt 6 inimest. Täna aga avanes täiesti teine vaatepilt. Inimesi muudkui tuli ja tuli ning ükshetk tekkis isegi tunne, et koht on üle rahvastatud. Ilmselt algas täna "jõuluks vormi" projekt. Loodan, et see kestab vähemalt järgmiste jõuludeni.

Kas te teate, mis tunne on joosta 1h jooksulindil? Aga 1,5h? Aga 99 minutit? Ükskord tekkis uudishimu, et mis number tuleb jooksulindile siis, kui 99 minutit on täis. Nii ma siis jooksin ja ilma üllatuseta hakkas kõik lihtsalt otsast/nullist peale. Aga ma vähemalt tean nüüd. :D Gymlecos on jooksulindid paigutatud nii, et näed küll aknast välja aga hommikupimeduses näed sealt vastu vaatamas vaid enda peegelpilti. Olles jooksnud sedasi juba mitu nädalat, on mul väga selge pilt sellest, milline on mu jooksutehnika (loe: õudne) ja millisel hetkel see täiesti lagunema hakkab (loe: KOHUTAV!).

Mul on hea meel, et lõpuks on detsember. Kuigi paljud panid jõulutuled juba novembri keskel akendele, siis mulle tundus see veidi vara. Nüüd on aga palju mõnusam hommikuti üles ärgata ja esimese asjana sooja valgusega haldjapallid sisse lülitada. Äratus kell 6:10 ei tundu enam üldsegi nii raske. Paraku ei aita jõulutulede soojus selle vastu, kui tahaks mõni õhtu hirmsasti korraga ära süüa vähemalt kilo šokolaadi. Ja siis sööks sellele otsa veel kilo mandariine, liiter jäätist, kilo martsipani... õnneks saab juba teisipäeval veidi isusid rahuldada ja maiustada ühe oivalise tervisliku tordiga.

Igatahes... Toredat jõuluaega! :)

Haldjapallid