26. september 2016

Saku Sügisjooks 2016 ehk jookse kuni kukud

Vahepeal otsustas mind rajalt maha niita tatitõbi. Eks targem annab ikka esimesena alla. Seetõttu kogunes jooksukilomeetreid kahe viimase nädalaga harjumatult vähe ja Saku Sügisjooksu poolmaraton tuli ära joosta nö vana rasva pealt. Veel laupäeva õhtul avastasin, et ma olen selle jooksu hoopis ära unustanud. Ei ostnud ma mineraalvett, ei söönud rohkem süsikaid, ei teinud jooksueelset soojendust, ei määrinud magneesiumit... Mingit pinget ei olnud, võtsin rahulikult. Eesmärke oli valikus kaks: a) joosta terve tee tempos 5:30 min/km, mis peaks kindlustama aja alla kahe tunni või b) joosta terve tee pulsiga 170-174 l/min, mis peaks tagama hea enesetunde terveks jooksuks.

Mis te arvate, kumb neist kasutusse läks? Natuke numbreid aitab ehk otsustada:
Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,3 km) - juhendis oli selgelt kirjas, et kurvid tuleb sirgeks joosta, mina seda ilmselt ei teinud.
Aeg: 01:49:43
Koht: 12/22; naistest 3/7
Keskmine kiirus: 11,5 km/h
Keskmine km aeg: 05:10 min/km
Keskmine pulss: 188 l/min - ei meenu, kas sellist keskmist on mul üldse kunagi olnudki.
Max pulss: 198 l/min - see number ilmus viimasel kilomeetril, ma ei teadnudki, et mu süda nii kiiresti lüüa võib...
Põletatud kalorid: 1273kcal

Foto: Kaidi Pastak
Ühesõnaga, veremaitse tekkis suhu juba stardipaugul. Läksin kohe 10km jooksjatega kaasa aga õnneks oli mõistust hoogu maha võtta. Tee viis 7km Tallinna poole, kerges taganttuules. Jäin kahe maratoonari selja taha jooksma. Jalg oli kerge, vaikselt hakkas ka soe sisse tulema ja tempo püsis seal 5min per km juures. Väga hea oli olla... kuniks tuli tagasipööre ja järgmised 7km olid vastutuules. Neist kolm esimest olin turvaliselt nende toredate jooksjate selja taga, kuid siis jäid nad joogipunkti pidama. Mina seda endale lubada ei tahtnud ja hakkasin ise tuult murdma.

Mingi hetk märkasin ees ainsat jooksjat - ühte kollast täppi. Esialgu ei olnud mul mõtteski teda püüdma hakata, sest ta oli tõesti kaugel. Tempo püsis hoolimata tuulest enam-vähem 5:15 per km aga pulss hakkas juba ronima sinna 190 l/min kohta. Appikene, minu süda lööb nii kiiresti või? Päris hirmus. Võtsin tempot vähemaks aga löögid ei vähenenud - äkki näitas kell aiateibaid?

Hakkasin kollasele täpile lähemale jõudma. Juba tuvastasin, et tegemist on neiuga ja ehk jookseb ka poolmaratoni. Minu koduse töö põhjal (jep, uurisin kõikide eelreganud naiste varasemaid aegasid :D) ennustasin endale 4. või 5. kohta ja võtsingi eesmärgiks see tütarlaps seljatada (ta oli ka ainus naine, keda ma kuni lõpuni teel nägin), sest parem võidetud 4. koht kui allaantud 5. koht, eksole. Tundus, et minu tempo oli ka nõks kiirem, kuna iga tõusuga jõudsin ma talle lähemale ja lähemale. Rada ei olnud tegelikult nii kiire, kui ma ette kujutasin, ikka üsna künklik oli.

Videotõmmised finišeerumisest
Raja kõige hullem punkt oli umbes 15. kilomeetril, vägisi tahtis mingi sein ette tulla aga ma lihtsalt lammutasin edasi. See naine oli juba nii lähedal, peaaegu käeulatuses ja kuskil 18. kilomeetril saingi ta kätte. Jooksin mõni minut tal kannul, oli näha, et ta oli juba läbi omadega. Täpselt nagu mina. Läksin temast mööda, jäädes ise peaaegu ratta alla (loodan, et see rattur andestab mulle, et minu pärast peaaegu kraavi pidi sõitma :( :D). Peagi möödusin ka ühest meesterahvast ja jälle ei olnud kedagi rada ette jooksmas. Õnneks polnud palju jäänud ja rada oli tegelikult väga hästi tähistatud.

20. kilomeetri alguses vaatasin veel selja taha, neiu kollases oli kohe kannul. "Ei, ma ei lase teda ette. Ma ei anna nii kergesti alla." Lisasin tempot. Tundus, et tema ka. Mingist imekohast leidsin veel jõudu, et tempo viia alla 5 min/km kohta. Pulss oli selleks hetkeks juba 198 l/min. Kas ma jaksan? Kaua ma jaksan nii? Kas mu süda peab veel vastu? Mõnel suuremal võistlusel oleksin ma selleks ajaks juba ammu alla andnud. Ja lõpuks tuligi pööre finiši poole. Nägin silmanurgast, et minu selja taga olev naine oli just nii kaugel, et kui ta nüüd sprindiks, saaks ta ette. Lisasin veel hoogu juurde ja oligi kõik... Siinkohal peab tänama seda naist, elusees poleks ilma temata sellist aega välja punnitanud.

Kõndisin veidi edasi, sain medali kaela ja lihtsalt kukkusin maha. Jõudsin veel käed ette panna, et päris põlvedele ei maanduks. Ma olin andnud endast mitte ainult selle päeva maksimumi, vaid terve aasta maksimumi. Ma olin läbi nagu Läti raha. Nagu kuivaks pigistatud sidrun. Mõned minutid toibusin, tõusin oma makaronidele ja läksin maratoonarite söögipunkti, mis oli sealsamas, cocat himustama (millegipärast tahtsin midagi gaasilist ja magusat juua). Antigi ja kallati veel juurdegi. Coca pole kunagi varem vist nii hästi maitsenud, kui sel korral.  Tunne oli kõigest hoolimata hea - ma jooksin suurepärase aja, tegin sellele neiule ära ja ma arvasin kuni lõpuni, et jooksin neljanda koha...

Rahulikult läksin veel pessu, vahetasin riided ära ja tuigerdasin tagasi õue. Täpselt õigeks ajaks - hakati poolmaratoonareid autasustama. Kõigepealt loeti ette, keda oodatakse ja minu nimi loeti ette. Mina? Misasja? Ma sain mingi koha või? Pole võimalik. Aga oli. Mind kutsuti kõige madalamale astmele, suruti pihku karikas ning väike kingikott koos helkurvesti ja väga stiilse mälupulgaga. Nii äge. Hiljem vaatasin, et see võit oli ikka päris napikas - kõigest 30 sekundilise edumaaga (või kas oli napikas?). Meenutades SEBi jooksu, siis Saku omast jäi küll päris "lustjalillepidu" emotsioon hinge. :)

Minu esimene karikas ja imeilus medal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar