30. september 2016

Septembri kokkuvõte

Alles nüüd, septembris sain ma aru, kuidas ja miks ma suutsin terve suvi nii palju joosta. Lihtne: maraton! Nüüd, kui see on tehtud ning seda enam, et õhtud lähevad järjest pimedamaks, tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks, ei kutsu mind mitte miski sinna õue maad kündma. Ma võin jooksma minnes ükskõik kui hästi end riidesse panna aga minna üksi pimedatele tänavatele... ei ei ei. Mulle oleks vaja mingit väga suurt lõukoera kaasa. Siis võin minna. Kõlab nagu ma elaks kuskil Kopli liinidel... aga võrreldes Tartuga on ka Õismägi pimedal ajal ikka väga kõhe kant.

September numbrites:
jooksutrenne - 12x, neist 3x võistlust
muid trenne - 2x keharaskustreeningut

jooksukilometraaž: 125,2 km
kõnnitud maa: hetkel 322,3 km

Jooksukilomeetreid tuli harjumatult vähe. Üks põhjustest on see, et ma pole trennis väga üle 1,5h enam jooksnud ja noh, pingutasin mis ma pingutasin joostes, need nohupisikud said mu ikkagi kätte ning ravimiseks kulus veidi aega. Lubasin septembris osaleda viiel võistlusel aga käisin ainult kolmel. Ärajäänutest üks tõsteti teisele päevale ümber, mis mulle ei sobinud ja teine... ah, ma olin lihtsalt laisk, hoidsin jaksu Saku jooksuks.

Saku Sügisjooksu graafik

Selle kuu säravaimaiks hetkeks võib lugeda Saku Sügisjooksul poolikul saadud kolmandat kohta aga kindlasti ei saa jätta tähelepanuta, et olen nüüdseks lausa kaks korda jooksnud poolmaratonil alla kahe tunni. Lõpuks ometi! Selle kuu õppetund oli ka see, et kui sa ise enda eest piisavsalt ei pinguta, siis võib tulla  keegi teine ja võtta su võimaluse endale. Ka 30 sekundiline edumaa on edumaa! :)

Selline lühike kokkuvõte siis seekord.

26. september 2016

Saku Sügisjooks 2016 ehk jookse kuni kukud

Vahepeal otsustas mind rajalt maha niita tatitõbi. Eks targem annab ikka esimesena alla. Seetõttu kogunes jooksukilomeetreid kahe viimase nädalaga harjumatult vähe ja Saku Sügisjooksu poolmaraton tuli ära joosta nö vana rasva pealt. Veel laupäeva õhtul avastasin, et ma olen selle jooksu hoopis ära unustanud. Ei ostnud ma mineraalvett, ei söönud rohkem süsikaid, ei teinud jooksueelset soojendust, ei määrinud magneesiumit... Mingit pinget ei olnud, võtsin rahulikult. Eesmärke oli valikus kaks: a) joosta terve tee tempos 5:30 min/km, mis peaks kindlustama aja alla kahe tunni või b) joosta terve tee pulsiga 170-174 l/min, mis peaks tagama hea enesetunde terveks jooksuks.

Mis te arvate, kumb neist kasutusse läks? Natuke numbreid aitab ehk otsustada:
Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,3 km) - juhendis oli selgelt kirjas, et kurvid tuleb sirgeks joosta, mina seda ilmselt ei teinud.
Aeg: 01:49:43
Koht: 12/22; naistest 3/7
Keskmine kiirus: 11,5 km/h
Keskmine km aeg: 05:10 min/km
Keskmine pulss: 188 l/min - ei meenu, kas sellist keskmist on mul üldse kunagi olnudki.
Max pulss: 198 l/min - see number ilmus viimasel kilomeetril, ma ei teadnudki, et mu süda nii kiiresti lüüa võib...
Põletatud kalorid: 1273kcal

Foto: Kaidi Pastak
Ühesõnaga, veremaitse tekkis suhu juba stardipaugul. Läksin kohe 10km jooksjatega kaasa aga õnneks oli mõistust hoogu maha võtta. Tee viis 7km Tallinna poole, kerges taganttuules. Jäin kahe maratoonari selja taha jooksma. Jalg oli kerge, vaikselt hakkas ka soe sisse tulema ja tempo püsis seal 5min per km juures. Väga hea oli olla... kuniks tuli tagasipööre ja järgmised 7km olid vastutuules. Neist kolm esimest olin turvaliselt nende toredate jooksjate selja taga, kuid siis jäid nad joogipunkti pidama. Mina seda endale lubada ei tahtnud ja hakkasin ise tuult murdma.

Mingi hetk märkasin ees ainsat jooksjat - ühte kollast täppi. Esialgu ei olnud mul mõtteski teda püüdma hakata, sest ta oli tõesti kaugel. Tempo püsis hoolimata tuulest enam-vähem 5:15 per km aga pulss hakkas juba ronima sinna 190 l/min kohta. Appikene, minu süda lööb nii kiiresti või? Päris hirmus. Võtsin tempot vähemaks aga löögid ei vähenenud - äkki näitas kell aiateibaid?

Hakkasin kollasele täpile lähemale jõudma. Juba tuvastasin, et tegemist on neiuga ja ehk jookseb ka poolmaratoni. Minu koduse töö põhjal (jep, uurisin kõikide eelreganud naiste varasemaid aegasid :D) ennustasin endale 4. või 5. kohta ja võtsingi eesmärgiks see tütarlaps seljatada (ta oli ka ainus naine, keda ma kuni lõpuni teel nägin), sest parem võidetud 4. koht kui allaantud 5. koht, eksole. Tundus, et minu tempo oli ka nõks kiirem, kuna iga tõusuga jõudsin ma talle lähemale ja lähemale. Rada ei olnud tegelikult nii kiire, kui ma ette kujutasin, ikka üsna künklik oli.

Videotõmmised finišeerumisest
Raja kõige hullem punkt oli umbes 15. kilomeetril, vägisi tahtis mingi sein ette tulla aga ma lihtsalt lammutasin edasi. See naine oli juba nii lähedal, peaaegu käeulatuses ja kuskil 18. kilomeetril saingi ta kätte. Jooksin mõni minut tal kannul, oli näha, et ta oli juba läbi omadega. Täpselt nagu mina. Läksin temast mööda, jäädes ise peaaegu ratta alla (loodan, et see rattur andestab mulle, et minu pärast peaaegu kraavi pidi sõitma :( :D). Peagi möödusin ka ühest meesterahvast ja jälle ei olnud kedagi rada ette jooksmas. Õnneks polnud palju jäänud ja rada oli tegelikult väga hästi tähistatud.

20. kilomeetri alguses vaatasin veel selja taha, neiu kollases oli kohe kannul. "Ei, ma ei lase teda ette. Ma ei anna nii kergesti alla." Lisasin tempot. Tundus, et tema ka. Mingist imekohast leidsin veel jõudu, et tempo viia alla 5 min/km kohta. Pulss oli selleks hetkeks juba 198 l/min. Kas ma jaksan? Kaua ma jaksan nii? Kas mu süda peab veel vastu? Mõnel suuremal võistlusel oleksin ma selleks ajaks juba ammu alla andnud. Ja lõpuks tuligi pööre finiši poole. Nägin silmanurgast, et minu selja taga olev naine oli just nii kaugel, et kui ta nüüd sprindiks, saaks ta ette. Lisasin veel hoogu juurde ja oligi kõik... Siinkohal peab tänama seda naist, elusees poleks ilma temata sellist aega välja punnitanud.

Kõndisin veidi edasi, sain medali kaela ja lihtsalt kukkusin maha. Jõudsin veel käed ette panna, et päris põlvedele ei maanduks. Ma olin andnud endast mitte ainult selle päeva maksimumi, vaid terve aasta maksimumi. Ma olin läbi nagu Läti raha. Nagu kuivaks pigistatud sidrun. Mõned minutid toibusin, tõusin oma makaronidele ja läksin maratoonarite söögipunkti, mis oli sealsamas, cocat himustama (millegipärast tahtsin midagi gaasilist ja magusat juua). Antigi ja kallati veel juurdegi. Coca pole kunagi varem vist nii hästi maitsenud, kui sel korral.  Tunne oli kõigest hoolimata hea - ma jooksin suurepärase aja, tegin sellele neiule ära ja ma arvasin kuni lõpuni, et jooksin neljanda koha...

Rahulikult läksin veel pessu, vahetasin riided ära ja tuigerdasin tagasi õue. Täpselt õigeks ajaks - hakati poolmaratoonareid autasustama. Kõigepealt loeti ette, keda oodatakse ja minu nimi loeti ette. Mina? Misasja? Ma sain mingi koha või? Pole võimalik. Aga oli. Mind kutsuti kõige madalamale astmele, suruti pihku karikas ning väike kingikott koos helkurvesti ja väga stiilse mälupulgaga. Nii äge. Hiljem vaatasin, et see võit oli ikka päris napikas - kõigest 30 sekundilise edumaaga (või kas oli napikas?). Meenutades SEBi jooksu, siis Saku omast jäi küll päris "lustjalillepidu" emotsioon hinge. :)

Minu esimene karikas ja imeilus medal.

15. september 2016

Veel SEB Tallinna maratonist

Siit-sealt on kosta nurinat, et sel aastal oli SEB Tallinna maratoni rada pikem, kui tegelikult tohiks olla. Selge on see, et meetri-täpsusega rada pole võimalik maha joonistada aga kui jutt on juba 500'st ja enamgi meetrist? Minu kell näitas distantsiks 21,5 km, mis teeks kahe ringi puhul 800m lisaks. Samas ma ei jooksnud kahte ringi, seega ei tea, kas oleks ikka 800m juurde tulnud? Lisaks polnud võimalik ka kõiki kurve sirgeks joosta aga kas see tõesti mõjutas nii palju? Kilomeetrite tähised klappisid enam-vähem umbes 5. kilomeetrini, sealt edasi läksid vahed järjest pikemaks. Kuidas saab nii olla, et esimestel kilomeetritel ühtivad minu kella andmed raja andmetega ja sealt edasi enam mitte? Veider. Mul endal pole erilist vahet aga nii mõnelgi jäi vist oluline rekordinumber selle taha.

Võrdlesin polari andmeid championchipi andmetega:
10 km - 52:36 vs 53:35
21,1km - 1:54:08 vs 01:56:39
Minul oli 21,1km juba Viru ringil täis.
Videotõmmis finišeerumisest.

Päev enne jooksu käisin vaatamas ka 10km starti eesmärgiga külastada ära ka expo, et pühapäeval saaks rahulikult nendest telkidest mööda kõndida. Kui 10km start oli antud, hakkas tohutu mass liikuma. Muudkui tuli ja tuli neid inimesi. Otsisin alguses silmadega tuttavaid nägusid (tsau, Rünno, sa olid ainus, keda märkasin :D) aga kuna mass oli tõesti tohutu, siis ei jõudnud lõpuni oodata, läksin hoopis telke uudistama.

Alustuseks sain MyFitnessi telgis teada, et olen peaaegu alakaaluline, vähese rasvaprotsendi ja keskmise lihasmassiga. Soovitati 6 kilo juurde võtta. Hmm.. jätan vahele. Liikusin edasi Benu telki, kus mõõdeti samu asju aga vahepeal olin võtnud kaalust juurde lausa 0,5kg. Seal ei ei tulnud käsku kaalust juurde võtta, anti hoopis mingeid vitamiinijooke proovida. Võtsin end ka järjekorda, et mõõta veresuhkrut ja kolesterooli aga kui nägin seal istumas ühte tütarlast, kelle näpust nirises verd lauale, siis tegin sekundiga minekut. Paarist telgist sai veel proovida mingeid imekokteile ja sporditoitu ning andsin ka allkirja, et spordin puhtalt ehk pseudoeferiini enne võistlemist ei tarbi. Piinlikkusega pean tunnistama, et see info oli mulle küll uus.

Koju jõudes suundusin poolmaratoni-eelsele soojendusele. Jõudsin vaevalt 30min sörkida, kui tundsin, et mõned tunnid tagasi proovitud vitamiinijoogid ja kokteilid on kõhus moodustanud mingi tugeva keemilise reaktsiooni. Tore, et ma neid siis poolmaratoni hommikul ei proovinud.

Rajal tarbisin 2 topelt espressoga geeli. Kuna ma ise kohvijooja pole, siis kofeiini laks oli selgelt tuntav mitu tundi pärast jooksu. Sellele lisandus muidugi vedelikupuudus ja jooksu ajal kõrgenenud kehatemperatuur. Süda lõi mingit uut rütmi, kerge iiveldus ja pearinglus. Ühesõnaga, kahte sellist kohvigeeli edaspidi tarbida ei tasu

Kui maraton välja jätta, siis juba väga pikalt pole tundnud pärast jooksuvõistlusi lihasvalu aga seekord tervitas piimhape juba järgmisel hommikul. Sai vist veidi pingutatud ka seekord? Ja nii hea ning rahulik on nüüd minna vastu Saku Sügisjooksule. Poolmaratoni 2-tunni piir on langetatud ja mingeid pingeid ja ootuseid ei ole (jätan kõik suuremad unistused uude aastasse). Loodan ainult, et ilm tuleb veidi hellitavam. :)


11. september 2016

SEB Tallinna maraton (poolmaraton) 2016

Start! Olen alumise palli all, 2:00:00 tempomeistri taga.
Hommikul valdas mind rõõm, kui nägin taevas vaid halli värvi aga kaua see ei kestnud. Just selleks hetkeks, kui starti jõudsin, ilmus välja päike, küttis ilma megakuumaks ja kadus praktiliselt kohe, kui olin finišisse jõudnud. Tubli, Päike, hea töö!

Alustasin jooksu 2:00:00 tempomeistriga aga kaua selles grupis ei püsinud, hing ihkas kiiremat tempot (ilmselgelt halb otsus aga mis halvasti, see uuesti :D). Nii raske oli mõistust kuulata, et halloo, sellise ilmaga sa ei jookse alla 5 min/km, see pole 5km jooks. 

Tüüpiline, et alguses tahad kõike kiiresti ja lõpus ei jõua pooltki.

Esimeses joogipunktis võtsin spordijooki, mis osutus mustsõstra-maitseliseks - väkväkväk. Rohkem ei riskinud, jõin edaspidi vaid vett. Mõned topsid vett lendasid ka pähe ja särgile. Vedas sellega, et geelipunktis sain valida oma lemmikmaitse - õunaga. Rajal sõin kokku 4 geeli, mis on poolmaratoni kohta küll rekord (nt maratonil sõin neid vist 5 tk).

Umbes 6. kilomeetril avastasin, et ikka väga raske on joosta. Kõik tuli järsku meelde - põhjused, miks ma enne maratoni jooksmist ei sallinud (maraton on ikka jumala tšill ja mõnus poolmaratoni kõrval) ja kõik see, mis tundeid tekitab kuumus koormuse ajal. Aga jalad ignoreerisid endiselt mõistuse häält, mis juba kisendas "võta tempo maha, sa saad kuumarabanduse" (õnneks ei saanud).

Kes selle tõusu sinna lõppu toimetas?!?

Meeldis, et mingis osas nägi vastutulevaid jooksjaid. Sai mõtted enda jooksult ära ja otsida tuttavaid. Ainuke, kelle lõpuks ära tundsin, oli Margit, kes jooksis maratoni ja noh, minu kõrval nägi ta ikka väga värske välja (mis tegelikult oli, seda ma ei tea, muidugi).

Nii hea, et mul on nüüd see gpsi'ga kell. Ilma selleta oleks ma raudselt kauem jooksnud. Kuigi jah, tempo langes iga minutiga ja olin juba valmis, et 2 tunni tempogrupp püüab mind varsti kinni. Mu aju ei jõudnud enam analüüsida, millises graafikus ma jooksen. Päike kõrvetas lagipead, jalad ei tahtnud enam joosta ja ainus, mida ma ootasin, oli lõpp aga seda ei tulnud veel nii pea.

Nagu eelmisel pildil näha, siis kõndisin kahes viimases joogipunktis (punane joon pulss, sinine tempo). Tegelikult oleks tahtnud viimased 3 kilomeetrid kõndida või veel parem - trammiga otse finišisse sõita. Samuti tundus hea mõte lihtsalt tänava äärde kerra visata ja keelduda edasi minemast.

Viru keskuse juurde jõudes hakkas koitma - Vabaduse väljakule viib tee ju ülesmäge... eiiiii!!!! Ja nii oligi. Viimane kilomeeter ilusti ülesmäge ehk tsaumaviskannüüdsussidkotti. Kuulsin ühtäkki oma nime raja äärest ja üks trennikaaslane Tyskist hõikas, et enam pole palju jäänud, nii tore, andis jõudu juurde küll. Minu kella järgi oli 21,1 km Viru ringil aga lõpp ei tahtnud veel kuidagi paista.

Finiš. Tehtud!
Ja juba paistiski finiš. Juhhei! Ja juhhei vol2 - aeg tuligi alla 2 tunni! Sain kaela ilusa medali. Uskumatu, et ära tegin. Või noh, ei ole see midagi nii uskumatu, millalgi pidi see ju juhtuma. Lihtsalt ilm üllatas oma suvise temperatuuriga ja see tegi jooksmise tunduvalt raskemaks, kui ma ette kujutasin.

Distants: 21,1 km (kella järgi 21,5 km - ei oska veel hästi kurve sirgeks joosta)
Aeg: 01:55:56
Keskmine tempo: 5:26 min/km
Keskmine kiirus: 10,9 km/h
Keskmine pulss: 181 l/min
Põletatud kalorid: 1246 kcal
Koht: 1098/3214,  naistest 211/1366, vanuseklassis 144/869

Lõpuks ometi on poolmaratonis kahe tunni sein murtud!

9. september 2016

Nike noortejooks 2016 ehk massipsühhoos

Tehtud!
Enne starti plaanisin joosta hästi kergelt, pingutamata ja sörkides aga seda, et joosta tuli terve tee aeglasemalt kui ma tavaliselt trennis jooksen - seda ma ei osanud küll oodata.

Stardikoridor oli megakitsas ja mega-super-üle-rahvastatud. Stardipauku ma ei kuulnudki, olin lihtsalt nii taga. Stardijoone ületamiseks kulus mul KAKS minutit. Selge oli see, et isegi slaalomjooksust ei saanud siin enam rääkida. 

Rada läks kohe ülesmäge. Vaatasin just rajakaarte ja ei saa aru, kas poolmaratoni rada läheb sealt samast aga ma vägavägaväga loodan, et mitte, sest siis ma olen kohe surnud. Mu jalad mäletavad veel liigagi hästi neid Helsingi tõuse.

Esimene kilomeeter kulges mul 8:00 min/km - jah, võite naerda. Teine km oli juba parem, sai veidi jalgu sirutatud - 7:18 min/km. Siit edasi läks veidi paremaks. Distantsi pikkuseks oli 4,7 km ja läbisin sellega ajaga - paluks nüüd pasunaid ja vilekoori - kolmkümendminutitjakakskümmendnelisekundit (numbrina oleks liiga julm). See aeg polegi oluline, sest jooks oli tegelikult väga vahva. Sellises rahvamassis polnudki varem jooksnud ja eks see oli juba elamus omaette.

Mis mind enim rõõmustas? Lõpuks ometi on leiutatud alternatiiv nendele vastikutele haaknõeltele, mis särke lõhuvad. Nimelt oli sellel jooksul jala ümber pandav ühekordne paberist kiip (samasugune nagu rinnanumbrite taga aga kleepsuga jala ümber pandav). Selline:

Selline lahendus võiks nüüd levima hakata, saaks haaknõeltest lahti.

Finishis sain üllatuslikult ka medali. Mulle kohati tundub, et neid medaleid on hakatud liiga kergekäeliselt jagama aga see selleks.

Come RUN with us! :)