3. august 2016

Mida tähendab maratoniks valmistumine?

Kui palju peab jooksma enne, kui hakkad täielikult jooksmist armastama? Umbes 300km kahe kuu jooksul.  
Aga kui palju peab jooksma, et joosta maraton hea ajaga? Ma ei tea veel. Selge on see, et igaüks võib läbida maratoni, küsimus on - kaua see aega võtab!


Esimeseks maratoniks valmistumine käis üle kivide-kändude. Ei olnud piisavalt motivatsiooni, et koguaeg ainult joosta ja lõpetada pikki otsi. Õnneks läks lõppkokkuvõttes hästi, sest maratonist on siiani vaid head mälestused. Enne, kui ma registreerisin ennast teisele maratonile, teadsin, et tuleb võtta 100% teine lähenemine, mistõttu olen ma kogunud sel aastal rohkem kilomeetreid kui kunagi varem. Algus oli raske ja päris keeruline oli mõnikord sundida end ikka ja jälle jooksma. Tahe maratoni joosta oli aga suurem kui tahe mitte joosta. Umbes mai lõpus, juuni alguses tekkis tunne nagu oleks reaalsusest minema jooksnud. Tunne, mida võib vist võrrelda päris armastusega. Selleks kulus vaid kaks kuud ja umbes 300km... 

Mida see jooksmine mulle annab? Seda küsimust kuulen ikka aeg-ajalt. Varem ma vastasin - tahan joosta maratoni. Nüüd ma vastan - tahan puhata! See on aeg iseendale ja viimasel ajal ei pea kuigi palju mõtlema jooksule endale. Jalad teavad mida tegema peavad ja jooksevad ise.

Kõik päevad pole siiski vennad. Lugemata arv kordi olen jätnud katki treeningplaani ja teinud midagi muud. Näiteks lõikude jooksmise asemel tiksunud niisama või pikk jooks kestis hoopis 45min jne. Mõnikord rooman tänavatel nagu tigu, teinekord lendan lõike tehes liblikana ringi. Ja need päevad võivad vabalt olla kõrvuti, üksteisest kaugel või korduda tüdimuseni. Aga sellest pole midagi. See on mu enda valik - joosta läbi kõigest, mis teele ette jääb ja mitte muretseda, kas seda oli vähe või palju, sest kodus mulle keegi diplomeid ja medaleid ei jaga.

Maratoniks valmistumine õpetab kindlasti lugu pidama väärtushinnangutest. Mis on parem: kas luua endale mälestusi lahedatest kogemustest? Või näiteks juua end seaks, käituda piinlikult ja pärast mitte midagi mäletada? Või istuda päevad läbi arvutimängude maailmas ja öelda, et elu on igav? Eelistan igaljuhul kulutada see 50 euri jooksuvõistlusele või 100 euri uutele tossudele, kui osta poest ajutist õnne, mis ei paku tegelikult mingeid jäädavaid emotsioone. Muidugi on lihtsam minna mööda kerget ja tasast teed, kui ronida mäest üles ja vaadata kaugemale.

Mulle tundub, et kannatlikus on maratonitreeningute üks vooruseid. Varem või hiljem kukume me kõik. Ühed jäävad lebama nägupidi maasse, teised keeravad ümber, tõusevad ja lähevad edasi. Olen kohanud mitmeid, kes on jätnud näiteks kaalulangetamise katki, sest tulemused ei tule nii kiiresti. Kohati antakse liiga kergesti alla. Kui ma oleks ka ca viis aastat tagasi jooksmise katki jätnud, sest esiteks ma ei jõudnud kiiresti joosta ja teiseks kippusid mul põlved valutama, siis ma lamaks ka praegu nägupidi mudas. Kunagi olin jah pisike valutavate jalgadega tigu aga nüüd olen juba tunduvalt suurem tigu, kellel ei valuta enam midagi ja see kasvamine ei toimunud üleöö. Jah, ma olen kõigega rahul, ma lihtsalt tahan rohkem!

Ühesõnaga, maratoniks treenimine tähendab palju higi, kannatlikkust ja sihikindlust. Kindlasti ei tähenda see aga valu, pisaraid ja meeleheidet. Ei. Jooksmine on lahe ja ka väikeste sammude abil on võimalik jõuda väga kaugele!

"Stop farting Your life away into the coach!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar