16. august 2016

Helsinki City Marathon 2016

Helsingisse jõudes ootas mind alustuseks päris õudne ilm. Õnneks sain autoga sadamast Kisahalli ja ei pidanud väga pead murdma, kus midagi asub. Sain kätte oma numbri, käisin läbi expo'lt, kus jagati nii palju tasuta nänni, et mu kott muutus päris raskeks. Kui kõik oli tehtud, oli stardini ikka veel 3 tundi aega. Ega siis midagi, istusin maha ja jälgisin inimesi. Niiiii palju erinevaid rahvuseid, huvitavaid riietusi, põnevaid keeli. Aeg möödus ruttu...

Stardikoridoris soojendusdressiga. Kahjuks pean leppima vesimärkidega, sest ma pole nõus nii palju raha välja käima piltide eest.
Stardikoridoris sättisin ennast 4:30:00 tempomeistri seljataha. Enne starti loeti ette sünnipäevalapsed, need, kes jooksevad oma 100. maratoni ja tehti muidu nalja. Peagi kõlas juba start ja juba läksingi. Juba esimesel kilomeetril hakkas mulle pinda käima, kui saamatu on minu tempomeister. Jooksis vahemikus 5:30-7:10 min/km. Tegelt ka noh. 3km peal oligi juba esimene joogipunkt. Alustuseks võtsin maha soojendusdressi ja viskasin selle prügikasti äärele. Siis jätsin seljataha tempomeistri ja asusin ise omale tempot tegema.

5km peal näitas kell 33min. Ma polnud üldse 4:30:00 graafikus (ma sain expolt tasuta käepaela km aegadega), tempomeistrit ka seljataga ei näinud, misasja? Ja üleüldse, nii raske oli hoida rahulikku tempot. Siis otsustasingi, et põrgusse see soovitus. Kui ma juba nagunii olen kõike teinud teistmoodi, siis vot jooksen ka nii kiiresti kui tahan. Lisasin tempot ja tunduski, et kui pulss püsib 170-174 l/min, siis see on täiesti ok. See pulss püsis mul lõpuni. Keskmine kiirus oli mul 6:07 min/km ja kiireima kilomeetri läbisin 5:06 minutiga.
Siin veel rõõmus ja rõõsa, kuna polnud ju üldse raske rada, haha. :D
Teate, need tõusud ei olnud üldse midagi hullu. Jumala rahulikult tõusid ja langesid. Isegi pulss ei tõusnud neist üles ronides. Seda ma arvasin esimesel ringil. Tegelikult tapsid need tõusud aeglaselt aga järjekindlalt. Esimese poole läbisin 2 tunni ja 8 minutiga. Olin jooksnud endale piisava varu, et lõpus saaksin vajadusel kõndida. Sel hetkel teadsin, et tahan joosta teise ringi sama kiirelt, sest see oleks lihtsalt liiga äge. Esimese maratoni läbisin ajaga 4:50:30 aga tookord jooksin teise poole ca 10min aeglasemalt.

Kui stardis tibutas veidi vihma, siis umbes 10km peal sain endale kaela mõnusa paduvihma, mis muutis küljelt puhuva meretuule päris jäiseks. Tuul oli küll tugev aga ei seganud eriti jooksmist. Alati oli see kas külje pealt või sain kellegi taha pugeda. Teise ringi ajal hakkas aga hoopis päike paistma.

Teisele ringile jõudes oli kogu mu optimism kadunud. Sain aru, et need vaiksed mäed on oma töö teinud ja jalgades enam midagi alles ei ole. Kuni 35 kilomeetrini polnud veel midagi hullu aga siis tuli viimane tõus ja oligi kõik. Ühtäkki tundsin jalgades sellist tunnet, nagu oleks keegi kõik minu reielihaste kiud ükshaaval minikirvega puruks peksnud. Sellest tõusust ma sain veel kuidagi üles aga edasi enam väga ei saanud. Viimased 5km jooksin siiski 30 minutiga, seega tempo väga ei langenud aga no niiiiii paganama valus ja raske oli.

35-38 kilomeetrid venisid ja venisid, tempo langes ja vaim kustus vaikselt. Aga ma ei kõndinud. Ainusad kohad, kus kõndisin, olid viimased joogipunktid aga muidu jooksin ka nendes. Ühtäkki aga liitusid maratonijooksjatega kollaste särkidega street run 16km jooksjad. Täpselt nagu SEB Tallinna maratonil tulevad mingi hetk poolmaratoonarid peale. Ja mina hakkasin lugema kollaseid särke, kelledest möödusin... 1... 5.... 16... 28... 35!!!! Ma möödusin 35st 16km jooksjast. Mina, oma valutavate ja väsinud jalgadega? Mina, kes ma olin seljataha jätnud 38km? See andis tohutult energiat juurde ja ei pannudki tähele, kui juba pöörasin Olümpiastaadionile finishikaare suunas.

Vaatasin veel kella ja juubeldasin, ma olen jooksnud tegelikult super aja. Lausa 30min kiiremini kui tookord Tallinna tasastel tänavatel, mis polnud pooltki nii hullu rajaprofiiliga. Kell näitas muidugi distantsiks 42,6km aga see selleks. Teise ringi jooksin vaid 1min aeglasemalt. Vau! Ma tegin selle ära! 
Tehtud! Minu teine maraton ajaga 4:19:54!
Staadionil enne lõppu öeldi valjuhääldis veel minu nimi, Viro, Estonia, EESTI!!! See oli nii uhke värk, et pisar silmas oli garanteeritud. Nii palju inimesi elas kaasa ja tegin isegi väikese minihüppe üle finishijoone. Jesss, lõpuks sai see "õudus" läbi! Sain kaela imeilusa ja raske medali. Kaua oodatud, raske tööga saavutatud ja ausalt välja teenitud. :) 

Uhke medal. :)

2 kommentaari:

  1. Ma olen juba mitu päeva siin piilumas käinud, et millal ometi muljed tulevad. Lihtsalt. Nii. Äge. Ja öelge mulle palun ometi, kuidas on võimalik joosta maratoni ja ise samal ajal niimoodi särada?

    VastaKustuta
  2. Heh. Eks see maraton on juba selline, et alguses särad, sest sa ei tea, mis sind ees ootab. Siis särad, et oled juba nii palju jooksnud ja ikka veel elus. Siis vahepeal hakkab sära kustuma ja vahetult enne finishit särad uuesti, sest see kõik on lõpuks läbi. :P

    VastaKustuta