21. august 2016

Esimene vs teine maraton

Jätkates maratoniteemal...

Esimese maratoni jooksin 2014a Tallinnas ajaga 4 tundi ja 50 minutit. Teise siis sel aastal Helsingis ajaga 4 tundi ja 20 minutit. 

Neid kahte maratoni ühendab vaid üks sarnasus:
"Kas sa oled kindel, et tahad seda joosta?"
"Äkki sa ei jõua tervet teed ära joosta?"
"Sa oled ikka päris hull peast!"
"Ilm on nii kole, kas sa ikka lähed jooksma?"
"See on nii raske rada, sa ei jookse seda lõpuni."
"Sa jooksed kindlasti 6 tundi täis, vähem oleks lihtsalt ulme."
"Sa teed nalja onju?"

Ehk siis sellised toetavad laused asjatundmatute poolt. Aga ükshetk saab vastutuul otsa ja need samad inimesed tulevad uurima lühemat/kergeimat teed samasuguste tulemusteni.
Siinkohal tänan kõiki, kes minusse uskusid, nõu andsid ja kogemusi jagasid. :)

Esimese ja teise maratoni medal.

Eesmärk:
Esimesel korral läksin lihtsalt katsetama ja olin liialt ettevaatlik. Teisel korral läksin aga jooksma, teadsin juba, mis mind ees ootab ja võtsin rohkem riske.

Treening:
Esimesel korral kombineerisin jooksu jõutreeningutega. Teisel korral ainult jooksin. Teine variant töötas paremini. Võiks oletada, et nõrkade kerelihaste tõttu väsib keha kiiremini aga ei. Esimesel korral hakkas selg valutama, teisel korral ei teinud see teist nägugi.

Koormus enne jooksu:
Esimesel korral järgisin soovitust, kus 3 nädalat enne maratoni tuleb järjest vähem joosta. Sel korral ei vähendanud kilometraaži enne viimast nädalat ja isegi siis liikusin palju ringi (puhkus kui nuhtlus :D) - töötas jälle paremini!

Rada:
Esimesel oli rada rahulik, ilma tõusudeta. Teine hiilgas oma üles-alla rajaprofiiliga. Mõlemal korral tuli sein ette umbes 35 kilomeetril aga teisel korral suutsin sellest läbi joosta. Võib ükskõik kui aeglaselt joosta, raske hakkab ikka. Küsimus on, kui kiiresti see läbi saab.

Pärast jooksu:
Esimesel korral sain korralikud vesivillid, katki hõõrutud naha, 2 nädalat valutavad jalad ja selja. Teisel korral jäin täiesti terveks, vaid reielihased andsid järgmine päev tunda ja kolmandal päeval olid needki juba taastunud. Kui esimesel korral lonkasin ikka korralikult ringi, siis Helsingis polnud selleks aega - pidin ju kaks päeva turistikatel käima.

Emotsioon:
Esimene maraton on ja jääb eriliseks. Teine maraton pakkus ka rohkelt emotsioone, kuid esimene on ikka esimene.
Esimesel korral ei tahtnud ma maratonist mitu kuud mõelda. Teisel korral mõtlesin juba enne finishit kella vaadates: "Kui kiiresti ma võiks oma järgmise maratoni joosta?".

Korraldus:
Kuna tegemist oli kahes erinevas riigis toimunud maratonidega, siis mulle tundus, et Tallinnas sai osalemistasu eest rohkem kui Helsingis (vb mängib siin rolli "esimese maratoni" emotsioon). Tallinnas oli üldse korraldus ja üldine tase parem (nt Helsingis ei olnud nimelist rinnanumbrit; enne joogipunkte ei olnud silte, et need kohe tulevad; pakihoid ja peaaegu ka riietumine oli lageda taeva all; süüa sai väääga palju vähem; joogipunktides nägin toidupoolisena ainult hapukurki). Aga ei, ma ei vingu, kõik oli väga lahe! Lihtsalt, kodus on ikka parem! ;)

Esimese ja teise maratoni pluus.

2 kommentaari: