31. august 2016

Augusti kokkuvõte

Augustis osalesin üritusel "Aktiivne august", mille põhiline eesmärk oli saada iga päev aktiivsuskellaga 100% päevasest aktiivsusest. Motivatsiooniks toimus veel paar loosimist ja nende vahel, kes terve kuu vältel on eesmärgi suutnud ära täita, loositakse välja Oivaline Tervislik Tort. Eks näis, kas õnn naeratab või ei.

Kui ma juuni alguses Polari kella sain, siis ma viitsisin seda koguaeg kanda ja vaadata, mitu sammu ma päeva jooksul teen. Juulis kandsin seda põhiliselt ainult trennis ja noh, päris tüütu oli augustis jälle seda päev läbi käel kanda aga trennivabadel päevadel poleks ma muidu 100% täis saanud. Sain ka targemaks, et kellal saab määrata aktiivsustasemeid, et mida kõrgem, seda raskemini tuleb aktiivsus täis. Mul pole õrna aimugi, mis mul on (tõenäoliselt kõige madalam?) ja kuidas seda muuta saab, ei ole olnud tahtmist süveneda. Eesmärk oli saada 100% ja nii palju ma seda kella ka kandsin, et see täis tuleks

Teine, kõige tähtsam eesmärk oli maraton. Selle päeva aktiivsuseks tuli 847% ehk üle 55 000 sammu ehk 46,6 km. Sel päeval põletasin 3930 kcal. Tulemusega jäin rohkem kui rahule. Ainuke asi, mis enesekindlust kõigutas oli see veider põlvevalu, mis mingil põhjusel tuli, paar päeva oli ja kadus jälgi jätmata (?).

8 km Männi pargis... it will be fun, they said!
August numbrites:
Kui eelmine kuu hõiskasin, et 160 jooksukilomeetrit on senine ühe kuu rekord, siis sel kuul sai joostud lausa 167,2 km.

Augusti nädalad.
Jooksutrenne: 15 + 1 maraton
Muid trenne: 2 - tegin keharaskustreeningut. Üllatav oli see, et pärast nii pikka eemalolekut jõutreeningutest mäletavad lihased väga hästi, mida nad suudavad - 5 lõuatõmmet? Ikka saab, kuigi mitte nii kerglevalt nagu kevadel.
Puhkepäevi: 13

Hea näide sellest, kuidas kaks järjestikkust päeva pole vennad
(esimene - tavaline jooks, teine - lõikudega jooks).

September tuleb ka põnev kuu. Ma hetkel veel ei tea, kui suure tüki ma hammustan kahe poolmaratoni ja kolme pisema võistluse näol aga eks näis. Samuti tahaksin lõppude lõpuks ka selle poolmaratoni alla kahe tunni ära joosta.

:)

28. august 2016

Mõned põnevad maratonid

Mulle sattus pihku selline ajakiri nagu Distance Running, kus on kirjas maailma suurimad (?) maratonid. Eesti omadest on ära märgitud SEB Tallinna Maraton ja Tartu Linnamaraton.

Mulle endale jäid silma näiteks sellised põnevad maratonid:

Old Mutual Two Oceans Marathon.
Kodulehel ma tegelikult maratoni distantsi ei leidnudki, oli ultra, poolmaraton ja mõned veel. Aga ultra rada vaadates on näha, et rada kulgeb natuke India ookeani ja siis Atlandi ookeani juurest. Lehekülg ise väidab, et tegemist on maailma kõige ilusama maratoniga. Osalemistasusid hetkel ei leidnud. Ja no see medal:

Sparkasse 3-länder Marathon.
See tundub põnev jooks olevat, sest maratoni start on Saksamaal, läbib Šveitsi ja Austriat ning suundub tagasi stardipaika. Osalemistasu 55-73 eurot.


Antarctic Ice Marathon.
http://www.icemarathon.com/
Selle maratoni nimi räägib juba enda eest. Täielik hullumeelsus. See jooks vajab vist küll täiesti teistsugust varustust ja ettevalmistust. Ja tahate teada, kui palju on osalemistasu? "The overall fee is EUR 13,800, which can be paid via installments." Selle raha eest saab ka kogu komplekti, alates Antarktikasse sõidust kuni tagasisõiduni.


North Pole Marathon.
Koduleht väidab, et tegemist maailma jahedaima maratoniga, hehe. Uskumatu, et leidub selliseid hulle, kes tõepoolest sellistel jooksudel osalevad. Selle hinnatase jääb samasse kanti nagu eelmine ja saab samuti täiskomplekti, reis kestab 5 päeva.


Midnight Sun Marathon.
Toimub kuskil Norra põhjaosas (ilmselgelt). Osalemistasu on 91-110 eurot. Ürituse raames toimub ka Polar Night Halfmarathon.

Great Wall Marathon.
http://great-wall-marathon.com/
5164 astet ajalugu ehk maraton mööda Hiina müüri. Osalemistasu kõigest 1393 eurot.  See sisaldab muidugi 6 päevast trippi. Ei kujuta ettegi, mitu tundi (päeva?) selle raja läbimiseks kuluda võiks.


Walt Disney World Marathon.
http://www.rundisney.com/disneyworld-marathon/
See tundub olevat pigem tõeline elamusjooks. Asukohaks siis Florida. Disneyworldi jooksuüritusi toimub ka nt Pariisis, kus pikimaks distantsiks on poolmaraton. Florida omal on osalemistasu 160 eurot. Ütleme nii, et kui kunagi rikkaks saan, siis sellel osaleks küll. :D


Tundub igav? Aga kuidas oleks maraton, kus on inimene vs hobune? Aga jooks koos elevantide, tiigrite ja lõvidega? Aga väike jooks Põhja-Koreas (iseasi, kas riiki sisse lubatakse - eelmine aasta lubati ca 25 välismaalast jooksma)? See on vaid väike valik "huvitavatest maratonidest", mida google lisaks andis. :D

21. august 2016

Esimene vs teine maraton

Jätkates maratoniteemal...

Esimese maratoni jooksin 2014a Tallinnas ajaga 4 tundi ja 50 minutit. Teise siis sel aastal Helsingis ajaga 4 tundi ja 20 minutit. 

Neid kahte maratoni ühendab vaid üks sarnasus:
"Kas sa oled kindel, et tahad seda joosta?"
"Äkki sa ei jõua tervet teed ära joosta?"
"Sa oled ikka päris hull peast!"
"Ilm on nii kole, kas sa ikka lähed jooksma?"
"See on nii raske rada, sa ei jookse seda lõpuni."
"Sa jooksed kindlasti 6 tundi täis, vähem oleks lihtsalt ulme."
"Sa teed nalja onju?"

Ehk siis sellised toetavad laused asjatundmatute poolt. Aga ükshetk saab vastutuul otsa ja need samad inimesed tulevad uurima lühemat/kergeimat teed samasuguste tulemusteni.
Siinkohal tänan kõiki, kes minusse uskusid, nõu andsid ja kogemusi jagasid. :)

Esimese ja teise maratoni medal.

Eesmärk:
Esimesel korral läksin lihtsalt katsetama ja olin liialt ettevaatlik. Teisel korral läksin aga jooksma, teadsin juba, mis mind ees ootab ja võtsin rohkem riske.

Treening:
Esimesel korral kombineerisin jooksu jõutreeningutega. Teisel korral ainult jooksin. Teine variant töötas paremini. Võiks oletada, et nõrkade kerelihaste tõttu väsib keha kiiremini aga ei. Esimesel korral hakkas selg valutama, teisel korral ei teinud see teist nägugi.

Koormus enne jooksu:
Esimesel korral järgisin soovitust, kus 3 nädalat enne maratoni tuleb järjest vähem joosta. Sel korral ei vähendanud kilometraaži enne viimast nädalat ja isegi siis liikusin palju ringi (puhkus kui nuhtlus :D) - töötas jälle paremini!

Rada:
Esimesel oli rada rahulik, ilma tõusudeta. Teine hiilgas oma üles-alla rajaprofiiliga. Mõlemal korral tuli sein ette umbes 35 kilomeetril aga teisel korral suutsin sellest läbi joosta. Võib ükskõik kui aeglaselt joosta, raske hakkab ikka. Küsimus on, kui kiiresti see läbi saab.

Pärast jooksu:
Esimesel korral sain korralikud vesivillid, katki hõõrutud naha, 2 nädalat valutavad jalad ja selja. Teisel korral jäin täiesti terveks, vaid reielihased andsid järgmine päev tunda ja kolmandal päeval olid needki juba taastunud. Kui esimesel korral lonkasin ikka korralikult ringi, siis Helsingis polnud selleks aega - pidin ju kaks päeva turistikatel käima.

Emotsioon:
Esimene maraton on ja jääb eriliseks. Teine maraton pakkus ka rohkelt emotsioone, kuid esimene on ikka esimene.
Esimesel korral ei tahtnud ma maratonist mitu kuud mõelda. Teisel korral mõtlesin juba enne finishit kella vaadates: "Kui kiiresti ma võiks oma järgmise maratoni joosta?".

Korraldus:
Kuna tegemist oli kahes erinevas riigis toimunud maratonidega, siis mulle tundus, et Tallinnas sai osalemistasu eest rohkem kui Helsingis (vb mängib siin rolli "esimese maratoni" emotsioon). Tallinnas oli üldse korraldus ja üldine tase parem (nt Helsingis ei olnud nimelist rinnanumbrit; enne joogipunkte ei olnud silte, et need kohe tulevad; pakihoid ja peaaegu ka riietumine oli lageda taeva all; süüa sai väääga palju vähem; joogipunktides nägin toidupoolisena ainult hapukurki). Aga ei, ma ei vingu, kõik oli väga lahe! Lihtsalt, kodus on ikka parem! ;)

Esimese ja teise maratoni pluus.

17. august 2016

Helsingi maraton numbrites

Helsingi maratoni rada

Distants: 42,2km
Aeg: 04:19:54 (neto) / 04:21:56 (bruto)
Üldine koht: 1518/2882
Koht naiste seas: 330/783
Koht vanusegrupis: 146/392
Keskmine kiirus: 6:07 min/km
Max kiirus: 5:06 min/km
Keskmine pulss: 171 l/min


Keskmine kiirus

Kilomeeter: split; kiirus; koht
5km: 33:11; 6:39 min/km; 2089 - kõige aeglasem
10km: 30:04; 6:01 min/km; 1882
15km:  29:52; 5:59 min/km; 1883
20km: 29:45; 5:57 min/km; 1787 - kõige kiirem
21,1km: 7:20; 6:41 min/km; 1689
25km: 23:26; 6:01 min/km; 1631
30km: 30:30; 6:06 min/km; 1447
35km: 31:57; 6:24 min/km; 1247 - siin hakkas juba väga raske
40km: 31:25; 6:17 min/km; 1263
42,2km: 14:31; 6:37 min/km; 1518

Rajaprofiil. Tõusud olid tegelikult lauged aga suretasid vaikselt.

Ja lõpetuseks pilt jäätisest, mida ma olin juba pikalt igatsenud ja lõpuks Helsingis selle ka sain. Imeline! Parim punkt tripile. :)

Kaneelirullijäätis. :D

16. august 2016

Helsinki City Marathon 2016

Helsingisse jõudes ootas mind alustuseks päris õudne ilm. Õnneks sain autoga sadamast Kisahalli ja ei pidanud väga pead murdma, kus midagi asub. Sain kätte oma numbri, käisin läbi expo'lt, kus jagati nii palju tasuta nänni, et mu kott muutus päris raskeks. Kui kõik oli tehtud, oli stardini ikka veel 3 tundi aega. Ega siis midagi, istusin maha ja jälgisin inimesi. Niiiii palju erinevaid rahvuseid, huvitavaid riietusi, põnevaid keeli. Aeg möödus ruttu...

Stardikoridoris soojendusdressiga. Kahjuks pean leppima vesimärkidega, sest ma pole nõus nii palju raha välja käima piltide eest.
Stardikoridoris sättisin ennast 4:30:00 tempomeistri seljataha. Enne starti loeti ette sünnipäevalapsed, need, kes jooksevad oma 100. maratoni ja tehti muidu nalja. Peagi kõlas juba start ja juba läksingi. Juba esimesel kilomeetril hakkas mulle pinda käima, kui saamatu on minu tempomeister. Jooksis vahemikus 5:30-7:10 min/km. Tegelt ka noh. 3km peal oligi juba esimene joogipunkt. Alustuseks võtsin maha soojendusdressi ja viskasin selle prügikasti äärele. Siis jätsin seljataha tempomeistri ja asusin ise omale tempot tegema.

5km peal näitas kell 33min. Ma polnud üldse 4:30:00 graafikus (ma sain expolt tasuta käepaela km aegadega), tempomeistrit ka seljataga ei näinud, misasja? Ja üleüldse, nii raske oli hoida rahulikku tempot. Siis otsustasingi, et põrgusse see soovitus. Kui ma juba nagunii olen kõike teinud teistmoodi, siis vot jooksen ka nii kiiresti kui tahan. Lisasin tempot ja tunduski, et kui pulss püsib 170-174 l/min, siis see on täiesti ok. See pulss püsis mul lõpuni. Keskmine kiirus oli mul 6:07 min/km ja kiireima kilomeetri läbisin 5:06 minutiga.
Siin veel rõõmus ja rõõsa, kuna polnud ju üldse raske rada, haha. :D
Teate, need tõusud ei olnud üldse midagi hullu. Jumala rahulikult tõusid ja langesid. Isegi pulss ei tõusnud neist üles ronides. Seda ma arvasin esimesel ringil. Tegelikult tapsid need tõusud aeglaselt aga järjekindlalt. Esimese poole läbisin 2 tunni ja 8 minutiga. Olin jooksnud endale piisava varu, et lõpus saaksin vajadusel kõndida. Sel hetkel teadsin, et tahan joosta teise ringi sama kiirelt, sest see oleks lihtsalt liiga äge. Esimese maratoni läbisin ajaga 4:50:30 aga tookord jooksin teise poole ca 10min aeglasemalt.

Kui stardis tibutas veidi vihma, siis umbes 10km peal sain endale kaela mõnusa paduvihma, mis muutis küljelt puhuva meretuule päris jäiseks. Tuul oli küll tugev aga ei seganud eriti jooksmist. Alati oli see kas külje pealt või sain kellegi taha pugeda. Teise ringi ajal hakkas aga hoopis päike paistma.

Teisele ringile jõudes oli kogu mu optimism kadunud. Sain aru, et need vaiksed mäed on oma töö teinud ja jalgades enam midagi alles ei ole. Kuni 35 kilomeetrini polnud veel midagi hullu aga siis tuli viimane tõus ja oligi kõik. Ühtäkki tundsin jalgades sellist tunnet, nagu oleks keegi kõik minu reielihaste kiud ükshaaval minikirvega puruks peksnud. Sellest tõusust ma sain veel kuidagi üles aga edasi enam väga ei saanud. Viimased 5km jooksin siiski 30 minutiga, seega tempo väga ei langenud aga no niiiiii paganama valus ja raske oli.

35-38 kilomeetrid venisid ja venisid, tempo langes ja vaim kustus vaikselt. Aga ma ei kõndinud. Ainusad kohad, kus kõndisin, olid viimased joogipunktid aga muidu jooksin ka nendes. Ühtäkki aga liitusid maratonijooksjatega kollaste särkidega street run 16km jooksjad. Täpselt nagu SEB Tallinna maratonil tulevad mingi hetk poolmaratoonarid peale. Ja mina hakkasin lugema kollaseid särke, kelledest möödusin... 1... 5.... 16... 28... 35!!!! Ma möödusin 35st 16km jooksjast. Mina, oma valutavate ja väsinud jalgadega? Mina, kes ma olin seljataha jätnud 38km? See andis tohutult energiat juurde ja ei pannudki tähele, kui juba pöörasin Olümpiastaadionile finishikaare suunas.

Vaatasin veel kella ja juubeldasin, ma olen jooksnud tegelikult super aja. Lausa 30min kiiremini kui tookord Tallinna tasastel tänavatel, mis polnud pooltki nii hullu rajaprofiiliga. Kell näitas muidugi distantsiks 42,6km aga see selleks. Teise ringi jooksin vaid 1min aeglasemalt. Vau! Ma tegin selle ära! 
Tehtud! Minu teine maraton ajaga 4:19:54!
Staadionil enne lõppu öeldi valjuhääldis veel minu nimi, Viro, Estonia, EESTI!!! See oli nii uhke värk, et pisar silmas oli garanteeritud. Nii palju inimesi elas kaasa ja tegin isegi väikese minihüppe üle finishijoone. Jesss, lõpuks sai see "õudus" läbi! Sain kaela imeilusa ja raske medali. Kaua oodatud, raske tööga saavutatud ja ausalt välja teenitud. :) 

Uhke medal. :)

Enne maratoni

No nii. Olen vahepeal jõudnud tagasi Eestisse ja püüan mõned emotsioonid möödunud maratonist kirja panna. Kuna see päev õnnestus ikka täiega, siis tundub hea ideena tuleviku mõttes kirja panna, mis oli minu arvaates õige tegutsemisviis enne maratoni.

Maratoni-eelsel õhtul oli selline põnev päikeseloojang

Treening
Sel aastal ma tõepoolsest jooksin palju. Alates aprillist loobusin ma ka jõutreeningutest (tegin neid, kuid minimaalselt). Lihtsalt jooksin - lõike, tempokalt, rahulikult, lühikesi maid, pikki maid, vihmas, päikeses, tuules, ülesmäge, allamäge, kõikjale.

Hoolimata paljudest soovitustest internetis, maratoni eel ma koormust ei vähendanud. Alles viimasel nädalal tõmbasin tempo maha ja no see töötas täiega minu kasuks. Jalg oli piisavalt puhanud ja isegi see veider põlvevalu ei tulnud tagasi ei maratoni ajal ega ka pärast jooksmist. Samuti ei hakanud jooksu ajal valutama selg, mis oleks pidanud jõuharjutuste puudumise tõttu  olema nõrk lüli. 

Toitumine
Enne Rapla jooksu juhtus nii, et hommikusööki mul polnud ja Selverist peale lihapiruka ja kaerahelbeküpsise midagi polnud ning see osutus ideaalseks toiduks enne jooksu. Lähtusin ka seekord sellest kogemusest ja sõin maratoni hommikul ja lõunal lihapiruka, kaerahelbeküpsise ja banaani. Tund aega enne jooksu sõin viimase toidu ja maratoni ajal ei tekkinud kordagi nälga ega ka rasket tunnet kõhus.

Muu
Ilm oli selline nagu ta oli - 14 kraadi, vihm ja tugev tuul. Mina kui kõige suurem külmavares üldse, pidin ikka korralikult pead murdma, millise riietusega minna rajale. Panin selga pikkade käistega pluusi, peale t-särgi ja selle peale kaltsukast soetatud 1 eurose dressika. Vähemalt startida oli soe. 

Dressikas lendas juba esimeses joogipunktis pürgikasti. Vahepeal küll mõtlesin, et võtan ka alumise pluusi alt ära aga hea, et seda ei teinud, kuna sain kaela paduvihma ja päris külm oli korraks joosta. Palav ei hakanud hiljem enam kordagi. Seega riietusega panin ka kümnesse.

Samuti oli täielik bingo vaseliini avastamine. Määrisin sellega end peaaegu üleni kokku. :D Ja tulemus: 0 villi, 0 hõõrdumist ja 100% terve nahk. Ise ka üllatusin. Tasus ära see värk. Lisaks määrisin nädal enne starti iga päev end magneesiumi geeliga ja jooksurajal ei tekkinud ühtegi krampi (jooksu ajal magneesiumi lisaks ei tarbinud).

***

Jube jama on aga see, et alguses sain aru, et maratonil tehtud pildid on hinna sees ja kuna finishis oli palju fotograafe, siis enda fotoaparaadiga pilte teha ei lasknud. Aga täna selgus, et ikka raha eest saab neid. 1 pilt on 20 euri ja kõik pildid on 60 euri. Ebanormaalne. :'(

11. august 2016

Error

Kui sa oled oodanud mingit sündmust juba pikka aega, siis kindlasti peab vahetult enne üritust juhtuma midagi, mida tavaliselt ei juhtu või isegi - mida kunagi varem pole juhtunud.

Kuid mida võiks juhtuda enne maratoni, milleks oled valmistunud mitu kuud?

Näiteks alustuseks võib tekkida varabaküüne alla verevalum. Avastasin just  mõni päev tagasi, et selle tegelasega võingi nüüd hüvasti jätta. Eks ma panen plaastriga kinni ja loodan parimat. Tavaliselt ikka joostakse võistlustel küüned maha, minul kukuvad need hirmust juba enne jooksmist maha. :D Tegelikult on see hea õppetund, et uusi jooksujalatseid valides tuleb alati jälgida, et ninas olevad õmblused ei jääks küünte peale.

Siis võib juhtuda selliseid imelikke asju, et mingi liiges hakkab suvalisel ajal valutama. Ei, ma ei ole ennast vigaseks jooksnud, pole kuhugi ennast ära löönud ja pole mul ka mingit ülekoormust.

Pühapäeva õhtul sirutasin jalad diivanile ja tunnen äkki, et vasak põlv ütleb üles. Lihtsalt hakkas valutama ja vajutades põlvekedra all olevale pehmendile, avaldus põrguvalu. Raske oli aru saada, kas valus oli nahk või midagi vahetult naha all. Ka kõndimine muutus valulikuks. Miks? Mul polnud õrna aimu ka, sest mitte midagi ebaloomulikku päeval ei juhtunud.

Öösiti on alati kõik helid palju valjemad, varjud palju hirmsamad ja valud palju suuremad. Põlv andis endast igakord märku, kui end pöörasin. Hommikuks polnud asi õnneks hullemaks läinud aga igaksjuhuks trenni ka ei teinud.

Ainus, mis ma tegin, oli see, et hoidsin põlve soojas ja tundus, et see kiirendas paranemisprotsessi (mis iganes seal siis ka oli). Käisin kunagi sporditraumatoloogia kursusel ja seal õpetati:

  • külm = leevendab valu, kuid ahendab veresooni = vähem verevoolu = vähem toitaineid = aeglasem paranemine
  • soe = laiendab veresooni = rohkem verevoolu = rohkem toitaineid = kiirem paranemine
Uuemate uuringute tulemuste järgi ei kiirenda külma peal hoidmine vigastusest taastumist. Ma ei tea, pole ise süvenenud nendesse artiklitesse aga minul on selline lähenemine alati paika pidanud. Igaühe ja iga asja puhul ei pruugi selline teguviis muidugi toimida.

Teisipäeval oli juba parem, andsin põlvele võimaluse ja läksin siiski jooksma. Rahulikus tempos oli täiesti ok aga kiiremaid samme teha ei saanud. Õhtuks oli valu läinud ja kolmapäeval ärkasin täiesti valuvabalt. Tundub, et asi ei olnud jooksmises, kuna vastasel juhul oleks valu pärast trenni ju hullemaks läinud aga see kadus vaikselt hoopis ära... selline veider asi siis.

Samuti on hästi "rõõmustav" ilmaennustus. Just maratonipäeval on tugev tuul (8 m/s), korralik vihmasadu ja 14 soojakraadi. Muudel päevadel ennustatakse Helsingisse palju normaalsemat ilma. Aga vähemalt ei ole kuumalainet! Lisaks olen ma mitu ööd näinud unes, kuidas ma millegipärast ei jõua laupäeva hommikul kuidagi laevale. Tore. :D

5. august 2016

Nädal enne maratoni!

Kas tõesti on ainult 7 päeva jäänud? Uskumatu.

Et ma jumala eest külmkapist midagi ei võtaks ilma, et näeksin seda ilusat rajaprofiili.
Olin korraks vahepeal tööinimene ja nüüd algas jälle puhkus. Mis viga nii elada, kui koguaeg algab puhkus. Sain vahepeal teada, et minu stardinumber on 1950. Ilus ümmargune number. Samuti suhtlesin kellegagi maratonitiimist ja uurisin, kas sadamast saab normaalselt staadionile või on teed kinni. Mind üllatas, kui põhjalik seletus mulle anti, kuidas ma kõige paremini kohale jõuan ja kui ma tahan ringi vaadata, siis mis linkidelt millist infot ma saan. Selline soe tunne tekkis kohe. :)

Koostasin endale nimekirja, mida kõike on mul vaja kaasa võtta... aga kõik, mis minu väikesesse seljakotti ei mahu, peab maha jääma. Toidu suhtes mõtlesin, et pean vist uuel nädalal avama oma makaronikarbi. Ei mäletagi, millal viimati sinna vaatasin, kindlasti mädanevad juba... igaksjuhuks praegu ei vaata. :D Jooksuplaan on aga hetkel mõtetes selline:
L: pikem jooks, ca 2tundi, pulss kuni 140 l/min
P: kerge jooks kuni 1 tund + 4-6 rütmijooksu
E: lõigud 4x1,2km
T: kerge jooks kuni 50min + 4-6 rütmijooksu
K: sörk 30min + 4 rütmijooksu
N: puhkepäev
R: sörk kuni 30min + äkki mõned jooksuharjutused ka
L: maraton

Ma muidugi ei ole kindel, kas nii on õige. Kui ma enne pelgasin ülekoormust, siis nüüd ma kardan seda, et kui ma jooksen vähem, siis on maratonil raskem. Pikad jooksud on mul alati hästi välja kukkunud hoolimata eelmise päeva trennist/koormusest. 

Lõpetuseks üks hea jooksu retsept ka:
- osta poest arbuusi
- ära söö seda enne trenni
- anna alla ja söö palju arbuusi (võid samalajal ka nutta)
- mine jooksma
- tule tagasi tunni aja pärast jalad ristis
Katsumused pidid ju tugevaks tegema?! :D

3. august 2016

Mida tähendab maratoniks valmistumine?

Kui palju peab jooksma enne, kui hakkad täielikult jooksmist armastama? Umbes 300km kahe kuu jooksul.  
Aga kui palju peab jooksma, et joosta maraton hea ajaga? Ma ei tea veel. Selge on see, et igaüks võib läbida maratoni, küsimus on - kaua see aega võtab!


Esimeseks maratoniks valmistumine käis üle kivide-kändude. Ei olnud piisavalt motivatsiooni, et koguaeg ainult joosta ja lõpetada pikki otsi. Õnneks läks lõppkokkuvõttes hästi, sest maratonist on siiani vaid head mälestused. Enne, kui ma registreerisin ennast teisele maratonile, teadsin, et tuleb võtta 100% teine lähenemine, mistõttu olen ma kogunud sel aastal rohkem kilomeetreid kui kunagi varem. Algus oli raske ja päris keeruline oli mõnikord sundida end ikka ja jälle jooksma. Tahe maratoni joosta oli aga suurem kui tahe mitte joosta. Umbes mai lõpus, juuni alguses tekkis tunne nagu oleks reaalsusest minema jooksnud. Tunne, mida võib vist võrrelda päris armastusega. Selleks kulus vaid kaks kuud ja umbes 300km... 

Mida see jooksmine mulle annab? Seda küsimust kuulen ikka aeg-ajalt. Varem ma vastasin - tahan joosta maratoni. Nüüd ma vastan - tahan puhata! See on aeg iseendale ja viimasel ajal ei pea kuigi palju mõtlema jooksule endale. Jalad teavad mida tegema peavad ja jooksevad ise.

Kõik päevad pole siiski vennad. Lugemata arv kordi olen jätnud katki treeningplaani ja teinud midagi muud. Näiteks lõikude jooksmise asemel tiksunud niisama või pikk jooks kestis hoopis 45min jne. Mõnikord rooman tänavatel nagu tigu, teinekord lendan lõike tehes liblikana ringi. Ja need päevad võivad vabalt olla kõrvuti, üksteisest kaugel või korduda tüdimuseni. Aga sellest pole midagi. See on mu enda valik - joosta läbi kõigest, mis teele ette jääb ja mitte muretseda, kas seda oli vähe või palju, sest kodus mulle keegi diplomeid ja medaleid ei jaga.

Maratoniks valmistumine õpetab kindlasti lugu pidama väärtushinnangutest. Mis on parem: kas luua endale mälestusi lahedatest kogemustest? Või näiteks juua end seaks, käituda piinlikult ja pärast mitte midagi mäletada? Või istuda päevad läbi arvutimängude maailmas ja öelda, et elu on igav? Eelistan igaljuhul kulutada see 50 euri jooksuvõistlusele või 100 euri uutele tossudele, kui osta poest ajutist õnne, mis ei paku tegelikult mingeid jäädavaid emotsioone. Muidugi on lihtsam minna mööda kerget ja tasast teed, kui ronida mäest üles ja vaadata kaugemale.

Mulle tundub, et kannatlikus on maratonitreeningute üks vooruseid. Varem või hiljem kukume me kõik. Ühed jäävad lebama nägupidi maasse, teised keeravad ümber, tõusevad ja lähevad edasi. Olen kohanud mitmeid, kes on jätnud näiteks kaalulangetamise katki, sest tulemused ei tule nii kiiresti. Kohati antakse liiga kergesti alla. Kui ma oleks ka ca viis aastat tagasi jooksmise katki jätnud, sest esiteks ma ei jõudnud kiiresti joosta ja teiseks kippusid mul põlved valutama, siis ma lamaks ka praegu nägupidi mudas. Kunagi olin jah pisike valutavate jalgadega tigu aga nüüd olen juba tunduvalt suurem tigu, kellel ei valuta enam midagi ja see kasvamine ei toimunud üleöö. Jah, ma olen kõigega rahul, ma lihtsalt tahan rohkem!

Ühesõnaga, maratoniks treenimine tähendab palju higi, kannatlikkust ja sihikindlust. Kindlasti ei tähenda see aga valu, pisaraid ja meeleheidet. Ei. Jooksmine on lahe ja ka väikeste sammude abil on võimalik jõuda väga kaugele!

"Stop farting Your life away into the coach!"