21. juuni 2016

Joostes joonistades - Päike

Tallinna kaarti vaadates selgub, et ega siin linnas nii väga lihtne joostes joonistada polegi. Üks esimestest, mis silma hakkas, oligi Päike ümber V-Õismäe tiigi. Tänase jooksutiiru lõpus oli jalg ja meel veel nii kerged, et otsustasin selle ära teha. Selline konarlik  ja paks Päike tuligi:


Selle tegemine võttis aega umbes 10min ja distants oli veidi üle 1km. Ainult natukene vaadati imelikult, et misasja ma seal tiirutan edasi-tagasi aga mul endal oli lõbus.

Üks naljakas lugu tänaselt jooksurajalt ka. Või noh, õnnelikult lõppenud tagantjärgi naljakas lugu. Nimelt tulid kergliiklusteel vastu 3 rulatajat, üksteise taga ja üldse mitte kihutades. Järsku sõitis viimane kraavi. Ärge küsige, kuidas, ma ei tea. Lihtsalt sõitis teelt välja otse kraavi. Ma algul ehmatasin ära aga siis vend hüppas kraavist püsti, kondid olid vist kõik terved, ütles veel sõpradele: vabandust, et kraavi kukkusin, ja sõitsid edasi. Mõtlesin situatsiooni uuesti läbi ja hakkasin omaette naerma. :D

Edasine tee pani mind aga mõtlema, et miks ta vabandas? Miks inimesed (sh ka mina) üldse vabandame nii palju?
"Vabandust, et kraavi kukkusin"
"Vabandust, kas ma saaksin teist mööda"
"Vabandan, et ma täna kommi sõin"
"Vabandan, et ma ei tee piisavalt tihti postitusi siin blogis"
"Vabandan, vabandan, vabandan"

Selle asemel, et öelda:
"Aitäh, sõbrad, et mind järgi ootasite"
"Aitäh, et mind mööda lasete"
"Aitäh, et ma ei piinanud ennast täna kommi mittesöömisega"
"Aitäh, aitäh, aitäh"

Kas inimesed vajavad neid vabandusi? Kas ütleja vajab neid vabandusi? Kas see muudab midagi paremaks? Kui ei muuda, siis pole ju tegelikult vaja vabandada... pean isegi püüdma olla rohkem tänulik ja vähem vabandama!

Aitäh, et viitsite ikka ja jälle piiluda siinseid postitusi! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar