23. mai 2016

Tallinn City Trail 2016

Pean tunnistama, et ükski teine jooks pole mind varem nii ärevaks teinud kui see (ok, esimese maratoniootus tegi ka). Vaadates pilte, videosid rajast, mõtlesin ikka mitu korda, et mis mul küll peas toimus, kui ma end sinna regasin. Aga kirjeldus oli nii ilus ja planeeritav rada tundus ka ilus olevat. Alguses nägi juhend ette, et kui kaotan võitjale vähem kui 50%, saan ka medali. Hea oli, et korraldajatel tuli idee annetada medalite raha hoopis abivajatele (nii hea mõte!!!) ja pinge langes ikka täiega. Polnud enam vajadust mingit aega joosta.

Kohe alguses tegin endaga mõned kokkulepped: võtan hästi rahulikult, üritan ellu jääda ja naudin täiega. Lubati ju ilusaid vaateid ja värki. Üheski kokkuleppest ma muidugi kinni ei pidanud (va ellujäämise osas, kuigi ka selles kahtlesin korduvalt), mõistus küll pani vahel pidurid peale aga jalad elasid mul mingit oma elu ja ei allunud aju provokatsioonidele. Ja vaateid pean ka uuesti kaema minema. Siin pildil ootan rahulikult oma saatust, isegi soojendusele ei hakanud seekord energiat kulutama:

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Start anti 18:00 ja rada läks kohe kruusateele ja metsa. Esialgu kulges see väikeste tõusude ja langustega mööda Pirita jõge. Rada läks alguses ka läbi mingi punkri, kuhu olid asetatud küünlad. Nii romantiline aga samas veidi hirmus ka. Ei leidnud paremat pilti punkrist kui see:

Pilt Rain Eensaar fotokast.

Päris huvitav oli ületada ka Pirita jõe rippsilda. No mingist jooksusammust rääkida ei saanud, see oli pigem nagu mingi üles-alla põrkamine. Sild rappus täiega aga naljakas oli küll. Rada viis edasi läbi raba ja jõudis lõpuks botaanikaaeda. Oh, milline õiteilu tulpide näol aga sealt edasi enam nii ilus ei olnud. Selle klõpsu tegemise ajal, ma seda veel ei teadnud, nagu näostki lugeda võib:

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Ronima tuli hakata mööda jõekallast tagasi stardi poole. Ikka üles, üles, üles ja korraks alla. Ja see allatulek ei olnud ka nii, et tsillin niisama, vaid pigem selline künklik, auguline, juurikaid ja lahtist liiva või muda täis. Üldse oli teine jõekallas kuidagi väga porine, konarlik ja kahtlane. Ühe korra õnnestusin ka täiega pikali käia. Vasak põlv sai mälestuseks ilusa sinika. Õnneks midagi hullu ei olnud ja sain edasi ikka joosta. Ps, ma andsin enne jooksu ka allkirja, et kui surma saan, siis on see mu enda bad luck! :D

Mingi aeg jäin rajale täiesti ihuüksinda. Keset tihedat tihnikut, kust läks läbi kitsas rajake... Õnneks oli rada väga hästi tähistatud, vastasel juhul oleksin raudselt ära eksinud. Kuigi mul oli kaasas ka rajakaart, ikkagi oleks eksinud. Nii hull teekond oli lihtsalt. Niisama joostes ei tule ju selle peale, et vot sellest betoonimüürist pead alla hüppama ja siis üle oja ja siis ronid mingist porisest mäest üles ja sealt võsa tagant läheb rada edasi. Aga roosade lintide järgi ma nii toimisin. Haha! Ja üksinda joostes on ka see miinus, et peab jälgima märke ja loodus jääb tahaplaanile.

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Rada koosnes kahest ringist: 13km ja 8km ring. Minnes teisele ringile, tuli vastu ka kaks esimest jooksjat, kes juba silkasid finishi poole. Nii vahva, peaaegu nägin võitja finisheerumise ka ära. Igatahes, teise ringi algus oli jube tüütu. Üks naate täis rada ja ei midagi põnevat. Tundus, et kogu ilu on jäänud selja taha ja nüüd tuleb lihtsalt lõpuni joosta... wrong!!! Suhkrumäe tõus oli ju alles ees.

No ja mingi tõus tuligi. Hullem kui kõik eelmised kokku. Ronisin sealt ilusti üles ja mõtlesin veel, et oh, olengi tipus aga kus vaade on??? Jooksin veidi edasi ja... järsku tuli sein ette. Veel kõrgemale või? Täielik killermägi oli ees. Pilte vaadates on näha, kuidas jooksjad ronivad nagu ahvid üles sealt. :D

Pilt Mirko Känd fotokast.

See polnud küll päris otse üles, täitsa ülesronitav aga mitte ülesjoostav. Ega jah, jalad olidki juba liiga väsinud, tuli ennast käte abil üles vedada. Mitte, et ma kunagi mägironimisega tegelenud oleksin. Mitu korda mõtlesin, et nii, nüüd on aeg oma maosisu siiasamma jätta, mis seal ikka. Üles jõudes tegi fotograaf kohe pilti ka. Parim koht pildistamiseks! Aga vaadake, naeratus on näol endiselt alles - kui rasked need senised 17km ja üks killermägi ikka olla said??? Hehe!

Pilt Rain Eensaar fotokast.

Elu kõige jõhkram mägi seljatatud. Põlved olid mudased sellest kukkumisest, tossud olid mudased ojakestest ülehüppamistest, nüüd olid käed ja küüsealused sama mudased. Üks korralik porikäkk. Aga siis avanes see kauaoodatud vaade merele. Ahmisin õhku mitte niiväga sellepärast et olin hingetu, vaid see vaade oli lihtsalt ülivinge. Sinna mäe otsa ronin ma kindlasti veel. Ehk mitte mööda seda seina aga kuidagi peaks sinna ka bussiga saama? See kuulus kirik oli ju sealsamas...

Pilt Mirko Känd fotokast.

Igatahes. Rada viis edasi mööda pankrannikuäärt, silmanurgast piilusin vaadet, sai veel korra kuristiku äärel kõõluda ja lõpuks ometi tuli tõusu asemel piiiiiiiikkkk piiiiikkkkk laskumine. Oh seda õnnistust. Ja ei mingeid juurikaid, auke, künkaid, lihtsalt jookse alla. Lõpuni oligi jäänud veel mõned kilomeetrid ja mitte ühtegi tõusu enam! Finishisse jõudsin küll rõõmsalt ja rõõsalt (kui see rõõsasus muda alt välja paistis). Täiesti teine level ja vaheldus tavapärastele asfaltijooksudele.

Distants: umbes 21,1km (seda toonitati mitu korda, et rada on umbes nii pikk ja et kilomeetri tähised on ka täiesti umbes pandud rajale).
Aeg: 02:10:32 (ülirahul, arvestades milline see rada oli, siis ülisuper aeg).
Keskmine kiirus:  9,7 km/h (mägedest üles ma vaevalt nii kiiresti sain :D)
Keskmine km aeg: 06:11 min/km
Koht: 129/183 ja naistest 18/49

Ka seekord võsin kaasa 3 geeli, millest sõin ära vaid ühe. Ei teagi, kas oli see kõrvetava päikese puudumine või adrenaliini ülevoolavus aga üldse ei tundnud vajadust lisaenergia järgi. Pärast Suhkrumäge võtsin ühe pigem moe pärast hinge alla - milleks ma neid siis kaasas vedasin. Jooks oli küll raske aga jalg püsis kerge terve tee. Terve tee püsis ka väike naeratus suul, kuna see rada oli lihtsalt selline... hmm... hüsteeriliselt naerma ajav. Tõenäoliselt olin ma mingis runner's high dimensioonis. Mäletan, et maratonil oli sama asi... vot, see ongi see, miks ma jooksmist naudin! Trennis ei saa iial sellist emotsiooni kätte ju ja iial ei läheks ma trenni tegema sellisele rajale. Minu poolt tuleb suur pai ja kiitus korraldajatele. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar