26. mai 2016

Miks joosta maratoni?

Sattusin eile lugema ühte blogipostitust, kus blogija oli välja toonud põhjused miks MITTE joosta maratoni ja siis avastas ta ennast ühtäkki maratonitiimis (siiski minimaratoni - 5km). Kuna see postitus oli nunnult kirjutatud, siis mõtlesin enda poolt kirja panna põhjused, miks just joosta maratoni.

1. Joosta saab ka üksi ja tasuta?
Tõsi aga toon näiteid enda põhjal: mitte üheski trennis ei ole ma saanud a) seda tempot kätte, millega ma võistlustel jooksen (ok, lõikude ajal küll aga see on väga limiteeritud aeg), b) seda emotsiooni, mis saab võistlustel ja c) adrenaliiniülevoolu tunnet, mis teebki rahvajooksud mõnusaks. Mitte iga jooks ei ole olnud oma raha väärt ja on jookse, kuhu ma enam elusees ei lähe (va kui tasuta saab) aga on olnud päris mitmeid jookse, mis on olnud täiega oma raha väärt ja jooksuvõistluse korraldamine ikka maksab ka omajagu. Ja pealegi - eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ja hoiab motivatsiooni kõrgemal!

2. Pole kedagi, kes tuleks minuga koos maratoni jooksma?
Teate, ma arvan, et see polegi vajalik, et keegi tuttav kaasa tuleks. Esiteks on suurematel maratonidel/poolmaratonidel võimalus valida endale tempogrupp ja üldiselt tempomeistrid jutustavad nii, et suu vahutab. Igav küll ei hakka. Teiseks on mõistlik hoida terve distants oma suu lukus ja säästa energiat. Ja mida rohkem oled jooksnud, seda rohkem on suva sellest, kes on su ees, taga või kõrval. Ja hoidku alt, kui keegi su kõrval peaks kuskil 39km'l küsima "kuidas sul läheb?". :D

3. Maratonidistants on ulmeliselt pikk?
On ja ei ole ka. Võin kinnitada, et igaüks, kes seda postitust hetkel loeb, on võimeline läbima maratoni. Küsimus on ainult selles, mitme tunni või päevaga. Distants ei ole tappev, liiga kiire tempo on see, mis jalust murrab. No näiteks mina, pärast oma esimest maratoni, läksin Härraga Kalevi spordihalli riideid vahetama, siis bussijaama, kus ostsime ära piletid Tartusse ja kuna aega oli üle, siis käisime Kadrioru pargis ka. Ja seda kõike jalgsi ning mul polnud kordagi tunnet, et mõned tunnid tagasi lõpetasin ma maratoni. Niiet distantsi pikkust ei pea küll kartma.

4. Juba 10km jooks võtab täiega läbi, mis siis maratonist rääkida
Ka see punkt läheb tegelikult tempovaliku alla. Jah, kuni 10km jooksude järgselt olen minagi täiesti tühjaks pigistatud sidrun ja tahaks teki alla end kerra tõmmata (mida ma üldiselt olen ka teinud). Samas alates 10+km distantsid on sellised, kus adrenaliini jõuab verre piisavalt palju, et mingist väsimusest pärast jooksu küll rääkida ei saa. Naljakas aga mida pikem distants, seda rohkem on energiat pärast jooksu (ma ei räägi siinkohal nendest, kes seal tipus on, ikka endasugustest tigudest). :D

5. Eputamine
Kui tutvusringkond juhtub olema selline kus a) ei ole väga palju jooksusõpru või b) ei ole väga paljud maratoni veel läbinud, siis on ikka päris uhke mainida, et jaaa, ma olen korra elus maratoni jooksnud. On inimesi, kes hakkavad sind kummardama, neid, kes minestavad ja neidki, kes hakkavad alt üles vaatama. Ja ma olen kõigile mitte maratonijooksnuile soovitanud maratoni. See esimene on ikka kõige kõigem. Võib-olla on teine ka, teist ma pole lihtsalt veel jooksnud.

6. Sõltuvus
Ja olgem ausad, jooksmine on paras narkootikum. Õnneks täiesti legaalne. Ma olin jooksnud igasugustel distantsidel enne, kui maratonile jõudsin. Ja nüüd on mul komplekt täis. Jah, ilma maratonita oli see kõik nagu poolik. Kõik on tore aga ma tahan seniseid tulemusi veel paremaks joosta. Näiteks tahan 10km joosta alla 50min, poolmaratonis saada kätte lõpuks see 2 tunni piir  (kaua võib???) ja maratoni võiks ükspäev läbida sinna 4 tunni kanti. Iga eesmärgi/unistuse täitumisel tekib kohe uus...

7. Maraton õpetab kannatlikkus ja kannatamist
Maratoni läbimine nõuab parajat portsu kannatlikkust, sest 4+ tundi rajal tiksuda ei ole just mingi meelakkumine. Osad naised võrdlevad maratoni sünnitamisega. Ma pole küll kunagi sünnitanud aga ma iial ei usu, et sünnitamine nii kerge on (ausalt, joostes ei valuta su emakas, keegi ei taha sealt välja ronida, keegi ei kisu sind alt lõhki ja elusees ei teki kõhule venitusarme pärast maratoni). Maratoni kannatused on ikka täiesti teist masti (aeg venib, kilomeetripostid on üksteisest jube kaugel, päike kõrvetab, joogijanu on, appi, finish ei tulegi veel või jne..) aga see kõik ununeb kohe, kui oled astunud üle finishijoone.

8. Kas on mõtet?
Olen kuulnud kahesuguseid mõttevälgatusi: a) maratoni pole mõtet minna jooksma, kui sa seda alla 4 tunni ei tee ja b) maraton on tugevatele, väiksemad distantsid on "naistekad" ja "rasedate jooksud". Ma pole väga süvenenud, millise taustaga inimesed neid pärleid on loopinud aga selliseid madalalaubalisi mõtteid küll ei tasu kuulata. Mina näiteks austan neid inimesi rohkem, kes jooksevad maratoni 5 tunni kanti kui neid, kes jooksevad 3 tunni kanti. Miks? Sest 5 tundi rajal kannatada on palju hullem kui 3 tundi! Ega siis aeglasem tempo seda jooksu kergemaks ei tee. Ma ise püüdlen sinna 4 tunni kanti puhtalt sellepärast, et ajaliselt vähem kannatada. Ja see teine väide... ma parem ei hakka midagi ütlema. :D

9. Ma ei võida nagunii, milleks siis joosta?
Kuidas see oligi, et võit ei ole tähtis, osavõtt on tähtis. Tähtis pole mitte see, kui kiiresti või kui otse sa jõuad tippu, vaid see teekond, mis sind sinna viib. Ja mina võidan iga jooksuga midagi. Mingi uue kogemuse... mõtte... tunde... idee. Ma olen alati olnud seda meelt, et kuna ma nagunii kunagi sinna päris tippu ei jõua, siis pole vaja ennast ka piinata. Ei ole vaja loobuda sellest, mis meeldib ja mõelda, et appikene, ma ju ei võida ning rebida end infarktieelsesse seisundisse ninast veri väljas. Võidad ju iseennast nagunii - still lapping people on the couch! ;)

10. Maraton teebki tugevamaks!
Ausalt. Mina tundsin umbes kuu aega pärast maratoni ennast jooksuradel kiirema ja tugevamana. Midagi see maraton muutis nii füüsises kui mõttemaailmas. Täpselt kuu aega pärast maratoni jooksin ma Tartus Linnamaratonil enda 10km rekordi ja sellest päev hiljem parandasin Paide-Türi jooksul oma eelmis aasta aega lausa 20 minuti võrra. Kuidas? Maraton tegi imet ja oi kui hea see tunne oli.

Kui kellegi tekkis nüüd isu minna kohe oma esimest maratoni jooksma, siis seda ma ei soovita... natuke peab ikka aega varuma ja trenni ka tegema enne. ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar