28. mai 2016

45. jooks ümber Harku järve 2016

Rahulikult ümber Harku järve joostes ei saa arugi, kui keerulise pinnasega see rada on. Mitte just kõige ideaalsem koht, et joosta oma rekordit. Kui trennis jooksen sedapidi, et alguses raskem osa ja seejärel kergem osa, siis nüüd oli vastupidi. Et kui jalad on piisavalt kinni joostud, saab 200m lõpuni lahtises liivas manööverdada. Kui ma nüüd võrdlen eelmise jooksu Suhkrumäe tõusu ja tänast 200m lahtist liiva, siis ma ei teagi, kumb hullem oli...

Kõigepealt tuleb ära mainida, et stardikoridor oli ikka väga imelikult tehtud. Oli esimene osa, kus olid jooksjad numbritega 1-200 ja siis ülejäänute osa. Mingi kontroll ka nagu oli aga siis tulid nt kaks suvalist tsikki, kes kiisusilmadega palusid ennast esimesse ossa ja muidugi lasti. Mõni minut hiljem tuli üks tõsisema jooksja näoga mees ja teda ei lubatud??? Mismõttes ühtesid lubatakse ja teisi mitte? Tegelikkuses ei olnud vahet, sest paljud läksid teise osa lindi alt ikkagi esimesse ning minagi lõin lõpuks käega ja suundusin ka ettepoole. Jäi arusaamatuks, miks see üldse vajalik oli ja mille järgi numbreid siis jagati, sest esimese 200 inimese hulka ei kuulnud mitte teps ainult jooksjad... slaalomit tuli ikka korralikult alguses joosta. Aga mis seal ikka...

Esimene kilomeeter oli nii nii raske. Mõtlesin, et pagan, siit küll mingit head asja ei tule, ei ole vist jälle minu päev. Kõik panid muidugi sellise tempoga ajama ka, et mul jäi vaid üle õhku ahmida ja sabas püsida. Ükshetk, kui jõudsin 1km sildini ja kell näitas 4:30, sai selgeks, miks raske oli ja selge oli ka see, et niimoodi jätkates ma lõppu ei jõua. Tõmbasin tempo alla aga kergem sellest ei hakanud. Pigem läks järjest hullemaks. Mitu korda mõtlesin, et miks? Miks inimesed teevad niimoodi endale? :D Mõtled küll, et ah, mis see 6,8km ära ei ole, ca 35min pingutamist ainult. Päh! Kahjuks ei näinud enam vahepealseid km tähiseid aga 5km sildi juures näitas kell 00:25:13. See oli midagi uut, nii kiiresti ma polegi vist 5km jooksnud.

Edasi aga nii roosiline ei olnud, kuna tuli pehme pinnas, mis tõmbas tempo alla ja noh, enam ei jõudnud joosta ka eriti. Kõik jooksid minust mööda nagu mingist postist. Kops oli vaikselt kokku kukkumas ja maosisu kõris kõditamas. Lõpuks tuli 6km silt. Aega oli kulunud veidi üle 30min. Tekkis küsimus, kas jõuan alla 35min finishisse? Jõuan ikka! Juba hakkaski lõpp paistma kui ühtäkki leidsin end pahkluuni rannaliivas. Milline tore lõpp jooksule! Aga jõudsingi vähem kui 35 minutiga, jei!

Ahjaa. Tegemist oli ümber järve jooksuga, mis oletatavasti peaks olema selline ringikujuline. Võiks siis oletada, et kui alguses puhub vastutuul, siis millalgi tuleb see taganttuul ka mängu aga seekord puhus ainult vastutuul. Ükskõik kuhu rada pööras või millises punktis ma parasjagu olin. Ühesõnaga, tuul mängis täiega trolli. :D

Distants: 6,8 km
Aeg: 00:34:55
Keskmine kiirus: 11,7 km/h
Keskmine km aeg: 05:08 min/km
Koht: 465/859 ja naistest 78/320 ja vanuseklassis 38/132 (siin on ka kepikõndijad, eraldi arvestust ei peetud)

Kui TCT jooksu finishis jagati mineraalvett, õuna, banaani ja sai ise kokku panna maitsvaid võikusid, siis mida sellel jooksul jagati? Coca colat - jee, suhkur! Joogijogurt - jee, suhkur! Vesi - ilma suhkruta õnneks. Ühesõnaga, finishis anti mulle 120g valget suhkrut. See teeb kokku ca 40 tl suhkrut, mida vist enamus rõõmsalt sisse manustas. Päevane soovituslik kogus peaks täiskasvanul jääma 4-8g sisse.

Aga siiski jäin üritusega rahule. Jooks oli kiire, rada oli tore, medal oli ka ilus. Ja ega nännikotil ju ka viga ei olnud, lihtsalt ei sobinud minu eesmärkidega kokku (tegelikult olen ma endiselt eelmisest jooksust veel nii vaimustuses, mistõttu see jooks lihtsalt kahvatus veidi). ;)

Fotograafe rajal ei näinud, seega peate leppima selle ainsama pildiga seekord. :)

26. mai 2016

Miks joosta maratoni?

Sattusin eile lugema ühte blogipostitust, kus blogija oli välja toonud põhjused miks MITTE joosta maratoni ja siis avastas ta ennast ühtäkki maratonitiimis (siiski minimaratoni - 5km). Kuna see postitus oli nunnult kirjutatud, siis mõtlesin enda poolt kirja panna põhjused, miks just joosta maratoni.

1. Joosta saab ka üksi ja tasuta?
Tõsi aga toon näiteid enda põhjal: mitte üheski trennis ei ole ma saanud a) seda tempot kätte, millega ma võistlustel jooksen (ok, lõikude ajal küll aga see on väga limiteeritud aeg), b) seda emotsiooni, mis saab võistlustel ja c) adrenaliiniülevoolu tunnet, mis teebki rahvajooksud mõnusaks. Mitte iga jooks ei ole olnud oma raha väärt ja on jookse, kuhu ma enam elusees ei lähe (va kui tasuta saab) aga on olnud päris mitmeid jookse, mis on olnud täiega oma raha väärt ja jooksuvõistluse korraldamine ikka maksab ka omajagu. Ja pealegi - eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ja hoiab motivatsiooni kõrgemal!

2. Pole kedagi, kes tuleks minuga koos maratoni jooksma?
Teate, ma arvan, et see polegi vajalik, et keegi tuttav kaasa tuleks. Esiteks on suurematel maratonidel/poolmaratonidel võimalus valida endale tempogrupp ja üldiselt tempomeistrid jutustavad nii, et suu vahutab. Igav küll ei hakka. Teiseks on mõistlik hoida terve distants oma suu lukus ja säästa energiat. Ja mida rohkem oled jooksnud, seda rohkem on suva sellest, kes on su ees, taga või kõrval. Ja hoidku alt, kui keegi su kõrval peaks kuskil 39km'l küsima "kuidas sul läheb?". :D

3. Maratonidistants on ulmeliselt pikk?
On ja ei ole ka. Võin kinnitada, et igaüks, kes seda postitust hetkel loeb, on võimeline läbima maratoni. Küsimus on ainult selles, mitme tunni või päevaga. Distants ei ole tappev, liiga kiire tempo on see, mis jalust murrab. No näiteks mina, pärast oma esimest maratoni, läksin Härraga Kalevi spordihalli riideid vahetama, siis bussijaama, kus ostsime ära piletid Tartusse ja kuna aega oli üle, siis käisime Kadrioru pargis ka. Ja seda kõike jalgsi ning mul polnud kordagi tunnet, et mõned tunnid tagasi lõpetasin ma maratoni. Niiet distantsi pikkust ei pea küll kartma.

4. Juba 10km jooks võtab täiega läbi, mis siis maratonist rääkida
Ka see punkt läheb tegelikult tempovaliku alla. Jah, kuni 10km jooksude järgselt olen minagi täiesti tühjaks pigistatud sidrun ja tahaks teki alla end kerra tõmmata (mida ma üldiselt olen ka teinud). Samas alates 10+km distantsid on sellised, kus adrenaliini jõuab verre piisavalt palju, et mingist väsimusest pärast jooksu küll rääkida ei saa. Naljakas aga mida pikem distants, seda rohkem on energiat pärast jooksu (ma ei räägi siinkohal nendest, kes seal tipus on, ikka endasugustest tigudest). :D

5. Eputamine
Kui tutvusringkond juhtub olema selline kus a) ei ole väga palju jooksusõpru või b) ei ole väga paljud maratoni veel läbinud, siis on ikka päris uhke mainida, et jaaa, ma olen korra elus maratoni jooksnud. On inimesi, kes hakkavad sind kummardama, neid, kes minestavad ja neidki, kes hakkavad alt üles vaatama. Ja ma olen kõigile mitte maratonijooksnuile soovitanud maratoni. See esimene on ikka kõige kõigem. Võib-olla on teine ka, teist ma pole lihtsalt veel jooksnud.

6. Sõltuvus
Ja olgem ausad, jooksmine on paras narkootikum. Õnneks täiesti legaalne. Ma olin jooksnud igasugustel distantsidel enne, kui maratonile jõudsin. Ja nüüd on mul komplekt täis. Jah, ilma maratonita oli see kõik nagu poolik. Kõik on tore aga ma tahan seniseid tulemusi veel paremaks joosta. Näiteks tahan 10km joosta alla 50min, poolmaratonis saada kätte lõpuks see 2 tunni piir  (kaua võib???) ja maratoni võiks ükspäev läbida sinna 4 tunni kanti. Iga eesmärgi/unistuse täitumisel tekib kohe uus...

7. Maraton õpetab kannatlikkus ja kannatamist
Maratoni läbimine nõuab parajat portsu kannatlikkust, sest 4+ tundi rajal tiksuda ei ole just mingi meelakkumine. Osad naised võrdlevad maratoni sünnitamisega. Ma pole küll kunagi sünnitanud aga ma iial ei usu, et sünnitamine nii kerge on (ausalt, joostes ei valuta su emakas, keegi ei taha sealt välja ronida, keegi ei kisu sind alt lõhki ja elusees ei teki kõhule venitusarme pärast maratoni). Maratoni kannatused on ikka täiesti teist masti (aeg venib, kilomeetripostid on üksteisest jube kaugel, päike kõrvetab, joogijanu on, appi, finish ei tulegi veel või jne..) aga see kõik ununeb kohe, kui oled astunud üle finishijoone.

8. Kas on mõtet?
Olen kuulnud kahesuguseid mõttevälgatusi: a) maratoni pole mõtet minna jooksma, kui sa seda alla 4 tunni ei tee ja b) maraton on tugevatele, väiksemad distantsid on "naistekad" ja "rasedate jooksud". Ma pole väga süvenenud, millise taustaga inimesed neid pärleid on loopinud aga selliseid madalalaubalisi mõtteid küll ei tasu kuulata. Mina näiteks austan neid inimesi rohkem, kes jooksevad maratoni 5 tunni kanti kui neid, kes jooksevad 3 tunni kanti. Miks? Sest 5 tundi rajal kannatada on palju hullem kui 3 tundi! Ega siis aeglasem tempo seda jooksu kergemaks ei tee. Ma ise püüdlen sinna 4 tunni kanti puhtalt sellepärast, et ajaliselt vähem kannatada. Ja see teine väide... ma parem ei hakka midagi ütlema. :D

9. Ma ei võida nagunii, milleks siis joosta?
Kuidas see oligi, et võit ei ole tähtis, osavõtt on tähtis. Tähtis pole mitte see, kui kiiresti või kui otse sa jõuad tippu, vaid see teekond, mis sind sinna viib. Ja mina võidan iga jooksuga midagi. Mingi uue kogemuse... mõtte... tunde... idee. Ma olen alati olnud seda meelt, et kuna ma nagunii kunagi sinna päris tippu ei jõua, siis pole vaja ennast ka piinata. Ei ole vaja loobuda sellest, mis meeldib ja mõelda, et appikene, ma ju ei võida ning rebida end infarktieelsesse seisundisse ninast veri väljas. Võidad ju iseennast nagunii - still lapping people on the couch! ;)

10. Maraton teebki tugevamaks!
Ausalt. Mina tundsin umbes kuu aega pärast maratoni ennast jooksuradel kiirema ja tugevamana. Midagi see maraton muutis nii füüsises kui mõttemaailmas. Täpselt kuu aega pärast maratoni jooksin ma Tartus Linnamaratonil enda 10km rekordi ja sellest päev hiljem parandasin Paide-Türi jooksul oma eelmis aasta aega lausa 20 minuti võrra. Kuidas? Maraton tegi imet ja oi kui hea see tunne oli.

Kui kellegi tekkis nüüd isu minna kohe oma esimest maratoni jooksma, siis seda ma ei soovita... natuke peab ikka aega varuma ja trenni ka tegema enne. ;)

23. mai 2016

Tallinn City Trail 2016

Pean tunnistama, et ükski teine jooks pole mind varem nii ärevaks teinud kui see (ok, esimese maratoniootus tegi ka). Vaadates pilte, videosid rajast, mõtlesin ikka mitu korda, et mis mul küll peas toimus, kui ma end sinna regasin. Aga kirjeldus oli nii ilus ja planeeritav rada tundus ka ilus olevat. Alguses nägi juhend ette, et kui kaotan võitjale vähem kui 50%, saan ka medali. Hea oli, et korraldajatel tuli idee annetada medalite raha hoopis abivajatele (nii hea mõte!!!) ja pinge langes ikka täiega. Polnud enam vajadust mingit aega joosta.

Kohe alguses tegin endaga mõned kokkulepped: võtan hästi rahulikult, üritan ellu jääda ja naudin täiega. Lubati ju ilusaid vaateid ja värki. Üheski kokkuleppest ma muidugi kinni ei pidanud (va ellujäämise osas, kuigi ka selles kahtlesin korduvalt), mõistus küll pani vahel pidurid peale aga jalad elasid mul mingit oma elu ja ei allunud aju provokatsioonidele. Ja vaateid pean ka uuesti kaema minema. Siin pildil ootan rahulikult oma saatust, isegi soojendusele ei hakanud seekord energiat kulutama:

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Start anti 18:00 ja rada läks kohe kruusateele ja metsa. Esialgu kulges see väikeste tõusude ja langustega mööda Pirita jõge. Rada läks alguses ka läbi mingi punkri, kuhu olid asetatud küünlad. Nii romantiline aga samas veidi hirmus ka. Ei leidnud paremat pilti punkrist kui see:

Pilt Rain Eensaar fotokast.

Päris huvitav oli ületada ka Pirita jõe rippsilda. No mingist jooksusammust rääkida ei saanud, see oli pigem nagu mingi üles-alla põrkamine. Sild rappus täiega aga naljakas oli küll. Rada viis edasi läbi raba ja jõudis lõpuks botaanikaaeda. Oh, milline õiteilu tulpide näol aga sealt edasi enam nii ilus ei olnud. Selle klõpsu tegemise ajal, ma seda veel ei teadnud, nagu näostki lugeda võib:

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Ronima tuli hakata mööda jõekallast tagasi stardi poole. Ikka üles, üles, üles ja korraks alla. Ja see allatulek ei olnud ka nii, et tsillin niisama, vaid pigem selline künklik, auguline, juurikaid ja lahtist liiva või muda täis. Üldse oli teine jõekallas kuidagi väga porine, konarlik ja kahtlane. Ühe korra õnnestusin ka täiega pikali käia. Vasak põlv sai mälestuseks ilusa sinika. Õnneks midagi hullu ei olnud ja sain edasi ikka joosta. Ps, ma andsin enne jooksu ka allkirja, et kui surma saan, siis on see mu enda bad luck! :D

Mingi aeg jäin rajale täiesti ihuüksinda. Keset tihedat tihnikut, kust läks läbi kitsas rajake... Õnneks oli rada väga hästi tähistatud, vastasel juhul oleksin raudselt ära eksinud. Kuigi mul oli kaasas ka rajakaart, ikkagi oleks eksinud. Nii hull teekond oli lihtsalt. Niisama joostes ei tule ju selle peale, et vot sellest betoonimüürist pead alla hüppama ja siis üle oja ja siis ronid mingist porisest mäest üles ja sealt võsa tagant läheb rada edasi. Aga roosade lintide järgi ma nii toimisin. Haha! Ja üksinda joostes on ka see miinus, et peab jälgima märke ja loodus jääb tahaplaanile.

Pilt Jaana Järveoja fotokast.

Rada koosnes kahest ringist: 13km ja 8km ring. Minnes teisele ringile, tuli vastu ka kaks esimest jooksjat, kes juba silkasid finishi poole. Nii vahva, peaaegu nägin võitja finisheerumise ka ära. Igatahes, teise ringi algus oli jube tüütu. Üks naate täis rada ja ei midagi põnevat. Tundus, et kogu ilu on jäänud selja taha ja nüüd tuleb lihtsalt lõpuni joosta... wrong!!! Suhkrumäe tõus oli ju alles ees.

No ja mingi tõus tuligi. Hullem kui kõik eelmised kokku. Ronisin sealt ilusti üles ja mõtlesin veel, et oh, olengi tipus aga kus vaade on??? Jooksin veidi edasi ja... järsku tuli sein ette. Veel kõrgemale või? Täielik killermägi oli ees. Pilte vaadates on näha, kuidas jooksjad ronivad nagu ahvid üles sealt. :D

Pilt Mirko Känd fotokast.

See polnud küll päris otse üles, täitsa ülesronitav aga mitte ülesjoostav. Ega jah, jalad olidki juba liiga väsinud, tuli ennast käte abil üles vedada. Mitte, et ma kunagi mägironimisega tegelenud oleksin. Mitu korda mõtlesin, et nii, nüüd on aeg oma maosisu siiasamma jätta, mis seal ikka. Üles jõudes tegi fotograaf kohe pilti ka. Parim koht pildistamiseks! Aga vaadake, naeratus on näol endiselt alles - kui rasked need senised 17km ja üks killermägi ikka olla said??? Hehe!

Pilt Rain Eensaar fotokast.

Elu kõige jõhkram mägi seljatatud. Põlved olid mudased sellest kukkumisest, tossud olid mudased ojakestest ülehüppamistest, nüüd olid käed ja küüsealused sama mudased. Üks korralik porikäkk. Aga siis avanes see kauaoodatud vaade merele. Ahmisin õhku mitte niiväga sellepärast et olin hingetu, vaid see vaade oli lihtsalt ülivinge. Sinna mäe otsa ronin ma kindlasti veel. Ehk mitte mööda seda seina aga kuidagi peaks sinna ka bussiga saama? See kuulus kirik oli ju sealsamas...

Pilt Mirko Känd fotokast.

Igatahes. Rada viis edasi mööda pankrannikuäärt, silmanurgast piilusin vaadet, sai veel korra kuristiku äärel kõõluda ja lõpuks ometi tuli tõusu asemel piiiiiiiikkkk piiiiikkkkk laskumine. Oh seda õnnistust. Ja ei mingeid juurikaid, auke, künkaid, lihtsalt jookse alla. Lõpuni oligi jäänud veel mõned kilomeetrid ja mitte ühtegi tõusu enam! Finishisse jõudsin küll rõõmsalt ja rõõsalt (kui see rõõsasus muda alt välja paistis). Täiesti teine level ja vaheldus tavapärastele asfaltijooksudele.

Distants: umbes 21,1km (seda toonitati mitu korda, et rada on umbes nii pikk ja et kilomeetri tähised on ka täiesti umbes pandud rajale).
Aeg: 02:10:32 (ülirahul, arvestades milline see rada oli, siis ülisuper aeg).
Keskmine kiirus:  9,7 km/h (mägedest üles ma vaevalt nii kiiresti sain :D)
Keskmine km aeg: 06:11 min/km
Koht: 129/183 ja naistest 18/49

Ka seekord võsin kaasa 3 geeli, millest sõin ära vaid ühe. Ei teagi, kas oli see kõrvetava päikese puudumine või adrenaliini ülevoolavus aga üldse ei tundnud vajadust lisaenergia järgi. Pärast Suhkrumäge võtsin ühe pigem moe pärast hinge alla - milleks ma neid siis kaasas vedasin. Jooks oli küll raske aga jalg püsis kerge terve tee. Terve tee püsis ka väike naeratus suul, kuna see rada oli lihtsalt selline... hmm... hüsteeriliselt naerma ajav. Tõenäoliselt olin ma mingis runner's high dimensioonis. Mäletan, et maratonil oli sama asi... vot, see ongi see, miks ma jooksmist naudin! Trennis ei saa iial sellist emotsiooni kätte ju ja iial ei läheks ma trenni tegema sellisele rajale. Minu poolt tuleb suur pai ja kiitus korraldajatele. :)

12. mai 2016

TTÜ jooks 2016

Päris huvitav oli keset töönädalat minna jooksuüritusele, sest tavaliselt toimuvad need ju nädalalõpus. Eelnevalt hoiatati mind, et sellel jooksul on vaja 2x läbida üks hullutav tõus. Mõtlesin, et noh.. distants on ainult 6km ja et hullem see ikka ei saa olla kui Tartus Lossi tõus pärast 20km jooksu? Saab ikka küll! :D

Mainin kohe ära, et osalemine maksis 3eurot ja lubatud oli kiibiga ajavõtt, mistõttu võis eeldada, et 3 euri eest saab ainult selle numbri ja seetõttu mingeid ootuseid ei olnud. Võistluskeskus oli tõepoolest väga lihtne ja ideaalis oleks tahtnud enne starti ka vetsu minna aga polnud kuhugi minna (päris põõsasse ka ei hakanud ronima). Numbri kättesaamiseks tuli end paigutada küll hiigeljärjekorda aga ootama ei pidanud kaua, teenindus oli kiire.

Ahjaa... ligi tund enne starti avastasin, et appikene, mu jooksupluus on kahtlaste plekkidega ja seda ma küll selga panna ei saa. Helistasin kohe Härrale, kes orgunnis mulle kohapeale varupluusi ja keegi ei pidanudki rajal mõtlema, et wtf see tüüp endale selga toppis, paadi alt tuli või? :D

Igatahes. Stardis oli minek hea, Tartu Maratonist tekkinud lihasvalu oli peoga pühitud ja siis ca 500m hiljem tuli see, mida me kõik ootasime... esimene killermägi. Ma hakkasin peaaegu naerma, et pole võimalik! Okei, sellest veel sai ilusti üles joosta... Edasine tee kulges pigem laugelt ja allamäge. Enne lõppu tuli aga teine tõus. Ausalt, see tundus nagu otse taevasse minevat ja sellest mäest enam üles joosta polnud võimalik (kas keegi üldse seal jooksis? kindlasti jooksis) aga üles ma sain ja oh seda pikka pikka langust Mustamäe suunas. Lasin kehal lihtsalt minna ja enne pööret metsa hõikas üks, et ca 1km jäänud. Kuna ma jooksin teiste järgi, siis ühes kohas kadusid inimesed nägemisulatusest ja minu ees olev tüdruk jooksis veidi võssa omadega (mina ja minu taga olevad jooksjad niisamuti). Kahtlustan, et keegi oli rajamärgistuse pihta pannud! Õnneks oli see ainult mingi 5-10 meetrine lisa. Ja lõpuks tuligi finish! Finishis sain veel joogipudeli, banaani, õuna ja red bulli. :)

Foto: Marko Vilbergi või Kaspar Kallipi sulest

Distants: 6km
Aeg: 00:35:23
Keskmine kiirus: 10,2km/h
Keskmine kilomeetri aeg: 5:53min
Koht: 115/187, naistest  37/89

Finishialas nägin veel Helemaid, kes osales ürituse korraldamises ja jooksis ka ise. Nii hea oli näha ka tuttavat nägu ja esimesed emotsioonid ära rääkida. :D Võid Helemai blogi piiluda SIIT. Kokkuvõttes oli ikka üliäge rada. See võib kõlada imelikult aga mulle täiega meeldisid need kaks killermäge ja see pikk langus enne lõppu.

Järgmine jooks tuleb juba ülejärgmisel nädala laupäeval ja sellele kohe üldse ei taha mõelda. Näiteks ükspäev postitati ürituse lehele pilt mingist järsakust küsimusega - kas siin võiks olla turvaköis? Appikene... :D

9. mai 2016

34. Tartu Jooksumaraton #2 2016

Hommikul tundsin ennast hoolimata eelmise päeva aktiivsusest puhanuna ja värskena. Vanemad viisid mu Otepääle ja õues oli juba enne starti megapalav. Vahetult enne stardikoridori minekut kallasin end veega üle aga stardihetkeks olin ma täiesti kuiv - tore. Stardikoridoris kohtasin TYSKi trennikaaslaseid, kellega sai veidi juttu puhuda ja peagi kõlas juba stardipauk.  Mulle hullult meeldib, et TMi stardikoridori saab igaüks ise valida vastavalt lõpetamisajale. Sellega jääb ära igasugune trügimine, slaalomjooks ja saab rahulikult jooksma hakata.

0-5,5km: 29:26 min, keskmine kiirus 10,8km/h
Esimene ots oli valdavalt asfaldil. Ja juba siis oli tunda, et õues on liiga kuum ja mingit aega ma täna küll ei jookse. 10,8km/h on ilmselgelt alguse kohta liiga aeglane ja seda enam, et veel jooksin ma asfaltil. Suu kuivas juba esimestel kilomeetritel ja jaladki muutusid raskeks. Juba??!!

5,6-11km: 01:04:09, keskmine kiirus 9,85km/h
Sellel lõigul ma polnud veel alla andnud aga ma olin otsustanud, et täna tuleb lihtsalt elusalt finishisse jõuda, sest mind oodati seal. Kui vaja, siis kasvõi kõnnin aga ennast tapma ei hakka. Kohati hakkas pea ringi käima ja tõmbasin tempot veelgi maha. Vahepeal kirusin, et pekki, pidin ma selles loosimises osalema ja võitma selle pääsme. Nüüd pean kannatama siin. Jõudsin isegi lubada endale, et see jääb mu elu viimaseks jooksuks. :D See polnud mul esimene kord, kui kuumuse tõttu joosta ei jõua.

11,1-15,6km: 01:33:58, keskmine kiirus 9,26km/h
Mainin ära, et mingit kella mul polnud ja mul polnud õrna aimugi, kaua ma olen jooksnud. Joogipunktides pole ma ka kunagi varem nii kaua aega veetnud kui sellel jooksul. Võtsin ikka mõnuga juua, kastsin end ja kaotasin rämedalt aega aga keha vajas seda. Mul oli kõigest nii suva, peaasi, et omal jalal lõppu jõuan. Mingil maal tuli vastu ka vilkuritega kiirabi, mis pani veelgi rohkem keha kuulama ja tempo muudkui langes...

15,7-19,6km: 02:01:12, keskmine kiirus 8,81km/h
Ma olin täiesti kindel, et korraldajad on mägesid juurde organiseerinud. Eriti 16-17km vahel olnud tõus - kuidas ma seda eelmisest aastast ei mäletanud? Kuidas ma üldse ei mäletanud, et eelmine aasta nii raske oli? :D See tõus muideks oli esimene, kus ma kõndima hakkasin. Lihtsalt ei jaksanud enam. Paljud kõndisid seal ja ega ma siis parem ei saanud olla. Ka järgmised kaks tõusu võtsin kõnnisammul.

19,7-21,1km: 02:12:42, keskmine kiirus 7,82km/h
Sellest poolmaratonist olen aeglasemalt jooksnud vaid ühe - oma esimese. Täiesti ulme. Nii palju jooksid minust kergel sammul mööda ja väga paljud tegid ka isikliku rekordi. Kuid seekord polnud lihtsalt minu päev.

21,2-23,3km: 02:26:35, keskmine kiirus 9,54km/h
Kuskilt suutsin kokku kraapida veel viimased jõuvarud ja joosta isegi veidi kiiremini. Ju mul oli siis kõrini rajal tiksumisest ja tahtsin juba lõppu saada. Finishisse jõudes kellaaeg veidi ehmatas - 10min kaotust eelmise aasta ajale. Umbes 3min hiljem lõpetas ka Tanel Padar.

Keskmine kiirus tervel distantsil: 9,4km/h
Keskmine kilomeetri kiirus: 6:22min/km

Sain ilusa medali, diplomi, rajagraafiku ja suundusin kohe Tartusse. Ja täna ei saa arugi, et eile oleks jooksnud, pigem on tunne, nagu oleks minipuhkusel olnud, hehe. :D Selline tore pühapäev! Järgmine jooks juba sel kolmapäeval.

34. Tartu Jooksumaraton #1

Ükspäev potsatas mulle postkasti kiri, et Salvest on mulle fb's välja loosinud Tartu Jookusmaratoni pääsme. See oli väga rõõmustav uudis, kuna eelmine aasta see jooks meeldis mulle väga aga sel aastal tundus veidi tülikas suure raha eest hakata Otepääle ronima. Sain valida 23km ja 10km distantsi vahel aga siin polnud üldse mingit küsimust. Eelmise aasta 23km aeg (2:16:57) tuli üle lüüa! Aga siinkohal ütlen kohe ära, et sel korral võitis 100% tervis. Mis siis ikkagi juhtus?

Päev enne TM
Kui tavalised inimesed puhkavad ja söövad palju süsivesikuid enne jooksuvõistlusi, siis mida tegin mina? Hommik algas kell 7 sellega, et läksime isaga paadiga Saadjärvele. Mina niisama paadisõitu nautima, tema kala püüdma. Muidugi ei tulnud ma selle peale, et päikesekremi võiks peale määrida ja päike kõrvetas näonaha ära.

Kella 11ne paiku suundusime juba Lõunakeskusesse, kus võtsin välja oma numbri ja sain maitsta igasuguseid uusi asju. Samuti panin end kirja ennustusvõistlusele, et lõpetan jooksu ajaga 2:15:30 - päris optimistlik?


Samuti suudeti mulle müüa üks uus geel sõnadega "võta 30min enne lõppu see sisse ja lendad nagu tuul finishisse". Siinkohal mainin kohe ära, et mingit tuult ei tekkinud jalge alla ja maitse oli sellel ikka ilgemast ilgem. :D Rajal oli kaasas 3 geeli ja need ma kõik ka ära sõin. Esimesed kaks olid vanad SISi omad ja mõju oli tunda. Viimane oli siis see uus ja ma küll aru ei saanud, et see üldse mingit energiat juurde oleks andnud. Topelt-espresso SIS geel on ikka kordades parem.


Koju jõudes näitas termomeeter juba väga ulmelisi kraade aga siiski püsis väike lootus, et äkki... äkki tuleb pühapäeval jahedam ja pilvisem. Ajalugu on näidanud, et järsku tulnud kõrged temperatuurid minu jooksuvormile hästi ei mõju.


Õhtul sain aga sõbraga kokku, kellega jalutasime pool linna läbi. Me oleks võinud kuskil ka istuda lihtsalt aga ma tahtsin kevadist Tartut näha. Tartus on ikka nii hea... Kui lõpuks 23ne paiku pea padjale panin, magasin hetkega.

Reedel sõin esimest korda sel aastal makarone. Ma pole neid teadlikult vältinud aga lihtsalt pole ette sattunud. Lõppkokkuvõttes osutusid need siiski liiga rasvaseks oma kastme tõttu ja ka laupäevane menüü oli pigem rasvasem kui tavaliselt. Ka see võiks olla üks tegur, mida edaspidi rohkem vältida, sest rasvarikaste toitude söömine pidavat mõjuma jooksuvormile kehvasti.

Järgneb, kui leian mõne pildi eilsest päevast.... :)

5. mai 2016

Nädala kokkuvõte 02.05.-08.05.2016

Selle nädala workout week ilmub tõepoolest juba neljapäeval, sest trennide osas jääb see veidi lühikeseks aga samas tuleb kokkuvõttes põnev nädal. Veidral kombel sattusin terve nädal liikuma oma senistesse lemmikkohtadesse - Harku järv, Kakumäe, Pääsküla raba ja Tartu Maratoni rada!

Esmaspäev
Ekstreemjooks ümber Harku järve. Hea näide sellest, kui sa arvad, et tore oleks joosta ümber järve ja siis selgub, et ikka ei ole ka. Tegelikult oleks olnud hea mõte vaadata enne kaarti korralikult ja siis minna. Ja eks radade suhtes oligi valikuid aga kuidagi suutsime Härraga ikka need mitte kõige õigemad rajad valida. :D Näiteks leidsime end mitmel korral tippimas mööda rohututte, kuna ümberringi oli väga väga vesine. Või tuli paaril korral ületada ligi 2m laiuseid kraave, kuhu eelmised rändajad olid asetanud ületamiseks näiteks palgi. Mõni rada lõppes aga järves, siis tuli jälle paarist põõsast läbi ronida ja uus otsida. Kui edasi minna tundus kohati päris hull, siis mõeldes tagasiteele, tekkisid kõhedusvärinad - seega lootsime, et hullemaks ikka ei lähe. Distants pidi algselt olema ca 7km (mööda korralikke teid) aga koju jõudes olime jooksnud 8,3km (aega kulus 1h ja 2 min). Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse öelda, et see oli raske või keeruline või halb jooks. Vastupidi. See oli tõenäoliselt kõige ilusam jooks üldse, mida ma jooksnud olen. Eriti Tiskre oja läheduses. Kohati oli looduse ilu nii hingemattev, et oleks tahtnud seisatada ja jäädagi sinna... Seega, soovitan panna kummikud jalga ja minnagi just mööda neid kahtlaseid radu, mis ümber järve lähevad. :)

Teisipäev
Teisipäev oli sunnitud puhkepäev. Alustuseks läks meil duššivoolik katki, siis ootasime, kas tullakse parandama (ei taha ju trennihigiga kaetuna päris magama ka minna) ja kui lõpuks tuldi, siis oli kell nii palju, et oli vaja ära vaadata Troonide Mängu uus osa (niigi lükkasime selle päeva võrra edasi) ja siis juba oli uneaeg. Vabandused, vabandused! :D

Kolmapäev
Sel päeval ei suutnud ma otsustada, kas minna Pirita Spordikeskuse juurde Tallinn City Trail rajatutvustuse treeningule või ei. Sinna minek ja tagasitulek oleks võtnud aega 2h + 13km jooksmist lisaks 1,5h. Hiljem treeningust videot vaadates tundus hea mõte, et ei läinud. See poolmaraton saab olema üks väga hull ettevõtmine. Millesse ma end nüüd mässisin?
Igatahes läksin hoopis Kakumäe poolsaart avastama. Esimene viga oli muidugi see, et ma ei läinud esimest otsa bussiga, sest Paldiski mnt ületamine oli paras närvikõdi. Inimesed istuvad autodega ummikutes aga samalajal on ilgelt kiire. Nii kui kuskil suurem vahe tekib, peab gaasi vajutama põhja.. ja kuidas mina, kes parasjagu ülekäigu rada ületab, peaksin tulema selle peale, et raja ees seisva auto tagant kolmas auto üle minu varavaste äkki kihutab?
Igatahes oli mul kindel plaan joosta mere äärde aga ega google maps pole ikka veel mu sõber. Jooksin 11,4km ajaga 1h ja 19min. Alates Haabersti bussipeatusest oli rada väga mõnus, paar korda oli vaja sõiduteed ületada ja noh, lõpu poole nägin ka merd korraks, kaugelt. Aga see eest sain imetleda kirsiõite merd, imeliselt lõhnavat hüatsindi/tulbipõllukest ja palju ilusaid maju (õigemini losse).

Neljapäev
Otseselt trenni ei olnud aga tööjuures toimus meeskonnapäev Pääsküla rabas. Alustuseks sai iga meeskond endale kätte tahvelarvuti, kus oli kaart rajapunktidega. Punktid olid suht suvaliselt - keset rabateed, võsa, künka otsas... Igakord jõudes kaardil näidatud punkti, avanes arvutis küsimus (gpsi abil), millele tuli vastata. Finishis ootas meid mõnus piknik ja rabatornis sai imetleda vaadet. Pärast kõndisime tööle tagasi. Kokku läbisime ca 15km ja terve protesess kestis 3,5h. Ma ei hakka kirjeldama, kui väsinud mu jalad hetkel on. Ja ma pean veel minema koolitusele, kuhugi Ülemiste taha...ohjah... :D
Pääsküla rabas käime töökaaslastega peaaegu igal lõunapausil väikesel poole tunnisel jalutuskäigul. Praegu on päris põnev vaadata, kuidas raba vaikselt ellu ärkab. Isegi rästikut oleme juba näinud. Mitte, et ma väga paljudes rabades käinud oleksin aga see on vaieldamatult üks lemmikumaid rabasid.

Reede
Puhkepäev. Tõenäoliselt ei tee midagi erilist. Pärast tööd pakin asjad ja liigun Tartusse.

Laupäev
Jälle puhkepäev... appikene... Aga ei, mitte lihtsalt puhkepäev. Laupäeval lähme isaga paadiga Saadjärvele kala püüdma. Eks seegi ole omamoodi sport (paadisport? õngesport? kalasport? igatahes mitte väga aktiivne sport :D). Plaan on veel võtta TM stardimaterjalid välja, käia expol, lasta süsikatel luudesse imenduda ja saada oma inimestega kokku.

Pühapäev
Tartu Jooksumaraton, 23km. Sellest tuleb pikem postitus juba uuel nädalal.

Nagu näha, siis on jõusaalitreeningud asendunud vahepeal täielikult jooksmisega, sest maratonini pole enam palju jäänud - 99 days, 22 hours, 53 minutes and 24 seconds left!!! Tegelikult oli plaanis ka ÜKE ja lõigutrenn aga läks seekord siis niipidi.