6. aprill 2016

Rahvajooksu korraldamine

Kui rahvaspordiüritusel tundub jooksjale lihtne minna lihtsalt õigel ajal õigesse kohta, joosta ära oma jooks ja tulla tagasi koju, siis ürituse korraldajatel on veidi rohkem tööd. Võistluse korraldamine kestab tavaliselt terve aasta või mitmikürituste korral üritusest ürituseni. Aga mida siis tehakse? Ps, tekst on kirja pandud minu kogemuse põhjal, iga üritus on erinev ja vajab erinevat lähenemist.

Toetajad: Minu arvates kõige tähtsam punkt. Kui tundub, et miks on vaja toetajaid, osavõtu tasud on ju niigi suured, siis paraku sellest ei piisa. Mitte midagi ei anta üldiselt niisama (telgid, piirded, kiibid jne) ja osavõtutasudest saadud raha kaob kiirelt. Seepärast tulebki appi kutsuda toetajaid, kes varustaksid üritust kas mõne tootega (spordijook, auhinnad vms) või inventariga. Toetajate leidmine aga ei ole lihtne, sest kellel ikka seda ressurssi niiväga üle on. Mõnda suuremat üritust toetab ka linn/omavalitsus aga väiksematele tavaliselt väga suuri summasid ei eraldata. Sama on ka ettevõtetega - pigem toetatakse tuntumaid ja suuremaid üritusi.

Vabatahtlikud: Kõigepealt on vaja selgeks teha, mitu inimest kuhugi vaja on (rada turvama, nänni jagama, joogipunktidesse vms). Siis on vaja leida usaldusväärsed inimesed (kes ei helista ürituse päeva hommikul "oih, mul on jalg ikka veel kipsis, ma ei saa tulla"). Vabatahtlikud üldiselt ei pea muud tegema, kui kohale tulema, juhised võtma ja olema seal, kuhu neid on määratud. Hiljem saab iga vabathtlik ka ise midagi hamba alla ja üldiselt jagatakse ka ürituse T-särk.

Osavõtjad: Tavaliselt on enne jooksu avatud eelregistreerimine, kuid siiski tuleb teha väikest ennustustööd - kui palju lõpuks regab end? Kui palju tuleb kohapeal regama? Kui number on paika pandud, siis tuleb ära tellida numbrid ja kiibid. Seetõttu ongi mõistlik ennast Internetis ära registreerida, siis on kindel, et saab numbriga jooksma ja on üldiselt odavam ka. Muidugi tuleb mõelda ka sellele, kui palju jooksjaid üldse saab rajale lasta, sest ega rada pole kummist.

Toitlustamine:  Toitlustaja leidmine ei ole samuti just kõige kergem - kes on nõus tulema? Mis hinda küsitakse? Mis toitu pakutakse? Kas teenusepakkuja on usaldusväärne? Alati tasub toitlustaja enda söögikoht üle vaadata, eriti köögipool (päris põnev avastus võib olla näiteks see, kui päevasuppi pakutakse otse valamust - aga miks see seal on? Ei tea aga laiali jagatakse kõik. :D). Kõik uus on katse-eksitusmeetodil, hea kui leitakse kohe see õige. Toitlustaja võib näiteks varuda igale jooksjale ühe saiakese aga kui mõni krabab neid viis? Ühel rattarallil nii paraku oli ja isegi ütlemisest polnud kasu - ikka võeti ja viimased jäid ilma, inimesed kipuvad ainult enda peale mõtlema.

Pakendamine: Kõik ümbrikud, kus sees on number ja flaierid, tuleb ära pakendada. Samuti läheb igale ümbrikule peale kleeps, kellele see kuulub. Ja mõelge, kui neid ümbrikuid on 500? 1000? Samuti tuleb ära pakendada auhinnad. Hea on, kui auhindu jagatakse vähem aga näiteks lastejooksudel tuleb ära pakendada üle 500 koti. Samuti tuleb auhinnad, medalid jne kõik panna sellisesse järjestusse, et autasustamisel need segamini ei läheks. Mind näiteks ootab reedel Parkmetsa lastejooksude kottide pakendamine, oleme planeerinud neid 700tk - põnev! :D

Auhinnad: Selge on see, et paremad auhinnad ootavad võitjaid, kuid tavaliselt saab iga osaleja jooksu lõpus vähemalt joogipudeli. Medalitega on see tore lugu, et mida vähem osalejaid (seda vähem osavõtutasusid), seda kallim tuleb ühe medali hind. Mida keerukam kujundus, seda kallim tuleb ühe medali hind. Kui osalejaid on vähe ja keerulise kujundusega medalit lubada ei saa, siis tekib küsimus, kas on sellel siis üldse mõtet? Kallim ja ilusam medal sunnib aga osavõtu tasu kergitama. Suuremad üritused, kus on palju osavõtjaid, saavad lubada endale masstootmist kuskil Hiinast - neile on see odav (ma hetkel ei tea, mis see hinna ja mahu suhe Hiinast tellides on).

Võistluskeskus: Võistluskeskust ja rada hakatakse püsti panema vähemalt eelmisel õhtul. Kõik telgid, rajapiirded jne tuleb paika panna. Pärast võistlust tuleb see tagasi kokku panna ja plats ka ära koristada. Kõige aeganõudvam on bännerite kinnitamine aedadele ja hiljem ka nende eemaldamine. Samuti tuleb käia läbi ka terve rada, et koristada ära kõik jooksjate poolt maha jäetud kraam.

Inventar: kõik, mida kohapeal on näha, see tuleb kuskilt ka kohale tuua, ära paigutada, kokku panna ja hiljem ka ära viia. Hea, kui inventari omanik korraldab ise transpordi aga alati see ei õnnestu ja peab ise vaatama, millal ja kuidas.

Rada:  Kuidas kulgeb rada? Millised on raja takistused? Kas see tuleb täpselt nii pikk kui vaja? Rajameistril on ikka parasjagu nuputamist, eriti kui tegemist on uue rajaga või peab tegema muudatusi. Väga raske on saada täpselt 10km (või 7 või 12 vms) pikkust rada. Samuti peab teatama kõiki vajalikke asutusi sellest, kuidas jooks toimub, millised teed kinni pannakse ja taotlema ka luba, kui pannakse kinni mõni suurem tee.

Mis veel? Milline tuleb ilm? Kas on vaja igaksjuhuks ka kiirabi valvesse kutsuda? Kas jätkub piisavalt vett/spordijooki/topse joogipunktidesse? Kindlasti on veel midagi, millele tuleb mõelda aga hetkel ei meenu.

Õnneks ei pea seda kõike tegema üks inimene. Ja kui küsida milleks kõik see vaev? Siis ei, ühe jooksuürituse korraldamine on päris lahe. Esiteks saad mitu päeva viibida värskes õhus. Teiseks on kokku tulnud väga lahe seltskond, naeruteraapia on igaljuhul garanteeritud. Ja mis kõige tähtsam - sa näed vaeva ja sinu tehtud tööd tulevad nautima sajad ja sajad inimesed, sa näed reaalselt, kuidas päev läheb korda. Muidugi - see on ka väärt kogemus, mida hiljem meenutada. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar