18. aprill 2016

85. Harku rabajooks 2016

Nüüdseks on ka minu jooksuhooaeg ametlikult avatud Harku rabajooksuga. Jooks ise toimus juba 85. korda aga mõistagi osalesin mina sellel päris esimest korda. Ootuseid ei olnud, ettekujutust ka mitte. teadsin ainult seda, et hooaja esimene jooks on alati raske ja tuleb kuidagi hambad ristis ära kannatada. Järgmised tulevad juba lihtsamad.

Jooksuringi pikkus oli 6,3km ja starte anti alates 11st kuni 12ni iga 5 minuti järel - päris huvitav süsteem, kas pole?! Joosta võis samuti nii mitu ringi kui tahad aga kuni kella 13ni. 1800 esimest lõpetajat ootas finishis vimpel ja ajavõttu otseselt ei olnud. Finishis oli aga kell, kus sai oma aega vaadata.

Võistluskeskus oli üles ehitatud väga lihtsasti. Ei mingeid aedu, bännereid, infostende... oli vaid üks telgike, kus sai osavõtjakaardi (mille pidi finishis ära andma ehk terve tee ligunes see kuskil taskus) ja teine telgike, kus jagati teed. Isegi vetsusid oli vaid 3 - osavõtjaid olevat olnud aga lausa 1800! Uskumatu. Mainin kohe ära, et mina vetsujärjekorras ei seisnud, sest seda polnud, sain kohe sisse. Uskumatu vol2!

 Minu ja Härra jooksuajaloo esimesed vimplid.

Aga jooksust. Hommikul ärgates vaatas aknast vastu väga hall ja kõle ilm ja ükskord Harku raba juurde jõudes, kallas vihma ka nagu oavarrest. Milline tore jooksuilm!!??!! Rada oli ülimudane ja korralikult künklik. Rahvas oli nagu ikka - aeglasemad jooksjad ja kepikõndijad trügisid stardis võimalikult ette, et siis mõni meeter pärast starti võimalikult palju jalgu jääda kiirematele. Andis ikka nõeluda alguses. Lõpus oli üllatus suur, kui kella nägin - tundus, et olin rajal olnud palju kauem. Sain kätte oma vimpli, võtsin veel teed ja bussi peale minnes, olin juba täiesti läbi külmunud ja kehal ei tundunud enam olevat ühtegi kuiva piirkonda. Mõned tunnid hiljem läksin Gymleco uude jõusaali, mis on täiega äge koht muideks, kus venitasin, rullisin ja lebotasin saunas päris tükk aega.

Raja pikkus: 6,3km
Aeg: 00:32:30
Keskmine kiirus: 11,6 km/h
Keskmine km aeg: 5,09 min/km
Rajakate: muda!!!!! 100% maastik
Raja raskus: keskmisest raskem krossirada

Ühesõnaga. Hea, et see hooaja kõige nõmedam ehk kõige esimene jooks sai edukalt selja taha joostud. Parim selle juures on see, et tuli ka isiklik rekord. Jee!!

Ps, lisasin blogis paremale küljele oma jooksukalendri, kus saab vaadata, mis järgmiseks plaanis. ;)

14. aprill 2016

121 päeva maratonini

2014a sügisel jooksin ma oma esimese maratoni, millest on siiamaani vaid positiivsed mälestused. Eelmisel aastal võitisn ma mingi loosimisega jälle sama maratoni pääsme, mille üle olin ma esialgu rõõmus. Kuid suvi läks kuidagi nii, et maratonitreeningud jäid tahaplaanile ja üha rohkem tekkis loobumismõtteid. Tahtsin, et ka teine maraton tuleb sama eriline, meeldejääv, heade emotisoonidega ja tundsin, et sama jooks seda mulle tõenäoliselt ei paku. Müüsin oma pääsme hoopis maha ja jäin ootama seda õiget jooksu.

Kaua ei pidanud ootama, sest nähes ühte medalit, teadsin, et selline võiks mul olemas küll olla. ja tunne, mis tekkis, oli ka õige. Olen mitu kuud oma peas küpsetanud seda ideed ja eile siis lõpuks registreerisin ennast Helsinki City maratonile, mis toimub 13.08 ehk täpselt 4 kuu pärast ehk 121 päeva pärast.

Mul pole küll õnnestunud veel kohata kedagi, kes seal oleks käinud ja kes saaks kommenteerida rada (kuuldavasti olla eelmine aasta uus rada tehtud??) aga need kes käinud pole, ütlevad, et raske rada pidi olema... haha. :D

Esimese maratoni jooksin ajale 4:50. Ma ei tea, kas mu aju lihtsalt ignoreerib fakti, et see oli raske jooks aga meeles on kaks asja: kuna arvasin, et finish on lähemal, kui see tegelikult oli, siis viimase kilomeetri suutsin joosta ikka ülikiiresti (kui muidu oli tempo ca 7-8min/km, siis viimane alla 5min/km) ja finishis oli tunne, et suht lebolt ikka jooksin (distants ei tapnud ja tempo ammugi mitte). Seetõttu panin Helsinki maratoni orienteeruvaks lõpuajaks hoopis 4:30 aga kui rada on raskem, kui Tallinnas...hmm...

Osavõtu tasu oli 77 eurot. Alguses natuke kripldas see hind aga jälle lugesin/kuulsin kuskilt, et välismaa võistlused on ikka teine tase ja kogemus on seda raha väärt. Mis seal siis ikka. Sussid jalga ja jooksma!



6. aprill 2016

Rahvajooksu korraldamine

Kui rahvaspordiüritusel tundub jooksjale lihtne minna lihtsalt õigel ajal õigesse kohta, joosta ära oma jooks ja tulla tagasi koju, siis ürituse korraldajatel on veidi rohkem tööd. Võistluse korraldamine kestab tavaliselt terve aasta või mitmikürituste korral üritusest ürituseni. Aga mida siis tehakse? Ps, tekst on kirja pandud minu kogemuse põhjal, iga üritus on erinev ja vajab erinevat lähenemist.

Toetajad: Minu arvates kõige tähtsam punkt. Kui tundub, et miks on vaja toetajaid, osavõtu tasud on ju niigi suured, siis paraku sellest ei piisa. Mitte midagi ei anta üldiselt niisama (telgid, piirded, kiibid jne) ja osavõtutasudest saadud raha kaob kiirelt. Seepärast tulebki appi kutsuda toetajaid, kes varustaksid üritust kas mõne tootega (spordijook, auhinnad vms) või inventariga. Toetajate leidmine aga ei ole lihtne, sest kellel ikka seda ressurssi niiväga üle on. Mõnda suuremat üritust toetab ka linn/omavalitsus aga väiksematele tavaliselt väga suuri summasid ei eraldata. Sama on ka ettevõtetega - pigem toetatakse tuntumaid ja suuremaid üritusi.

Vabatahtlikud: Kõigepealt on vaja selgeks teha, mitu inimest kuhugi vaja on (rada turvama, nänni jagama, joogipunktidesse vms). Siis on vaja leida usaldusväärsed inimesed (kes ei helista ürituse päeva hommikul "oih, mul on jalg ikka veel kipsis, ma ei saa tulla"). Vabatahtlikud üldiselt ei pea muud tegema, kui kohale tulema, juhised võtma ja olema seal, kuhu neid on määratud. Hiljem saab iga vabathtlik ka ise midagi hamba alla ja üldiselt jagatakse ka ürituse T-särk.

Osavõtjad: Tavaliselt on enne jooksu avatud eelregistreerimine, kuid siiski tuleb teha väikest ennustustööd - kui palju lõpuks regab end? Kui palju tuleb kohapeal regama? Kui number on paika pandud, siis tuleb ära tellida numbrid ja kiibid. Seetõttu ongi mõistlik ennast Internetis ära registreerida, siis on kindel, et saab numbriga jooksma ja on üldiselt odavam ka. Muidugi tuleb mõelda ka sellele, kui palju jooksjaid üldse saab rajale lasta, sest ega rada pole kummist.

Toitlustamine:  Toitlustaja leidmine ei ole samuti just kõige kergem - kes on nõus tulema? Mis hinda küsitakse? Mis toitu pakutakse? Kas teenusepakkuja on usaldusväärne? Alati tasub toitlustaja enda söögikoht üle vaadata, eriti köögipool (päris põnev avastus võib olla näiteks see, kui päevasuppi pakutakse otse valamust - aga miks see seal on? Ei tea aga laiali jagatakse kõik. :D). Kõik uus on katse-eksitusmeetodil, hea kui leitakse kohe see õige. Toitlustaja võib näiteks varuda igale jooksjale ühe saiakese aga kui mõni krabab neid viis? Ühel rattarallil nii paraku oli ja isegi ütlemisest polnud kasu - ikka võeti ja viimased jäid ilma, inimesed kipuvad ainult enda peale mõtlema.

Pakendamine: Kõik ümbrikud, kus sees on number ja flaierid, tuleb ära pakendada. Samuti läheb igale ümbrikule peale kleeps, kellele see kuulub. Ja mõelge, kui neid ümbrikuid on 500? 1000? Samuti tuleb ära pakendada auhinnad. Hea on, kui auhindu jagatakse vähem aga näiteks lastejooksudel tuleb ära pakendada üle 500 koti. Samuti tuleb auhinnad, medalid jne kõik panna sellisesse järjestusse, et autasustamisel need segamini ei läheks. Mind näiteks ootab reedel Parkmetsa lastejooksude kottide pakendamine, oleme planeerinud neid 700tk - põnev! :D

Auhinnad: Selge on see, et paremad auhinnad ootavad võitjaid, kuid tavaliselt saab iga osaleja jooksu lõpus vähemalt joogipudeli. Medalitega on see tore lugu, et mida vähem osalejaid (seda vähem osavõtutasusid), seda kallim tuleb ühe medali hind. Mida keerukam kujundus, seda kallim tuleb ühe medali hind. Kui osalejaid on vähe ja keerulise kujundusega medalit lubada ei saa, siis tekib küsimus, kas on sellel siis üldse mõtet? Kallim ja ilusam medal sunnib aga osavõtu tasu kergitama. Suuremad üritused, kus on palju osavõtjaid, saavad lubada endale masstootmist kuskil Hiinast - neile on see odav (ma hetkel ei tea, mis see hinna ja mahu suhe Hiinast tellides on).

Võistluskeskus: Võistluskeskust ja rada hakatakse püsti panema vähemalt eelmisel õhtul. Kõik telgid, rajapiirded jne tuleb paika panna. Pärast võistlust tuleb see tagasi kokku panna ja plats ka ära koristada. Kõige aeganõudvam on bännerite kinnitamine aedadele ja hiljem ka nende eemaldamine. Samuti tuleb käia läbi ka terve rada, et koristada ära kõik jooksjate poolt maha jäetud kraam.

Inventar: kõik, mida kohapeal on näha, see tuleb kuskilt ka kohale tuua, ära paigutada, kokku panna ja hiljem ka ära viia. Hea, kui inventari omanik korraldab ise transpordi aga alati see ei õnnestu ja peab ise vaatama, millal ja kuidas.

Rada:  Kuidas kulgeb rada? Millised on raja takistused? Kas see tuleb täpselt nii pikk kui vaja? Rajameistril on ikka parasjagu nuputamist, eriti kui tegemist on uue rajaga või peab tegema muudatusi. Väga raske on saada täpselt 10km (või 7 või 12 vms) pikkust rada. Samuti peab teatama kõiki vajalikke asutusi sellest, kuidas jooks toimub, millised teed kinni pannakse ja taotlema ka luba, kui pannakse kinni mõni suurem tee.

Mis veel? Milline tuleb ilm? Kas on vaja igaksjuhuks ka kiirabi valvesse kutsuda? Kas jätkub piisavalt vett/spordijooki/topse joogipunktidesse? Kindlasti on veel midagi, millele tuleb mõelda aga hetkel ei meenu.

Õnneks ei pea seda kõike tegema üks inimene. Ja kui küsida milleks kõik see vaev? Siis ei, ühe jooksuürituse korraldamine on päris lahe. Esiteks saad mitu päeva viibida värskes õhus. Teiseks on kokku tulnud väga lahe seltskond, naeruteraapia on igaljuhul garanteeritud. Ja mis kõige tähtsam - sa näed vaeva ja sinu tehtud tööd tulevad nautima sajad ja sajad inimesed, sa näed reaalselt, kuidas päev läheb korda. Muidugi - see on ka väärt kogemus, mida hiljem meenutada. :)

5. aprill 2016

Nädala kokkuvõte 28.03-03.04.2016

Olles jälginud mitmeid aastaid mõnda spordiblogi, imestan vahel, kuidas mõned suudavad nädalast nädalasse ja aastast aastasse päevast päeva leida ALATI  trenni jaoks aega. Võimalik muidugi, et nendest nädalatest ei räägita, kus trenni eriti ei jõutud või jäävad need mul lihtsalt märkamata. Ma võin planeerida küll terve nädala trennid ära aga vahel ikka ei õnnestu... Igatahes, siit tuleb eelmise nädala trenni-kokkuvõte.

Esmaspäev: Siis kui kella 6 asemel peab tõusma kell 5, sest vahepeal keerati kella... Õudne! Oli tavaline jalapäev. Jõusaali tekkis uus masin, millega saab selili asendis puusi üles suruda ja see võitis kohe mu südame. Boonuseks on see, et masinale saab raskuseks panna nii palju kettaid kui ise soovid.

Teisipäev: Ülakehapäev. Ei meenu midagi tavapäratut ehk siis täiesti tavaline päev

Kolmapäev: See oli see päev, kui planeeritud oli lõikude jooksmise päev aga mul oli jooksmisest kõrini juba enne, kui esimese sammu tegin. Seetõttu mõtlesin endale midagi põnevat välja. 15 minutit sörkisin ja siis hakkasin 1 minuti kaupa lõigutama: 1min kiirem, 1min rahulikum jne. Viimast tegin kokku pool tundi ja seejärel sörkisin edasi kuni tund tiksus täis. Ja kuna ma tegin seda endiselt jooksulindil, siis tempo oli 9km/h ja 7km/h.

Neljapäev: Puhkepäev. Trenni asemel käisin Solarises TMW raames kuulamas Daniel Levit.

Reede: Taaskord puhkepäev. Ma ei tea, kas kellakeeramise mõju jõudis kohale aga hommikul ei saanud üles ja päeval ei seisnud silmad lahti. Plaanisin küll minna jooksma aga plaaniks see vaid jäigi.

Laupäev: Kohustuslik jalapäev vol2. Ma ei tea miks aga jalapäevad on mu lemmikud. Ma võiks teha näiteks tund aega ainult kükke ja siis teise tunni kükke veel otsa. Aga nii see muidugi ei läinud. :D

Pühapäev: Ülakehapäev vol2. Sel korral suutsin isegi järgmiseks päevaks kõhulihased valusaks treenida. Jei!

Ps! sellel laupäeval toimub Tartus Parkmetsa jooks ehk jooksuhooaeg saab avapaugu! Kutsun kõiki, nii suuri kui pisikesi osalema, jooksma, kõndima, lihtsalt kaasa elama. :)