26. detsember 2016

365 päeva

Kui Sa esimest korda mu uksele koputasid ja ma su ettevaatlikult sisse lasin, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Ma ei osanud isegi kõige magusamates unenägudes näha neid seiku, millega sa mind järgneva 365 päeva jooksul kostitad. Ja mul on hea meel, et ei teadnud, seda oleks olnud lihtsalt liiga palju. Siiski enne, kui sa tulid, teadsin, et oled eriline.

Jaanuaris avasid mulle alustuseks päris mitu ust, mille taga valitses vaid tihe udu. Mul ei olnud erilist valikut, pigem oli vaid tahe vaadata, mis on udu taga. Juba veebruaris lennutasid mind mugavustsoonist nii kaugele, et maandumisel saadud sinikatele puhun siiamaani peale. Muidugi mitte halvas mõttes. Ma tean, et sa tahtsid vaid head - kokkuvõttes see sul ju õnnestuski.

Märtsis tegid teoks mõtte, et osalen Helsingi maratonil. See oli veel see aeg, kui mul polnud õrna aimugi, millega ma end sidusin. Oli vaid teadmine, et ees ootab palju tööd, higi ja vaeva. Sa andsid hea võimaluse ennast proovile panna. Aprillis aga viisid mind aasta esimesele jooksuüritusele, mis möödus raskelt ja üle kivide, kändude. Miks ma pole kunagi valmis aasta esimeseks jooksuvõistluseks?

Mais kirjutasid nimekirja "jooksuvõistlused, kus ma ilmselt enam kunagi ei osale" veel ühe nime - Tartu Jooksumaraton (lisaks Viljandi, Vändra ja Pärnu jooksudele). Õpetasid mulle, et mõnikord võib kirg muutuda liigseks koormaks ja seljuhul tuleb asjale panna lihtsalt üks rasvane punkt. Lisaks osalesin TTÜ jooksul, Harku järve jooksul ja Tallinn City Trailil. Neist viimasega näitasid, et teinekord võib algne hullumeelsus osutuda väga lõbusaks ja meeldejäävaks kogemuseks.

Juunis tõid mulle Raplast uue 10km rekordi ja rohkem jooksukilomeetreid kui ei kunagi varem. Kuigi sa ei andnud väga täpseid juhiseid, mida teha, käis tõsine töö maratoni nimel. Juulis tõid mulle Tartust ka 5km rekordiparanduse. Sel kuul kasvatasid mu jooksumahtu veelgi ja tõestasid mulle, et jooksmine ei pea olema tüütu tegevus.

Augustis jõudis kätte lõpuks see kaua oodatud maraton. Minu teine. Kaks nädalat enne jooksu oli ainuke aeg, kus ma ajasin näpuga jooksuplaanist järge ja jätsin keha kuulamise tahaplaanile. Ehmatuseks hirmutasid mind veidra põlvevaluga, mis õnneks möödus kohe, kui veidi puhkasin. Maraton ise oli raske, tulemus tuli parem kui unistasin. Sa aitasid mul mõista, et tugev tahe ja töö võib viia kaugele ja püstitasid küsimuse, kuidas edasi?

Septembris lasid mul SEBil joosta põrgukuumuses. Esimest korda pärast mitmeid ebaõnnestumisi murdsin poolmaratonis end läbi kahe tunni seinast. Lisaks täiendasid Sakus mu rekordinimistut veel ühe pooliku rekordiga ning vähemtähtis pole ka saadud 3. koht. Oktoobris ja novembris aga justkui uinutasid mind unne ning andsid hingetõmbeaega. Juba detsembris mõlgutasid mõtteid sellest, milline võiks tulla aasta 2017. Kui su järglane vaid teaks, kui palju uusi ideid ja plaane mul talle juba varuks on...

Aitäh, aasta 2016, et olid mu vastu nii lahke ja aitasid mul olla parim versioon iseendast. Et tõid nii palju uusi isiklikke jooksurekordeid. Et tekitasid tunde, et liigun õiges suunas. Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik. Ma lihtsalt... tahan veel rohkem!

Aasta lemmikhetk jooksmiseks: hommikune vaikus unises Tartus

Aasta lemmikjooksurada: Kakumäe poolsaar

Aasta lemmiklihasvalu: päev pärast maratoni


Aasta lemmikvaev: 100 päeva 100% aktiivsust ja tasuks ülimalt maitsev tiramisu tort 

Aasta lemmikfiniš: Saku Sügisjooks, uus poolmaratoni rekord ja kolmas koht

Aasta lemmikjooks: Tallinn City Trail (pilt pole küll rajal tehtud aga vaade Suhkrumäelt oli umbes sama)

Aasta lemmikilu: päikeseloojangud otse koduaknast

Aasta lemmikjõul: Tartu

 Aasta lemmikjõul2: Tallinn

Aasta lemmiktsitaat

Head aasta lõppu! :)

6. detsember 2016

Tulekul: Linnajooksud 2017

Kui registreerimine Linnajooksude sarjale avati, siis olin meeldivalt üllatunud, et Tartu Linnamaraton on lisatud sarja hulka. Sarjast osa võtta plaanisin niikuinii aga siis tekkis küsimus - kas maraton tuleb Tallinnas või hoopis Tartus? Kaalusin ühtepidi ja teistpidi ning otsustasin, et Tartu Linnamaratoni pikim distants jääb siiski järgmine aasta jooksmata.

Registreerisin end järgmistele jooksudele:

14. mai, Rapla Selveri Suurjooks, 10km. Sel aastal jooksin Raplas oma 10km rekordi aga uuel aastal on see mõned nädalad varem ning ajalugu on näidanud, et sel ajal kipub väljas olema ka suur suvi võrreldes juuni algusega. Raplas mulle meeldib. Esiteks saab sinna sõita rongiga, jooks ise on kerge ja ilma suuremate tõusudeta, lisaks on Sadolini spordihallis päris hea saun.

10. juuni, Narva Energiajooks, 21km. Mingil põhjusel meeldib mulle ka Narvas väga. Olen ise Narvas osalenud vist 3x ja kõikidel kordadel on olnud taevas põuavine. Sel aastal, kui ma sinna ei läinud, oli vahelduseks normaalne ilm.

12. august, Rakvere Ööjooks, 21km. Selle jooksuga on nii ja naa. Ühest küljest on ülivinge pimedas joosta aga samas on ka mõned miinused: kohati on rada väga pime, laupäeva õhtul kipuvad joodikud rajale kakerdama. Ilmselt ei saagi siin joosta rekordit, tuleb lihtsalt nautida seda melu, mis ürituse ajal toimub.

9. september, SEB Tallinna Maraton, 42km. Põhjus, miks ma alguses kahe maratoni vahel valisin, oli see, et mulle tundus lahe, kui saaks Tallinnas joosta 3 päeva järjest: reedel Nike Noortejooksul 5km, laupäeval 10km ja pühapäeval 21km. Siiski valisin maratoni, sest kolmepäevaseid jookse toimub teisigi ja ka järgmistel aastatel.

1. oktoober, Paide-Türi Rahvajooks, 13,6km. Paidest Türile olen jooksnud kaks korda. Neist esimesel korral olin nagu mingi tigu (1:30:00 midagi) ja teisel korral panin iseendale pika puuga ära (1:15:00 midagi). Tegelt on päris lahe öelda inimestele, et ah, ma niisama jooksin nädalavahetusel Paidest Türile.

7. oktoober, Tartu Linnamaraton, 21km. Natuke paneb kukalt kratsima jooksu kuupäev. Oli sel aastal ju oktoobris juba külm, niiske ja tuuline, mistõttu ma silmagi pilgutamata jõusaali kolisin. Tõenäoliselt Tartus nii külm pole, seal on ju alati suvi, hehe. Aga ilmselgelt on tegemist väga ilusa rajaga ja isegi Lossi tõus ei hirmuta mind.

Ainus jooks sellest sarjast, kuhu ma end ei reganud, on Kahe Silla jooks. Aastaid tagasi oli see üritus minu esimene nö võistlus ja mulle väga meeldis (vastasel juhul ma ju täna ei jookseks). Mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud: rada on väga kitsas, rahvast tuleb järjest juurde, jooksmise asemel saab teha pigem slaalomit ja trügimist ning see mõnus fiiling on juba ammu kadunud. Et vähegi säilitada neid esimesi emotsioone, siis ma lihtsalt ei osale seal enam.

Üsna tõenäoliselt ei jää need ainsateks jooksudeks aga kuna ma pole uue aasta kalendrisse süvenenud, siis ma täna rohkem edasi ei kirjuta. :)

1. detsember 2016

Kuu aega veel...

...et täita ära kõik 11 kuud tagasi püstitatud eesmärgid ja lubadused! Aasta alguses olin ma ebatraditsiooniline ja jätsin kõik eesmärgid/lubadused kirja panemata. Siiski on kõik jooksvalt tekkinud mõtted realiseerunud. No enam-vähem.

Esimene detsember tõi kaasa ka ühe huvitava tähelepaneku...
Olen käinud ca kaks kuud tööpäeva hommikuti kell 7 trennis. Tavaliselt tuleb koos minuga 1-2 inimest ja kella tiksudes lisandub veel mõni. Hetkeks, kui ma olen oma treeninguga ühele poole saanud, on jõusaalis maksimaalselt 6 inimest. Täna aga avanes täiesti teine vaatepilt. Inimesi muudkui tuli ja tuli ning ükshetk tekkis isegi tunne, et koht on üle rahvastatud. Ilmselt algas täna "jõuluks vormi" projekt. Loodan, et see kestab vähemalt järgmiste jõuludeni.

Kas te teate, mis tunne on joosta 1h jooksulindil? Aga 1,5h? Aga 99 minutit? Ükskord tekkis uudishimu, et mis number tuleb jooksulindile siis, kui 99 minutit on täis. Nii ma siis jooksin ja ilma üllatuseta hakkas kõik lihtsalt otsast/nullist peale. Aga ma vähemalt tean nüüd. :D Gymlecos on jooksulindid paigutatud nii, et näed küll aknast välja aga hommikupimeduses näed sealt vastu vaatamas vaid enda peegelpilti. Olles jooksnud sedasi juba mitu nädalat, on mul väga selge pilt sellest, milline on mu jooksutehnika (loe: õudne) ja millisel hetkel see täiesti lagunema hakkab (loe: KOHUTAV!).

Mul on hea meel, et lõpuks on detsember. Kuigi paljud panid jõulutuled juba novembri keskel akendele, siis mulle tundus see veidi vara. Nüüd on aga palju mõnusam hommikuti üles ärgata ja esimese asjana sooja valgusega haldjapallid sisse lülitada. Äratus kell 6:10 ei tundu enam üldsegi nii raske. Paraku ei aita jõulutulede soojus selle vastu, kui tahaks mõni õhtu hirmsasti korraga ära süüa vähemalt kilo šokolaadi. Ja siis sööks sellele otsa veel kilo mandariine, liiter jäätist, kilo martsipani... õnneks saab juba teisipäeval veidi isusid rahuldada ja maiustada ühe oivalise tervisliku tordiga.

Igatahes... Toredat jõuluaega! :)

Haldjapallid

30. november 2016

Novembri kokkuvõte

Pikka juttu täna siia ei tule.

Novembris jõudsin trenni 19x:
jooksma 8x
jalgu treenima 4x
ülakeha treenima 4x
muudesse trennidesse 3x

Pole nüüd päris mitu nädalat treeningute ajal kandnud pulsivööd ega -kella aga hinnanguliselt oli novembri jooksukilometraaž veidi üle 70km. Ja minu kolmanda maratonini on jäänud umbes 40 nädalat. Ei midagi kindlat aga see tuleb! :)

Hommik!

25. november 2016

Vitamiinid ja mineraalained

Ükspäev kirjutasin, et osalesin soolauuringus. Tänaseks olen saanud kätte juba esimesed proovide tulemused. Üldiselt olid kõik näitajad kenasti normis aga mõned näitajad panid mind mõtisklema tohutute vitamiinipreparaatide, nende tarvitamise soovituste jms üle.

Esimesena tulebki kohe meelde, kuidas üks inimene üritas mulle ühe võrkturunduse vitamiine maha müüa lausega "need parandavad su sportlikke saavutusi". Jah, ma üritasin talle selgeks teha, et mina ise parandan oma igasuguseid võimeid (ehk: toit, puhkus, liikumine jne) ja mitte tabletid aga noh, kui inimene tõesti usub imedesse...

Aga mis mind ikkagi mõtlema pani? Mõned näited minu vereproovist (sulgudes norm):


  • Vitamiin A - 2,37 µmol/l (0,87-3,83) 
  • Vitamiin B1 - 151,8 nmol/l (59,2-296) 
  • Vitamiin B6 - 50,98 nmol/l (18,6-76,1) 
  • Vitamiin B9 - 10 nmol/l (>7,64) 
  • Vitamiin B12 - 84,5 pmol/l (>35) 
  • Vitamiin C - 80 µmol/l (28-85) 
  • Vitamiin D - 75,9 nmol/l (>75) 
  • Vitamiin E - 35,29 µmol/l (21,83-34,83) 

Nagu näha, siis ainus, mis piiri peal kükitab on vitamiin D. Suvel oli see mul umbes sama ja perearst soovitas võtta septembrist 25 µgrammi iga päev juurde. Ilmselt on see hoidnud seda taset kolinal alla kukkumast. Vitamiin E on tõenäoliselt üle piiri seetõttu, et tarvitan kalaõli kapsleid. Need kaks on ka ainsad lisandid, mida tarvitan, siis kui meelde tuleb.

Aga teised vitamiinid? Kindlasti ei ole mul vaja neid lisandite näol juurde tarbida. Ilmselt saan ma toiduga kõik vajaliku kätte ja ma ei ütleks, ma mingi megatervislikult toituksin. Seega tasub alati enne vitamiinipreparaadi soetamist veenduda, et organism seda vajab ja kohe kindlasti ei tasu uskuda isehakanud tervisespetsialiste, kes igast kraami pähe määrivad.

Mikroelementidega oli ka kõik korras, siiski ületasid normipiiri vask ja tsink. Sama aga ei saa aga öelda kahjuks ferritiini kohta, mis oli vaid paar numbrit üle alumise piiri (11,9 µg/l vs 10-150). Lisaks saan mõnest tulemustest järeldada, et mu toit sisaldab kas natuke vähe valku või ma joon liiga palju vett.

Proovide tulemused tulid mul 15'l lehel ja kokku analüüsiti 49 näitajat. Võite vaid aimata, kui teadlik ma nüüd olen sellest, mis minu organismis voolab. :D

1. november 2016

Oktoobri kokkuvõte

Üks õhtu oli akna taga eriliselt ilus.
Pühin blogilt veidike tolmu maha ja teen põgusa ülevaate oktoobrist, mis lendas küll ainult linnutiivul. Olen nüüd kolm nädalat olnud jõutreeningute lainel, kuid ka jooksmine pole kuhugi kadunud. 

Kokku sai 19 tunni jooksul tehtud 17 treeningut. Nende käigus kogusin kokku lausa 70km, põhiosa on tulnud soojendusjooksudest aga ka rattasõidust, sõudmisest.

Mulle meeldib see, et GymLecos on olemas CrossFiti treeningsaal ja -vahendid. Eriti lahedad on kangikettad, mis ei pruugi olla teab mis rasked aga näevad hiiglaslikud välja. Nt 10kg CrossFiti ketas on sama paks, kui panna kokku umbes 3 tavalist 10kg ketast. Igatahes on sellistega väga badass trenni teha.

Märkasin täna hommikul ühte huvitavat asja - GymLecos on kombeks kõigil kõigile naeratades öelda tere. TYSKis vahetasime tere/head aega sõnu ikka nendega, kellega vahest pikemalt jutustama jäid aga mujal spordiklubides pole seda väga kohanud.

Oktoober numbrites:
Jalapäevi 5x
Ülekeha treeninuid 3x
Terve keha jõutreeninguid 3x
Jooksutrenne 2x
Muu aeroobne trenn 4x

Ja rohkem ma täna ei kirjutagi. Mul on terve hunnik postitusi draftis, annaks keegi vaid jõudu, et need lõpuni kirjutada. Samuti lõpeb lähipäevadel üks pisike projekt aga sellest juba siis, kui õige aeg. Seniks aga kaunist novembrikuud! :)

16. oktoober 2016

Nädala kokkuvõte 10.10-16.10.2016

Vahelduseks saab kirjutada ka millestki muust kui ainult jooksmisest. Nimelt ostsin ma eelmine pühapäev jõusaali hommikuse kuupaketi ning tuletasin lihastele meelde, mis asi on hantel ja kang. Väga veider oli teha tühja kangiga soojenduskükke ja saada korralikud reielihaste krambid. Ah? :D Ühesõnaga, esimesest jõusaalitrennist midagi head välja ei koorunud. Jalad leinasid pikki jooksuotsi...

ESMASPÄEV
Äratus kell 6:00. Kausitäis kaerahelbe putru kõhtu ja trenni. Jõusaalis selgus, et eelmise päeva mini-trenn annab ikka mõnuga tunda, mistõttu tegin harjutusi vaid nendele lihasgruppidele, mis ei olnud  sel hetkel veel valusad. Tööle minnes oli kuidagi eriliselt hea olla, mõnus värskus oli hinge pugenud. No ja kui hommikul on juba trenn tehtud, siis tähendab, et õhtul on rohkem vaba aega ka, jei! Mitte, et ma oma piimhapet täis lihastega väga seda vaba aega kasutada oleks saanud.

TEISIPÄEV
Kuna eelmise hommiku äratus tundus kui piinarikas surm, siis seekord äratas kell 10 minutit hiljem. Sellistel varastel hommikutundidel tundub ka 1 minut rohkem und täieliku võiduna. Tegin kardiot ehk testisin igat kardiomasinat natuke. Ma juba kujutan ette neid pimedate ja külmade talvehommikute "idüllilisi" jooksutrenne jooksulindil... jee!

KOLMAPÄEV
Kui eelnevatel päevadel käisin Teaduspargi GymLecos, siis seekord suundusin Laki omasse ja see oli hea otsus. Teine jõusaal on mõnusalt valge, avar, suurte akendega ja seal oli ka vähem inimesi (loe: esimeses oli peale minu üks-kaks, teises olin päris üksi :D). Selkorral tegin korraliku jalapäeva. Tund aega ja juba jalad värisesid all. Mõnus!

NELJAPÄEV
Ma poleks uskunud, et päev pärast jalapäeva võiks kõhulihaste harjutused olla nii valusad. Tuharates oli täpselt selline tunne, nagu oleks keegi üritanud roostes naelaga neid mõrvata. Seekord oli jõusaalis rohkem inimesi, ei tekkinud tunnet, nagu oleks keset ööd sisse murdnud. Ühe maja küljes näitas termomeeter -7 kraadi. Küllap see polnud õige aga kergelt ehmatav küll.

REEDE
Väljateenitud puhkus! Kui hommikuse trenni pluss on see, et õhtul on rohkem vaba aega, siis miinuseks on see, et töölt hiljem koju minnes passin superhüpermega ummikus Pärnu maanteel Hiiu jaamast Nõmme turuni. Trennivabal päeval lähen tööle varem ja õhtul sellist nalja ei näe.  Inimesed võiks rohkem bussiga sõita, hoiaks veidi ruumi kokku. :D

LAUPÄEV
Veel üks puhkepäev. Käisin ühel koolitusel end harimas.

PÜHAPÄEV
Täna tehti jõusaalis filmi. Sisse õlitatud poolpaljad tüdrukud ja üks kutt poseerisid ning tegid erinevaid harjutusi. Minu kardio-trenni see õnneks ei seganud. Alustuseks jooksin 15min, siis sõitsin rattaga, stepperiga ja veel ühe korra rattaga. Kokku sai tunni ajaga läbitud lausa 15km. Väike venitus veel otsa ja oligi kõik.

15. oktoober 2016

Motivatsiooniks

Hiljuti nägin ma väga kummalist unenägu:
Jalutasin ühe ammuse sõbrannaga mere kaldal. Õues oli jahe ja tuuline, meri lainetas korralikult. Meil mõlemal olid seljas tuulejoped. Ühtäkki tundsin, et ma tahan minna ujuma, kuid sõbranna manitses, et ära mine, vesi on külm ja lained on suured.
Ühtäkki leidsin ma end madalas vees, kus lained käisid üle pea. Vesi oli väga mudane ja rämpsu täis. Iga lainega ma vajusin vee alla ja ma pidin ujuma pinnale. Iga kord, kui sain natuke edasi ujutud, lükkas laine mind tagasi kaldale. Kuid ma ei jätnud jonni ning läksin uuesti ja uuesti. 
Mingil hetkel avastasin ma ennast istumas kuskil pisikesel saarekesel, kus enam ei olnud tuult ja ümberringi oli puhas ja vaikne meri. Vesi hakkas vaikselt kaduma aga nägin eespool veel ühte veekogu ja teadsin, et ma pean sealt veel üle saama.
Siis vaatasin tagasi, kust ma tulin. Kalda peal istus see sama sõbranna, kes jäi minust maha. Ta oli endale selga pannud minu jope ja lehvitas veel kurvalt. See võis olla ka mingi teine mina, kes ei tahtnud mugavustsoonist väljuda ja seetõttu jäi paigale tammuma. Mina seal saarekesel tundsin ennast hästi, sest olin jõudnud kaugele... ja siis ma ilmselgelt ärkasin ning ei saanud teada, mis edasi sai. 

Selline sügavamõtteline uni. Laupäeva õhtu jätkuks veel mõned mõtteterad, mida olen enda jaoks kirja pannud:

Kui sa juba oled läbimas põrgut, siis hoia end edasi minemas. Ära jää seisma. Ära jää püsima ebaõnnestumistesse.

Iga sinu raisatud võimaluse saab keegi teine endale. Kui sina seda ei tee, teeb seda keegi teine. 

Ma olen kõigega rahul, ma lihtsalt tahan rohkem! Muidugi ma olen tänulik kõikide heade asjade eest, mis mul elus juhtuvad aga ma ei taha jääda paigale tammuma, ma tahan minna edasi!

A river cuts trough a rock not because its power, but its persictence! Üks ilusamini kirja pandud mõte. Nii on!

Success is getting up one more time than you have been knocked down. Alguses küsitakse: miks sa seda teed? Hiljem juba: kuidas sa seda teed? Ja siis öeldakse: ütle mulle lihtsaim viis, kuidas saada sama tulemus.

Don't give up what you want most for what you want now. Ajutine õnn vs pikaajalisem õnn. Kuigi jah, seda on kergem öelda, kui teha. :)

Pilt: pixabay

4. oktoober 2016

Kuidas edasi?

Selle aasta jooksualased eesmärgid said ilusti sooritatud. Võiks isegi öelda, et jooksuhooaeg oli loodetust paremgi. Hetkel tundub, et võin sellele hooajale punkti ära panna.

5km: eesmärk oli joosta alla 25 minuti. Jooksin Saucony jooksul 23:11. Uueks eesmärgiks saab siinkohal püüelda sinna 20 minuti lähedale. See tähendab muidugi kilomeetri ajaks 4 min aga ma olen üsna optimistlik - kui mitte järgmine, ülejärgmine, siis mingi aasta ikka.

10km: eesmärk oli joosta 50 minutit. Jooksin Rapla jooksul 48:05. Samuti jooksin Saku poolmaratonil esimesed 10km paar sekundit üle 50 minuti. Uueks eesmärgiks saab siin pürgida 45 minutile lähemale, kuid väga lootust ei hellita hetkel.

21,1 km: sellel distantsil oli kõige raskem murda läbi 2 tunni müürist. Päris mitu aastat kulus selle lammutamiseks. Sel aastal see ka lõpuks õnnestus ja lausa kaks korda. SEBil õnnestus joosta kuuma kiuste 1:55:56. Sakus oli kindel plaan joosta samasse kanti aga kuna jooksust kujunes korralik võistlus, siis punnitasin lausa 1:49:43 välja. Siinkohal väga suurt eesmärki ei püstitagi, hea, kui saaks veel kirja mõne aja alla 1:50:00. 

42,2 km: minu selle aasta suurim ettevõtmine - Helsinki City Marathon. Tahtsin joosta 4:30:00 aga olin suutnud suvega end paremasse vormi treenida ja jooksin hoopis 4:19:54. Arvestades seda, milline on Helsingi maratoni rajaprofiil, on mul vaid üks küsimus: kas tasasemal maal suudaksin joosta 4 tundi? Helljeee... see saabki minu uueks maratoni eesmärgiks. Kui mitte täna, siis homme kindlasti murran end alla 4 tunni meeste sekka, hehe.

Nüüd tuleb aga kõige raskem küsimus: kuidas edasi?

Ma suutsin iseenda, google ja kaasaelajate tarkusega jõuda nii kaugele, kus ma hetkel olen aga kuidas teha seda kõike veel paremini?

Kui ajas tagasi mõelda, siis Helsingi maratoniks polnud ma veel päris valmis. Seda õiget jooksusammu, kerget jalga ja head minekut tundsin alles poolteist kuud hiljem Sakus. Seega tuleb uuel aastal hakata kas tunduvalt varem väljas pikki maid jooksma või tuleb maraton nihutada hilisemaks... aga uue aastani on õnneks veel aega, seega hetkel võtan veidi vabamalt ja lasen mõtetel koguneda. :)

2016a sain kokku 7 medalit

30. september 2016

Septembri kokkuvõte

Alles nüüd, septembris sain ma aru, kuidas ja miks ma suutsin terve suvi nii palju joosta. Lihtne: maraton! Nüüd, kui see on tehtud ning seda enam, et õhtud lähevad järjest pimedamaks, tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks, ei kutsu mind mitte miski sinna õue maad kündma. Ma võin jooksma minnes ükskõik kui hästi end riidesse panna aga minna üksi pimedatele tänavatele... ei ei ei. Mulle oleks vaja mingit väga suurt lõukoera kaasa. Siis võin minna. Kõlab nagu ma elaks kuskil Kopli liinidel... aga võrreldes Tartuga on ka Õismägi pimedal ajal ikka väga kõhe kant.

September numbrites:
jooksutrenne - 12x, neist 3x võistlust
muid trenne - 2x keharaskustreeningut

jooksukilometraaž: 125,2 km
kõnnitud maa: hetkel 322,3 km

Jooksukilomeetreid tuli harjumatult vähe. Üks põhjustest on see, et ma pole trennis väga üle 1,5h enam jooksnud ja noh, pingutasin mis ma pingutasin joostes, need nohupisikud said mu ikkagi kätte ning ravimiseks kulus veidi aega. Lubasin septembris osaleda viiel võistlusel aga käisin ainult kolmel. Ärajäänutest üks tõsteti teisele päevale ümber, mis mulle ei sobinud ja teine... ah, ma olin lihtsalt laisk, hoidsin jaksu Saku jooksuks.

Saku Sügisjooksu graafik

Selle kuu säravaimaiks hetkeks võib lugeda Saku Sügisjooksul poolikul saadud kolmandat kohta aga kindlasti ei saa jätta tähelepanuta, et olen nüüdseks lausa kaks korda jooksnud poolmaratonil alla kahe tunni. Lõpuks ometi! Selle kuu õppetund oli ka see, et kui sa ise enda eest piisavsalt ei pinguta, siis võib tulla  keegi teine ja võtta su võimaluse endale. Ka 30 sekundiline edumaa on edumaa! :)

Selline lühike kokkuvõte siis seekord.

26. september 2016

Saku Sügisjooks 2016 ehk jookse kuni kukud

Vahepeal otsustas mind rajalt maha niita tatitõbi. Eks targem annab ikka esimesena alla. Seetõttu kogunes jooksukilomeetreid kahe viimase nädalaga harjumatult vähe ja Saku Sügisjooksu poolmaraton tuli ära joosta nö vana rasva pealt. Veel laupäeva õhtul avastasin, et ma olen selle jooksu hoopis ära unustanud. Ei ostnud ma mineraalvett, ei söönud rohkem süsikaid, ei teinud jooksueelset soojendust, ei määrinud magneesiumit... Mingit pinget ei olnud, võtsin rahulikult. Eesmärke oli valikus kaks: a) joosta terve tee tempos 5:30 min/km, mis peaks kindlustama aja alla kahe tunni või b) joosta terve tee pulsiga 170-174 l/min, mis peaks tagama hea enesetunde terveks jooksuks.

Mis te arvate, kumb neist kasutusse läks? Natuke numbreid aitab ehk otsustada:
Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,3 km) - juhendis oli selgelt kirjas, et kurvid tuleb sirgeks joosta, mina seda ilmselt ei teinud.
Aeg: 01:49:43
Koht: 12/22; naistest 3/7
Keskmine kiirus: 11,5 km/h
Keskmine km aeg: 05:10 min/km
Keskmine pulss: 188 l/min - ei meenu, kas sellist keskmist on mul üldse kunagi olnudki.
Max pulss: 198 l/min - see number ilmus viimasel kilomeetril, ma ei teadnudki, et mu süda nii kiiresti lüüa võib...
Põletatud kalorid: 1273kcal

Foto: Kaidi Pastak
Ühesõnaga, veremaitse tekkis suhu juba stardipaugul. Läksin kohe 10km jooksjatega kaasa aga õnneks oli mõistust hoogu maha võtta. Tee viis 7km Tallinna poole, kerges taganttuules. Jäin kahe maratoonari selja taha jooksma. Jalg oli kerge, vaikselt hakkas ka soe sisse tulema ja tempo püsis seal 5min per km juures. Väga hea oli olla... kuniks tuli tagasipööre ja järgmised 7km olid vastutuules. Neist kolm esimest olin turvaliselt nende toredate jooksjate selja taga, kuid siis jäid nad joogipunkti pidama. Mina seda endale lubada ei tahtnud ja hakkasin ise tuult murdma.

Mingi hetk märkasin ees ainsat jooksjat - ühte kollast täppi. Esialgu ei olnud mul mõtteski teda püüdma hakata, sest ta oli tõesti kaugel. Tempo püsis hoolimata tuulest enam-vähem 5:15 per km aga pulss hakkas juba ronima sinna 190 l/min kohta. Appikene, minu süda lööb nii kiiresti või? Päris hirmus. Võtsin tempot vähemaks aga löögid ei vähenenud - äkki näitas kell aiateibaid?

Hakkasin kollasele täpile lähemale jõudma. Juba tuvastasin, et tegemist on neiuga ja ehk jookseb ka poolmaratoni. Minu koduse töö põhjal (jep, uurisin kõikide eelreganud naiste varasemaid aegasid :D) ennustasin endale 4. või 5. kohta ja võtsingi eesmärgiks see tütarlaps seljatada (ta oli ka ainus naine, keda ma kuni lõpuni teel nägin), sest parem võidetud 4. koht kui allaantud 5. koht, eksole. Tundus, et minu tempo oli ka nõks kiirem, kuna iga tõusuga jõudsin ma talle lähemale ja lähemale. Rada ei olnud tegelikult nii kiire, kui ma ette kujutasin, ikka üsna künklik oli.

Videotõmmised finišeerumisest
Raja kõige hullem punkt oli umbes 15. kilomeetril, vägisi tahtis mingi sein ette tulla aga ma lihtsalt lammutasin edasi. See naine oli juba nii lähedal, peaaegu käeulatuses ja kuskil 18. kilomeetril saingi ta kätte. Jooksin mõni minut tal kannul, oli näha, et ta oli juba läbi omadega. Täpselt nagu mina. Läksin temast mööda, jäädes ise peaaegu ratta alla (loodan, et see rattur andestab mulle, et minu pärast peaaegu kraavi pidi sõitma :( :D). Peagi möödusin ka ühest meesterahvast ja jälle ei olnud kedagi rada ette jooksmas. Õnneks polnud palju jäänud ja rada oli tegelikult väga hästi tähistatud.

20. kilomeetri alguses vaatasin veel selja taha, neiu kollases oli kohe kannul. "Ei, ma ei lase teda ette. Ma ei anna nii kergesti alla." Lisasin tempot. Tundus, et tema ka. Mingist imekohast leidsin veel jõudu, et tempo viia alla 5 min/km kohta. Pulss oli selleks hetkeks juba 198 l/min. Kas ma jaksan? Kaua ma jaksan nii? Kas mu süda peab veel vastu? Mõnel suuremal võistlusel oleksin ma selleks ajaks juba ammu alla andnud. Ja lõpuks tuligi pööre finiši poole. Nägin silmanurgast, et minu selja taga olev naine oli just nii kaugel, et kui ta nüüd sprindiks, saaks ta ette. Lisasin veel hoogu juurde ja oligi kõik... Siinkohal peab tänama seda naist, elusees poleks ilma temata sellist aega välja punnitanud.

Kõndisin veidi edasi, sain medali kaela ja lihtsalt kukkusin maha. Jõudsin veel käed ette panna, et päris põlvedele ei maanduks. Ma olin andnud endast mitte ainult selle päeva maksimumi, vaid terve aasta maksimumi. Ma olin läbi nagu Läti raha. Nagu kuivaks pigistatud sidrun. Mõned minutid toibusin, tõusin oma makaronidele ja läksin maratoonarite söögipunkti, mis oli sealsamas, cocat himustama (millegipärast tahtsin midagi gaasilist ja magusat juua). Antigi ja kallati veel juurdegi. Coca pole kunagi varem vist nii hästi maitsenud, kui sel korral.  Tunne oli kõigest hoolimata hea - ma jooksin suurepärase aja, tegin sellele neiule ära ja ma arvasin kuni lõpuni, et jooksin neljanda koha...

Rahulikult läksin veel pessu, vahetasin riided ära ja tuigerdasin tagasi õue. Täpselt õigeks ajaks - hakati poolmaratoonareid autasustama. Kõigepealt loeti ette, keda oodatakse ja minu nimi loeti ette. Mina? Misasja? Ma sain mingi koha või? Pole võimalik. Aga oli. Mind kutsuti kõige madalamale astmele, suruti pihku karikas ning väike kingikott koos helkurvesti ja väga stiilse mälupulgaga. Nii äge. Hiljem vaatasin, et see võit oli ikka päris napikas - kõigest 30 sekundilise edumaaga (või kas oli napikas?). Meenutades SEBi jooksu, siis Saku omast jäi küll päris "lustjalillepidu" emotsioon hinge. :)

Minu esimene karikas ja imeilus medal.

15. september 2016

Veel SEB Tallinna maratonist

Siit-sealt on kosta nurinat, et sel aastal oli SEB Tallinna maratoni rada pikem, kui tegelikult tohiks olla. Selge on see, et meetri-täpsusega rada pole võimalik maha joonistada aga kui jutt on juba 500'st ja enamgi meetrist? Minu kell näitas distantsiks 21,5 km, mis teeks kahe ringi puhul 800m lisaks. Samas ma ei jooksnud kahte ringi, seega ei tea, kas oleks ikka 800m juurde tulnud? Lisaks polnud võimalik ka kõiki kurve sirgeks joosta aga kas see tõesti mõjutas nii palju? Kilomeetrite tähised klappisid enam-vähem umbes 5. kilomeetrini, sealt edasi läksid vahed järjest pikemaks. Kuidas saab nii olla, et esimestel kilomeetritel ühtivad minu kella andmed raja andmetega ja sealt edasi enam mitte? Veider. Mul endal pole erilist vahet aga nii mõnelgi jäi vist oluline rekordinumber selle taha.

Võrdlesin polari andmeid championchipi andmetega:
10 km - 52:36 vs 53:35
21,1km - 1:54:08 vs 01:56:39
Minul oli 21,1km juba Viru ringil täis.
Videotõmmis finišeerumisest.

Päev enne jooksu käisin vaatamas ka 10km starti eesmärgiga külastada ära ka expo, et pühapäeval saaks rahulikult nendest telkidest mööda kõndida. Kui 10km start oli antud, hakkas tohutu mass liikuma. Muudkui tuli ja tuli neid inimesi. Otsisin alguses silmadega tuttavaid nägusid (tsau, Rünno, sa olid ainus, keda märkasin :D) aga kuna mass oli tõesti tohutu, siis ei jõudnud lõpuni oodata, läksin hoopis telke uudistama.

Alustuseks sain MyFitnessi telgis teada, et olen peaaegu alakaaluline, vähese rasvaprotsendi ja keskmise lihasmassiga. Soovitati 6 kilo juurde võtta. Hmm.. jätan vahele. Liikusin edasi Benu telki, kus mõõdeti samu asju aga vahepeal olin võtnud kaalust juurde lausa 0,5kg. Seal ei ei tulnud käsku kaalust juurde võtta, anti hoopis mingeid vitamiinijooke proovida. Võtsin end ka järjekorda, et mõõta veresuhkrut ja kolesterooli aga kui nägin seal istumas ühte tütarlast, kelle näpust nirises verd lauale, siis tegin sekundiga minekut. Paarist telgist sai veel proovida mingeid imekokteile ja sporditoitu ning andsin ka allkirja, et spordin puhtalt ehk pseudoeferiini enne võistlemist ei tarbi. Piinlikkusega pean tunnistama, et see info oli mulle küll uus.

Koju jõudes suundusin poolmaratoni-eelsele soojendusele. Jõudsin vaevalt 30min sörkida, kui tundsin, et mõned tunnid tagasi proovitud vitamiinijoogid ja kokteilid on kõhus moodustanud mingi tugeva keemilise reaktsiooni. Tore, et ma neid siis poolmaratoni hommikul ei proovinud.

Rajal tarbisin 2 topelt espressoga geeli. Kuna ma ise kohvijooja pole, siis kofeiini laks oli selgelt tuntav mitu tundi pärast jooksu. Sellele lisandus muidugi vedelikupuudus ja jooksu ajal kõrgenenud kehatemperatuur. Süda lõi mingit uut rütmi, kerge iiveldus ja pearinglus. Ühesõnaga, kahte sellist kohvigeeli edaspidi tarbida ei tasu

Kui maraton välja jätta, siis juba väga pikalt pole tundnud pärast jooksuvõistlusi lihasvalu aga seekord tervitas piimhape juba järgmisel hommikul. Sai vist veidi pingutatud ka seekord? Ja nii hea ning rahulik on nüüd minna vastu Saku Sügisjooksule. Poolmaratoni 2-tunni piir on langetatud ja mingeid pingeid ja ootuseid ei ole (jätan kõik suuremad unistused uude aastasse). Loodan ainult, et ilm tuleb veidi hellitavam. :)


11. september 2016

SEB Tallinna maraton (poolmaraton) 2016

Start! Olen alumise palli all, 2:00:00 tempomeistri taga.
Hommikul valdas mind rõõm, kui nägin taevas vaid halli värvi aga kaua see ei kestnud. Just selleks hetkeks, kui starti jõudsin, ilmus välja päike, küttis ilma megakuumaks ja kadus praktiliselt kohe, kui olin finišisse jõudnud. Tubli, Päike, hea töö!

Alustasin jooksu 2:00:00 tempomeistriga aga kaua selles grupis ei püsinud, hing ihkas kiiremat tempot (ilmselgelt halb otsus aga mis halvasti, see uuesti :D). Nii raske oli mõistust kuulata, et halloo, sellise ilmaga sa ei jookse alla 5 min/km, see pole 5km jooks. 

Tüüpiline, et alguses tahad kõike kiiresti ja lõpus ei jõua pooltki.

Esimeses joogipunktis võtsin spordijooki, mis osutus mustsõstra-maitseliseks - väkväkväk. Rohkem ei riskinud, jõin edaspidi vaid vett. Mõned topsid vett lendasid ka pähe ja särgile. Vedas sellega, et geelipunktis sain valida oma lemmikmaitse - õunaga. Rajal sõin kokku 4 geeli, mis on poolmaratoni kohta küll rekord (nt maratonil sõin neid vist 5 tk).

Umbes 6. kilomeetril avastasin, et ikka väga raske on joosta. Kõik tuli järsku meelde - põhjused, miks ma enne maratoni jooksmist ei sallinud (maraton on ikka jumala tšill ja mõnus poolmaratoni kõrval) ja kõik see, mis tundeid tekitab kuumus koormuse ajal. Aga jalad ignoreerisid endiselt mõistuse häält, mis juba kisendas "võta tempo maha, sa saad kuumarabanduse" (õnneks ei saanud).

Kes selle tõusu sinna lõppu toimetas?!?

Meeldis, et mingis osas nägi vastutulevaid jooksjaid. Sai mõtted enda jooksult ära ja otsida tuttavaid. Ainuke, kelle lõpuks ära tundsin, oli Margit, kes jooksis maratoni ja noh, minu kõrval nägi ta ikka väga värske välja (mis tegelikult oli, seda ma ei tea, muidugi).

Nii hea, et mul on nüüd see gpsi'ga kell. Ilma selleta oleks ma raudselt kauem jooksnud. Kuigi jah, tempo langes iga minutiga ja olin juba valmis, et 2 tunni tempogrupp püüab mind varsti kinni. Mu aju ei jõudnud enam analüüsida, millises graafikus ma jooksen. Päike kõrvetas lagipead, jalad ei tahtnud enam joosta ja ainus, mida ma ootasin, oli lõpp aga seda ei tulnud veel nii pea.

Nagu eelmisel pildil näha, siis kõndisin kahes viimases joogipunktis (punane joon pulss, sinine tempo). Tegelikult oleks tahtnud viimased 3 kilomeetrid kõndida või veel parem - trammiga otse finišisse sõita. Samuti tundus hea mõte lihtsalt tänava äärde kerra visata ja keelduda edasi minemast.

Viru keskuse juurde jõudes hakkas koitma - Vabaduse väljakule viib tee ju ülesmäge... eiiiii!!!! Ja nii oligi. Viimane kilomeeter ilusti ülesmäge ehk tsaumaviskannüüdsussidkotti. Kuulsin ühtäkki oma nime raja äärest ja üks trennikaaslane Tyskist hõikas, et enam pole palju jäänud, nii tore, andis jõudu juurde küll. Minu kella järgi oli 21,1 km Viru ringil aga lõpp ei tahtnud veel kuidagi paista.

Finiš. Tehtud!
Ja juba paistiski finiš. Juhhei! Ja juhhei vol2 - aeg tuligi alla 2 tunni! Sain kaela ilusa medali. Uskumatu, et ära tegin. Või noh, ei ole see midagi nii uskumatu, millalgi pidi see ju juhtuma. Lihtsalt ilm üllatas oma suvise temperatuuriga ja see tegi jooksmise tunduvalt raskemaks, kui ma ette kujutasin.

Distants: 21,1 km (kella järgi 21,5 km - ei oska veel hästi kurve sirgeks joosta)
Aeg: 01:55:56
Keskmine tempo: 5:26 min/km
Keskmine kiirus: 10,9 km/h
Keskmine pulss: 181 l/min
Põletatud kalorid: 1246 kcal
Koht: 1098/3214,  naistest 211/1366, vanuseklassis 144/869

Lõpuks ometi on poolmaratonis kahe tunni sein murtud!

9. september 2016

Nike noortejooks 2016 ehk massipsühhoos

Tehtud!
Enne starti plaanisin joosta hästi kergelt, pingutamata ja sörkides aga seda, et joosta tuli terve tee aeglasemalt kui ma tavaliselt trennis jooksen - seda ma ei osanud küll oodata.

Stardikoridor oli megakitsas ja mega-super-üle-rahvastatud. Stardipauku ma ei kuulnudki, olin lihtsalt nii taga. Stardijoone ületamiseks kulus mul KAKS minutit. Selge oli see, et isegi slaalomjooksust ei saanud siin enam rääkida. 

Rada läks kohe ülesmäge. Vaatasin just rajakaarte ja ei saa aru, kas poolmaratoni rada läheb sealt samast aga ma vägavägaväga loodan, et mitte, sest siis ma olen kohe surnud. Mu jalad mäletavad veel liigagi hästi neid Helsingi tõuse.

Esimene kilomeeter kulges mul 8:00 min/km - jah, võite naerda. Teine km oli juba parem, sai veidi jalgu sirutatud - 7:18 min/km. Siit edasi läks veidi paremaks. Distantsi pikkuseks oli 4,7 km ja läbisin sellega ajaga - paluks nüüd pasunaid ja vilekoori - kolmkümendminutitjakakskümmendnelisekundit (numbrina oleks liiga julm). See aeg polegi oluline, sest jooks oli tegelikult väga vahva. Sellises rahvamassis polnudki varem jooksnud ja eks see oli juba elamus omaette.

Mis mind enim rõõmustas? Lõpuks ometi on leiutatud alternatiiv nendele vastikutele haaknõeltele, mis särke lõhuvad. Nimelt oli sellel jooksul jala ümber pandav ühekordne paberist kiip (samasugune nagu rinnanumbrite taga aga kleepsuga jala ümber pandav). Selline:

Selline lahendus võiks nüüd levima hakata, saaks haaknõeltest lahti.

Finishis sain üllatuslikult ka medali. Mulle kohati tundub, et neid medaleid on hakatud liiga kergekäeliselt jagama aga see selleks.

Come RUN with us! :)

31. august 2016

Augusti kokkuvõte

Augustis osalesin üritusel "Aktiivne august", mille põhiline eesmärk oli saada iga päev aktiivsuskellaga 100% päevasest aktiivsusest. Motivatsiooniks toimus veel paar loosimist ja nende vahel, kes terve kuu vältel on eesmärgi suutnud ära täita, loositakse välja Oivaline Tervislik Tort. Eks näis, kas õnn naeratab või ei.

Kui ma juuni alguses Polari kella sain, siis ma viitsisin seda koguaeg kanda ja vaadata, mitu sammu ma päeva jooksul teen. Juulis kandsin seda põhiliselt ainult trennis ja noh, päris tüütu oli augustis jälle seda päev läbi käel kanda aga trennivabadel päevadel poleks ma muidu 100% täis saanud. Sain ka targemaks, et kellal saab määrata aktiivsustasemeid, et mida kõrgem, seda raskemini tuleb aktiivsus täis. Mul pole õrna aimugi, mis mul on (tõenäoliselt kõige madalam?) ja kuidas seda muuta saab, ei ole olnud tahtmist süveneda. Eesmärk oli saada 100% ja nii palju ma seda kella ka kandsin, et see täis tuleks

Teine, kõige tähtsam eesmärk oli maraton. Selle päeva aktiivsuseks tuli 847% ehk üle 55 000 sammu ehk 46,6 km. Sel päeval põletasin 3930 kcal. Tulemusega jäin rohkem kui rahule. Ainuke asi, mis enesekindlust kõigutas oli see veider põlvevalu, mis mingil põhjusel tuli, paar päeva oli ja kadus jälgi jätmata (?).

8 km Männi pargis... it will be fun, they said!
August numbrites:
Kui eelmine kuu hõiskasin, et 160 jooksukilomeetrit on senine ühe kuu rekord, siis sel kuul sai joostud lausa 167,2 km.

Augusti nädalad.
Jooksutrenne: 15 + 1 maraton
Muid trenne: 2 - tegin keharaskustreeningut. Üllatav oli see, et pärast nii pikka eemalolekut jõutreeningutest mäletavad lihased väga hästi, mida nad suudavad - 5 lõuatõmmet? Ikka saab, kuigi mitte nii kerglevalt nagu kevadel.
Puhkepäevi: 13

Hea näide sellest, kuidas kaks järjestikkust päeva pole vennad
(esimene - tavaline jooks, teine - lõikudega jooks).

September tuleb ka põnev kuu. Ma hetkel veel ei tea, kui suure tüki ma hammustan kahe poolmaratoni ja kolme pisema võistluse näol aga eks näis. Samuti tahaksin lõppude lõpuks ka selle poolmaratoni alla kahe tunni ära joosta.

:)

28. august 2016

Mõned põnevad maratonid

Mulle sattus pihku selline ajakiri nagu Distance Running, kus on kirjas maailma suurimad (?) maratonid. Eesti omadest on ära märgitud SEB Tallinna Maraton ja Tartu Linnamaraton.

Mulle endale jäid silma näiteks sellised põnevad maratonid:

Old Mutual Two Oceans Marathon.
Kodulehel ma tegelikult maratoni distantsi ei leidnudki, oli ultra, poolmaraton ja mõned veel. Aga ultra rada vaadates on näha, et rada kulgeb natuke India ookeani ja siis Atlandi ookeani juurest. Lehekülg ise väidab, et tegemist on maailma kõige ilusama maratoniga. Osalemistasusid hetkel ei leidnud. Ja no see medal:

Sparkasse 3-länder Marathon.
See tundub põnev jooks olevat, sest maratoni start on Saksamaal, läbib Šveitsi ja Austriat ning suundub tagasi stardipaika. Osalemistasu 55-73 eurot.


Antarctic Ice Marathon.
http://www.icemarathon.com/
Selle maratoni nimi räägib juba enda eest. Täielik hullumeelsus. See jooks vajab vist küll täiesti teistsugust varustust ja ettevalmistust. Ja tahate teada, kui palju on osalemistasu? "The overall fee is EUR 13,800, which can be paid via installments." Selle raha eest saab ka kogu komplekti, alates Antarktikasse sõidust kuni tagasisõiduni.


North Pole Marathon.
Koduleht väidab, et tegemist maailma jahedaima maratoniga, hehe. Uskumatu, et leidub selliseid hulle, kes tõepoolest sellistel jooksudel osalevad. Selle hinnatase jääb samasse kanti nagu eelmine ja saab samuti täiskomplekti, reis kestab 5 päeva.


Midnight Sun Marathon.
Toimub kuskil Norra põhjaosas (ilmselgelt). Osalemistasu on 91-110 eurot. Ürituse raames toimub ka Polar Night Halfmarathon.

Great Wall Marathon.
http://great-wall-marathon.com/
5164 astet ajalugu ehk maraton mööda Hiina müüri. Osalemistasu kõigest 1393 eurot.  See sisaldab muidugi 6 päevast trippi. Ei kujuta ettegi, mitu tundi (päeva?) selle raja läbimiseks kuluda võiks.


Walt Disney World Marathon.
http://www.rundisney.com/disneyworld-marathon/
See tundub olevat pigem tõeline elamusjooks. Asukohaks siis Florida. Disneyworldi jooksuüritusi toimub ka nt Pariisis, kus pikimaks distantsiks on poolmaraton. Florida omal on osalemistasu 160 eurot. Ütleme nii, et kui kunagi rikkaks saan, siis sellel osaleks küll. :D


Tundub igav? Aga kuidas oleks maraton, kus on inimene vs hobune? Aga jooks koos elevantide, tiigrite ja lõvidega? Aga väike jooks Põhja-Koreas (iseasi, kas riiki sisse lubatakse - eelmine aasta lubati ca 25 välismaalast jooksma)? See on vaid väike valik "huvitavatest maratonidest", mida google lisaks andis. :D

21. august 2016

Esimene vs teine maraton

Jätkates maratoniteemal...

Esimese maratoni jooksin 2014a Tallinnas ajaga 4 tundi ja 50 minutit. Teise siis sel aastal Helsingis ajaga 4 tundi ja 20 minutit. 

Neid kahte maratoni ühendab vaid üks sarnasus:
"Kas sa oled kindel, et tahad seda joosta?"
"Äkki sa ei jõua tervet teed ära joosta?"
"Sa oled ikka päris hull peast!"
"Ilm on nii kole, kas sa ikka lähed jooksma?"
"See on nii raske rada, sa ei jookse seda lõpuni."
"Sa jooksed kindlasti 6 tundi täis, vähem oleks lihtsalt ulme."
"Sa teed nalja onju?"

Ehk siis sellised toetavad laused asjatundmatute poolt. Aga ükshetk saab vastutuul otsa ja need samad inimesed tulevad uurima lühemat/kergeimat teed samasuguste tulemusteni.
Siinkohal tänan kõiki, kes minusse uskusid, nõu andsid ja kogemusi jagasid. :)

Esimese ja teise maratoni medal.

Eesmärk:
Esimesel korral läksin lihtsalt katsetama ja olin liialt ettevaatlik. Teisel korral läksin aga jooksma, teadsin juba, mis mind ees ootab ja võtsin rohkem riske.

Treening:
Esimesel korral kombineerisin jooksu jõutreeningutega. Teisel korral ainult jooksin. Teine variant töötas paremini. Võiks oletada, et nõrkade kerelihaste tõttu väsib keha kiiremini aga ei. Esimesel korral hakkas selg valutama, teisel korral ei teinud see teist nägugi.

Koormus enne jooksu:
Esimesel korral järgisin soovitust, kus 3 nädalat enne maratoni tuleb järjest vähem joosta. Sel korral ei vähendanud kilometraaži enne viimast nädalat ja isegi siis liikusin palju ringi (puhkus kui nuhtlus :D) - töötas jälle paremini!

Rada:
Esimesel oli rada rahulik, ilma tõusudeta. Teine hiilgas oma üles-alla rajaprofiiliga. Mõlemal korral tuli sein ette umbes 35 kilomeetril aga teisel korral suutsin sellest läbi joosta. Võib ükskõik kui aeglaselt joosta, raske hakkab ikka. Küsimus on, kui kiiresti see läbi saab.

Pärast jooksu:
Esimesel korral sain korralikud vesivillid, katki hõõrutud naha, 2 nädalat valutavad jalad ja selja. Teisel korral jäin täiesti terveks, vaid reielihased andsid järgmine päev tunda ja kolmandal päeval olid needki juba taastunud. Kui esimesel korral lonkasin ikka korralikult ringi, siis Helsingis polnud selleks aega - pidin ju kaks päeva turistikatel käima.

Emotsioon:
Esimene maraton on ja jääb eriliseks. Teine maraton pakkus ka rohkelt emotsioone, kuid esimene on ikka esimene.
Esimesel korral ei tahtnud ma maratonist mitu kuud mõelda. Teisel korral mõtlesin juba enne finishit kella vaadates: "Kui kiiresti ma võiks oma järgmise maratoni joosta?".

Korraldus:
Kuna tegemist oli kahes erinevas riigis toimunud maratonidega, siis mulle tundus, et Tallinnas sai osalemistasu eest rohkem kui Helsingis (vb mängib siin rolli "esimese maratoni" emotsioon). Tallinnas oli üldse korraldus ja üldine tase parem (nt Helsingis ei olnud nimelist rinnanumbrit; enne joogipunkte ei olnud silte, et need kohe tulevad; pakihoid ja peaaegu ka riietumine oli lageda taeva all; süüa sai väääga palju vähem; joogipunktides nägin toidupoolisena ainult hapukurki). Aga ei, ma ei vingu, kõik oli väga lahe! Lihtsalt, kodus on ikka parem! ;)

Esimese ja teise maratoni pluus.

17. august 2016

Helsingi maraton numbrites

Helsingi maratoni rada

Distants: 42,2km
Aeg: 04:19:54 (neto) / 04:21:56 (bruto)
Üldine koht: 1518/2882
Koht naiste seas: 330/783
Koht vanusegrupis: 146/392
Keskmine kiirus: 6:07 min/km
Max kiirus: 5:06 min/km
Keskmine pulss: 171 l/min


Keskmine kiirus

Kilomeeter: split; kiirus; koht
5km: 33:11; 6:39 min/km; 2089 - kõige aeglasem
10km: 30:04; 6:01 min/km; 1882
15km:  29:52; 5:59 min/km; 1883
20km: 29:45; 5:57 min/km; 1787 - kõige kiirem
21,1km: 7:20; 6:41 min/km; 1689
25km: 23:26; 6:01 min/km; 1631
30km: 30:30; 6:06 min/km; 1447
35km: 31:57; 6:24 min/km; 1247 - siin hakkas juba väga raske
40km: 31:25; 6:17 min/km; 1263
42,2km: 14:31; 6:37 min/km; 1518

Rajaprofiil. Tõusud olid tegelikult lauged aga suretasid vaikselt.

Ja lõpetuseks pilt jäätisest, mida ma olin juba pikalt igatsenud ja lõpuks Helsingis selle ka sain. Imeline! Parim punkt tripile. :)

Kaneelirullijäätis. :D

16. august 2016

Helsinki City Marathon 2016

Helsingisse jõudes ootas mind alustuseks päris õudne ilm. Õnneks sain autoga sadamast Kisahalli ja ei pidanud väga pead murdma, kus midagi asub. Sain kätte oma numbri, käisin läbi expo'lt, kus jagati nii palju tasuta nänni, et mu kott muutus päris raskeks. Kui kõik oli tehtud, oli stardini ikka veel 3 tundi aega. Ega siis midagi, istusin maha ja jälgisin inimesi. Niiiii palju erinevaid rahvuseid, huvitavaid riietusi, põnevaid keeli. Aeg möödus ruttu...

Stardikoridoris soojendusdressiga. Kahjuks pean leppima vesimärkidega, sest ma pole nõus nii palju raha välja käima piltide eest.
Stardikoridoris sättisin ennast 4:30:00 tempomeistri seljataha. Enne starti loeti ette sünnipäevalapsed, need, kes jooksevad oma 100. maratoni ja tehti muidu nalja. Peagi kõlas juba start ja juba läksingi. Juba esimesel kilomeetril hakkas mulle pinda käima, kui saamatu on minu tempomeister. Jooksis vahemikus 5:30-7:10 min/km. Tegelt ka noh. 3km peal oligi juba esimene joogipunkt. Alustuseks võtsin maha soojendusdressi ja viskasin selle prügikasti äärele. Siis jätsin seljataha tempomeistri ja asusin ise omale tempot tegema.

5km peal näitas kell 33min. Ma polnud üldse 4:30:00 graafikus (ma sain expolt tasuta käepaela km aegadega), tempomeistrit ka seljataga ei näinud, misasja? Ja üleüldse, nii raske oli hoida rahulikku tempot. Siis otsustasingi, et põrgusse see soovitus. Kui ma juba nagunii olen kõike teinud teistmoodi, siis vot jooksen ka nii kiiresti kui tahan. Lisasin tempot ja tunduski, et kui pulss püsib 170-174 l/min, siis see on täiesti ok. See pulss püsis mul lõpuni. Keskmine kiirus oli mul 6:07 min/km ja kiireima kilomeetri läbisin 5:06 minutiga.
Siin veel rõõmus ja rõõsa, kuna polnud ju üldse raske rada, haha. :D
Teate, need tõusud ei olnud üldse midagi hullu. Jumala rahulikult tõusid ja langesid. Isegi pulss ei tõusnud neist üles ronides. Seda ma arvasin esimesel ringil. Tegelikult tapsid need tõusud aeglaselt aga järjekindlalt. Esimese poole läbisin 2 tunni ja 8 minutiga. Olin jooksnud endale piisava varu, et lõpus saaksin vajadusel kõndida. Sel hetkel teadsin, et tahan joosta teise ringi sama kiirelt, sest see oleks lihtsalt liiga äge. Esimese maratoni läbisin ajaga 4:50:30 aga tookord jooksin teise poole ca 10min aeglasemalt.

Kui stardis tibutas veidi vihma, siis umbes 10km peal sain endale kaela mõnusa paduvihma, mis muutis küljelt puhuva meretuule päris jäiseks. Tuul oli küll tugev aga ei seganud eriti jooksmist. Alati oli see kas külje pealt või sain kellegi taha pugeda. Teise ringi ajal hakkas aga hoopis päike paistma.

Teisele ringile jõudes oli kogu mu optimism kadunud. Sain aru, et need vaiksed mäed on oma töö teinud ja jalgades enam midagi alles ei ole. Kuni 35 kilomeetrini polnud veel midagi hullu aga siis tuli viimane tõus ja oligi kõik. Ühtäkki tundsin jalgades sellist tunnet, nagu oleks keegi kõik minu reielihaste kiud ükshaaval minikirvega puruks peksnud. Sellest tõusust ma sain veel kuidagi üles aga edasi enam väga ei saanud. Viimased 5km jooksin siiski 30 minutiga, seega tempo väga ei langenud aga no niiiiii paganama valus ja raske oli.

35-38 kilomeetrid venisid ja venisid, tempo langes ja vaim kustus vaikselt. Aga ma ei kõndinud. Ainusad kohad, kus kõndisin, olid viimased joogipunktid aga muidu jooksin ka nendes. Ühtäkki aga liitusid maratonijooksjatega kollaste särkidega street run 16km jooksjad. Täpselt nagu SEB Tallinna maratonil tulevad mingi hetk poolmaratoonarid peale. Ja mina hakkasin lugema kollaseid särke, kelledest möödusin... 1... 5.... 16... 28... 35!!!! Ma möödusin 35st 16km jooksjast. Mina, oma valutavate ja väsinud jalgadega? Mina, kes ma olin seljataha jätnud 38km? See andis tohutult energiat juurde ja ei pannudki tähele, kui juba pöörasin Olümpiastaadionile finishikaare suunas.

Vaatasin veel kella ja juubeldasin, ma olen jooksnud tegelikult super aja. Lausa 30min kiiremini kui tookord Tallinna tasastel tänavatel, mis polnud pooltki nii hullu rajaprofiiliga. Kell näitas muidugi distantsiks 42,6km aga see selleks. Teise ringi jooksin vaid 1min aeglasemalt. Vau! Ma tegin selle ära! 
Tehtud! Minu teine maraton ajaga 4:19:54!
Staadionil enne lõppu öeldi valjuhääldis veel minu nimi, Viro, Estonia, EESTI!!! See oli nii uhke värk, et pisar silmas oli garanteeritud. Nii palju inimesi elas kaasa ja tegin isegi väikese minihüppe üle finishijoone. Jesss, lõpuks sai see "õudus" läbi! Sain kaela imeilusa ja raske medali. Kaua oodatud, raske tööga saavutatud ja ausalt välja teenitud. :) 

Uhke medal. :)

Enne maratoni

No nii. Olen vahepeal jõudnud tagasi Eestisse ja püüan mõned emotsioonid möödunud maratonist kirja panna. Kuna see päev õnnestus ikka täiega, siis tundub hea ideena tuleviku mõttes kirja panna, mis oli minu arvaates õige tegutsemisviis enne maratoni.

Maratoni-eelsel õhtul oli selline põnev päikeseloojang

Treening
Sel aastal ma tõepoolsest jooksin palju. Alates aprillist loobusin ma ka jõutreeningutest (tegin neid, kuid minimaalselt). Lihtsalt jooksin - lõike, tempokalt, rahulikult, lühikesi maid, pikki maid, vihmas, päikeses, tuules, ülesmäge, allamäge, kõikjale.

Hoolimata paljudest soovitustest internetis, maratoni eel ma koormust ei vähendanud. Alles viimasel nädalal tõmbasin tempo maha ja no see töötas täiega minu kasuks. Jalg oli piisavalt puhanud ja isegi see veider põlvevalu ei tulnud tagasi ei maratoni ajal ega ka pärast jooksmist. Samuti ei hakanud jooksu ajal valutama selg, mis oleks pidanud jõuharjutuste puudumise tõttu  olema nõrk lüli. 

Toitumine
Enne Rapla jooksu juhtus nii, et hommikusööki mul polnud ja Selverist peale lihapiruka ja kaerahelbeküpsise midagi polnud ning see osutus ideaalseks toiduks enne jooksu. Lähtusin ka seekord sellest kogemusest ja sõin maratoni hommikul ja lõunal lihapiruka, kaerahelbeküpsise ja banaani. Tund aega enne jooksu sõin viimase toidu ja maratoni ajal ei tekkinud kordagi nälga ega ka rasket tunnet kõhus.

Muu
Ilm oli selline nagu ta oli - 14 kraadi, vihm ja tugev tuul. Mina kui kõige suurem külmavares üldse, pidin ikka korralikult pead murdma, millise riietusega minna rajale. Panin selga pikkade käistega pluusi, peale t-särgi ja selle peale kaltsukast soetatud 1 eurose dressika. Vähemalt startida oli soe. 

Dressikas lendas juba esimeses joogipunktis pürgikasti. Vahepeal küll mõtlesin, et võtan ka alumise pluusi alt ära aga hea, et seda ei teinud, kuna sain kaela paduvihma ja päris külm oli korraks joosta. Palav ei hakanud hiljem enam kordagi. Seega riietusega panin ka kümnesse.

Samuti oli täielik bingo vaseliini avastamine. Määrisin sellega end peaaegu üleni kokku. :D Ja tulemus: 0 villi, 0 hõõrdumist ja 100% terve nahk. Ise ka üllatusin. Tasus ära see värk. Lisaks määrisin nädal enne starti iga päev end magneesiumi geeliga ja jooksurajal ei tekkinud ühtegi krampi (jooksu ajal magneesiumi lisaks ei tarbinud).

***

Jube jama on aga see, et alguses sain aru, et maratonil tehtud pildid on hinna sees ja kuna finishis oli palju fotograafe, siis enda fotoaparaadiga pilte teha ei lasknud. Aga täna selgus, et ikka raha eest saab neid. 1 pilt on 20 euri ja kõik pildid on 60 euri. Ebanormaalne. :'(

11. august 2016

Error

Kui sa oled oodanud mingit sündmust juba pikka aega, siis kindlasti peab vahetult enne üritust juhtuma midagi, mida tavaliselt ei juhtu või isegi - mida kunagi varem pole juhtunud.

Kuid mida võiks juhtuda enne maratoni, milleks oled valmistunud mitu kuud?

Näiteks alustuseks võib tekkida varabaküüne alla verevalum. Avastasin just  mõni päev tagasi, et selle tegelasega võingi nüüd hüvasti jätta. Eks ma panen plaastriga kinni ja loodan parimat. Tavaliselt ikka joostakse võistlustel küüned maha, minul kukuvad need hirmust juba enne jooksmist maha. :D Tegelikult on see hea õppetund, et uusi jooksujalatseid valides tuleb alati jälgida, et ninas olevad õmblused ei jääks küünte peale.

Siis võib juhtuda selliseid imelikke asju, et mingi liiges hakkab suvalisel ajal valutama. Ei, ma ei ole ennast vigaseks jooksnud, pole kuhugi ennast ära löönud ja pole mul ka mingit ülekoormust.

Pühapäeva õhtul sirutasin jalad diivanile ja tunnen äkki, et vasak põlv ütleb üles. Lihtsalt hakkas valutama ja vajutades põlvekedra all olevale pehmendile, avaldus põrguvalu. Raske oli aru saada, kas valus oli nahk või midagi vahetult naha all. Ka kõndimine muutus valulikuks. Miks? Mul polnud õrna aimu ka, sest mitte midagi ebaloomulikku päeval ei juhtunud.

Öösiti on alati kõik helid palju valjemad, varjud palju hirmsamad ja valud palju suuremad. Põlv andis endast igakord märku, kui end pöörasin. Hommikuks polnud asi õnneks hullemaks läinud aga igaksjuhuks trenni ka ei teinud.

Ainus, mis ma tegin, oli see, et hoidsin põlve soojas ja tundus, et see kiirendas paranemisprotsessi (mis iganes seal siis ka oli). Käisin kunagi sporditraumatoloogia kursusel ja seal õpetati:

  • külm = leevendab valu, kuid ahendab veresooni = vähem verevoolu = vähem toitaineid = aeglasem paranemine
  • soe = laiendab veresooni = rohkem verevoolu = rohkem toitaineid = kiirem paranemine
Uuemate uuringute tulemuste järgi ei kiirenda külma peal hoidmine vigastusest taastumist. Ma ei tea, pole ise süvenenud nendesse artiklitesse aga minul on selline lähenemine alati paika pidanud. Igaühe ja iga asja puhul ei pruugi selline teguviis muidugi toimida.

Teisipäeval oli juba parem, andsin põlvele võimaluse ja läksin siiski jooksma. Rahulikus tempos oli täiesti ok aga kiiremaid samme teha ei saanud. Õhtuks oli valu läinud ja kolmapäeval ärkasin täiesti valuvabalt. Tundub, et asi ei olnud jooksmises, kuna vastasel juhul oleks valu pärast trenni ju hullemaks läinud aga see kadus vaikselt hoopis ära... selline veider asi siis.

Samuti on hästi "rõõmustav" ilmaennustus. Just maratonipäeval on tugev tuul (8 m/s), korralik vihmasadu ja 14 soojakraadi. Muudel päevadel ennustatakse Helsingisse palju normaalsemat ilma. Aga vähemalt ei ole kuumalainet! Lisaks olen ma mitu ööd näinud unes, kuidas ma millegipärast ei jõua laupäeva hommikul kuidagi laevale. Tore. :D