3. oktoober 2015

Tartu Linnamaraton 2015

Mõnus, kui jooksupidu tuuakse koju kätte. Sel aastal jooksin siis poolmaratoni ja eesmärgiks oli joosta lõpuks distants alla kahe tunni. Ilm oli jooksmiseks suurepärane, rada oli põnev kuigi väga künklik, kuid kahe tunni piiri sel korral siiski ei alistanud. Ajaks tuli 2:01:15 (rekordiparandus 2min 15sek). Kui aus olla, siis ega ma sel korral ei oskagi öelda, kuhu see 1min ja 15sek kadus...

Plaanisin kohe alguses võtta ennast 2h tempomeistri sappa, kuid ei näinud teda stardis. Üritasin siis ise rahulikku tempot hoida, kuid juba 4km'l oli selge, et sellise tuulega pidevalt ülesmäge joostes siit midagi head ei tule. Praegu muidugi olen veidi pahane, et nii mõtlesin, sest võib-olla jäi see minut just sinna maha... ei tea.  
12km'l jõudis lõpuks mulle järgi 2h tempomeister ja see tegi rõõmu, kuna jõud oli raugemas ja vaim väsimas. Jooksin selles pundis päris mitu km, kuid pidin lõpuks alla andma ja nii nad mul eest ära lidusid.

Meeldis väga joogipunkt, kus pakuti colat. Kas see suhkruvesi on alati nii imeliselt maitsenud? Või sain ma lihtsalt suhkru üledoosi? :D

Mida lähemale jõudsin taas kesklinnale, seda hirmsamaks muutus mõte Lossi tänavast. Ja see tõus oli just nii hull kui ma kartsin. Palju ei puudunud sellest, et oleksin end pikali visanud ja otseteed finishisse veerenud. Aga ülesse ma sain ja oi kui magus oli sellele järgnenud allaminek Vallikraavi tänavast. Seal ennast enam tagasi ei hoidnud, kuid kahjuks ei piisanud sellest, et alistada see nõme kahe tunni piir. No kaua võib? :)

Finishis sain vahtralehe kujuga medali, mis oli eelmise aasta 10km omast veidi suurem ja priskem. Veidi hiljem elasin veel kaasa 10km jooksjatele ja nautisin päikesepaistes jooksupeo melu. Kokkuvõttes võib jooksuga jääda natuke rahule aga väike kripeldus jääb siiski sisse. Ehk järgmisel aastal õnnestub paremini alistada poolmaratonis kahe tunni piiri. :)

"Ma olen kõigega rahul. Ma lihtsalt tahan rohkem!"