14. august 2015

SEB Tallinna Maraton 2014 - minu esimene maraton

2014. aasta esimestel päevadel otsustasin, et jooksen septembris SEB Tallinna maratoni. Sellega algas ka teadlik treening, mis sisaldas erinevaid jooksutrenne, lõigutrenne ja vähemalt 1x kuus 1,5-2h pikkust otsa.

Enne starti - mul polnud õrna aimu ka, millesse ma end mässisin

Suve alguseks oli närv juba päris suur, aukartus distantsi ees oli sama suur kui enne esimest poolmaratoni. Samas olin ma kindel, et ära ma selle jooksen. Minu ümber oli palju inimesi, kes uskusid minusse kohati rohkem kui ma ise.

Enne maratoni oli kolm kontrolljooksu - Narva Energiajooks, 21,1km, mis läks kehvasti; Ööjooks, 21,1km, mis päädis tolle aasta rajarekordiga ja Jaansoni jooks, 10km, nädal enne maratoni. Jaansoni jooks oli päris kohutav, olin kui tühjaks pigistatud sidrun ja mul polnud õrna aimugi, kuidas ma niimoodi maratoni läbin...

Maratoni eelsel nädalal ei teinud ma ühtegi trenni. Sõin palju makaroni ja jõin mineraalvett. Vaimselt olin ma valmis, kuid kas ka füüsiliselt? Öö enne starti veetsin Tallinnas ja umbes kell 7:30 asusin stardi poole teele. Öösel muidugi magada eriti ei saanud, hommikusöök läks alla väga vaevaliselt, umbes pool tavapärasest portsust suutsin ära süüa.

Esimese ringi lõpp

Kõlas stardipauk. Haakisin ennast kohe 4:45 tempomeistri sappa, kuna eesmärgiks oli esimene maraton läbida tervelt ja hea emotsiooniga. Esimesel ringil oli närv üsna pingul, jõin küll usinasti vett aga süüa ei tahtnud veel. Alustades teist ringi võtsin sisse esimese geeli ja sõin peotäis rosinaid. Kõik sujus 27km'ni ja siis juhtus kõige ootamatum - järgi jõudsid poolmaratoonarid ja ma kaotasin silmist oma tempomeistri. Jooksin edasi, kuid ilmselgelt ei osanud ma ise tempot hoida ja kui ma lõpuks teda uuesti nägin, oli vahemaa liiga pikaks veninud. Mis seal ikka.

32km'l juhtus aga see, millest kõik räägivad - algas päris maraton. Jalad muutusid raskeks, keha oli väsinud, käed ei liikunud, süda ei jõudnud enam lüüa. Mõtlesin, et nüüd on kõik, kuid mõte läks oma rada. Üks hetk jõudis kohale, et kuule, sa jooksed praegu maratoni ja sa oled varsti finishis! 35km'l miski muutus. Kuskilt hakkas sisse voolama energiat, adrenaliin ajas üle ääre, jalad hakkasid ise uuesti jooksma. Jah! Ma jooksen maratoni, uskumatu!

Olles Balti jaama juures, teadsin, et ümber nurga on Kaarli kirik ja kohe finish ning hakkasin kiirendama - ärge küsige, mille arvelt, ma tõesti ei tea. Muidugi ei olnud nurga taga veel mingit kirikut ja see kiirendus kestis ikka jupp aega, tahe finishisse jõuda oli lihtsalt nii suur. Ja lõpuks oligi kõik. Ajaks tuli 4:50:25 ehk 5min planeeritust kauem. Ei teagi, kas tempomeistriga oleks õigeks ajaks jõudnud?

Tegingi ära!

Igatahes olid emotsioonid laes. Paljud rääkisid, et vaimselt on raske minna teisele ringile aga ei olnud. Mind ergutas see vägagi, et teise ringi alguses oli nii palju kaasaelajaid, nii palju tuttavaid, kes ootasid enda starti. Kui tuttavad poolmaratoonarid mulle järgi jõudsid, patsutasid tunnustavalt õlale. Kuidas saab see olla vaimselt raske? :)

Minu esimene maraton oli imeline. Kahju, et seda vaid korra elus kogeda saab. Uut maratoni-plaani mul veel pole, kuid ega see tulemata ei jää.

Pärast maratoni ei saanud ma umbes nädal aega treppidel üldse liikuda (nt läksin alla selg ees), teisel nädalal sain juba paar taastavat trenni teha. Neli nädalat hiljem jooksin Tartu Sügisjooksul 10km'l uue rajarekordi ja selle järgneval päeval Paide-Türi jooksul samuti uue rajarekordi. Imeline!

Mis muutus pärast maratoni?
Süda muutus palju tugevamaks. Pulss ei lähe enam nii kiiresti kõrgeks.
Tahe joosta oli väiksem, kuna olin eelnevalt väga palju jooksnud. Seetõttu tegin talvel rohkem lihastrenne.
Sain väga palju uusi emotsioone.

Minu soovitus on esimest korda jooksjatele, et võtke rahulikult, ärge mõelge üle ja ajage oma asja (st ärge kuulake targutajaid)! :)

"Today I will do what others won't, because tomorrow I can do what others can't!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar