19. august 2018

9/12 poolmaratonist: Rakvere Ööjooks ehk jooksjate Weekend!

Kati, mina ja Sigrid

Eelmise aasta Ööjooksu on raske kui mitte võimatu üle trumbata. Sel aastal ei olnud tormi, ei olnud äikest, ei olnud vihma ja ei olnud rekordit ka. Aga alustame algusest...

Tegelikult ma ei teagi, millest alustada. Lahe oli!

Rakvere Ööjooksule mul tegelikult plaanis minna polnud aga kuna mul oli vaja teha kuskil augusti poolmaraton, siis võtsin ikkagi selle tee ette. Kuna ma regasin paar nädalat enne võistluspäeva, siis jäin kahjuks ilma nimelisest numbrist aga mis seal ikka. Kes see pimedas ikka su nime numbrilt vaatab.

Tegime enne starti Sigridi ja Katiga mõned selfied, otsisime valgest merest tuttavaid nägusid ja läksimegi juba stardikoridori. Seal oli rõõm näha ka Viigit. Stardipauk anti traditsiooniliselt ilutulestiku saatel. Minu eesmärk oli lihtne: joosta 1:50 tempomeistri sabas. Seda tempomeistrit nägin ma ainult üks kord - startis minu selja taga ja sinna ta ka jäi!

Proovisin algul hoida vägisi tempot 5:00 min/km aga samm tahtis koguaeg kiiremaks minna. Mis häda selle kiire alustamisega küll on??! Esimene joogipunkt tuli nii kiiresti ja asus teisel pool teed, et ma ei jõudnud reageeridagi ja jooksin lihtsalt mööda. Sellele järgnes ca 400 m kruusane teelõik. Huh, kui vastik see oli. Ja seda tuli kaks korda joosta.

Kui Tallinnast tulema hakkasime, sadas seal vihma. Tunnike enne seda oli see pilv Haapsalus ja seega liikus Rakvere suunas. Ma natuke ootasin, et see Rakverre kohale ka jõuaks aga ei, ei mingit vihma. Meenutasin rajal päris tihti eelmise aasta jooksu: "oi, see oli see koht, kus rahet tuli", "aa, siin oli ju see sama kaar pikali ja ma pidin ümber jooksma", "hmhm, sellest mäest voolas eelmine kord jõgi alla".

Kuulsin mingi hetk pidevalt Maria häält selja taga. No küll alles lobises. Ok, nali, paar sõna vahetas korraks ja kuna ma teadsin, et ta on kiire tüdruk ja võib viia ka mind hea ajaga finišisse, siis haakisin parem sappa. Pakun, et mingi 7-8 km murdsime neid Rakvere tänavaid ja nii hea oli. Natuke lihtsam kui üksi punnitada.  Ajul oli lisategevus lisaks sellele, et saboteeris mind pidevalt alla andma.

Teisel ringil oli melu juba veidike väiksem, kuigi ikkagi nii suur võrreldes teiste jooksuüritustega. Lihtsalt jooksed ühest meeleolupunktist läbi ja juba näed järgmist. Koguaeg nagu ootad midagi. Minu vaieldamatu lemmikmuusik oli üks vanaisa (ma oletan, et kellegi vanaisa ta võis olla), kes oli oma maja ette tulnud kannelt mängima. Väga muhe oli, seisis seal üksi ja muudkui mängis rõõmsalt. Näitasin talle mõlemal korral pöialt ja lehvitasin. Ja muidugi! Eriti äge oli, kui rong sõitis mööda ja tuututas täiega. Inimesed vagunis lehvitasid. Päris awsome tunne tekkis ikka, üle kere käisid külmajutid, mis jätsid korraks tibutagi ihule.

Ühes viimastest, kui mitte viimases joogipunktis lasin Marial ees ära minna. Tundsin, et järgnev lõputu tõus pidurdab minu hoogu liigselt. Võtsin sammu veidi vaiksemaks. Võrdlesin eelmise aasta kilomeetriaegu selle jooksuga ja olin täitsa tubli - kõige raskema kilomeetri, mis ongi üks lõputu tõus, jooksin sel korral 6 sekundit kiiremini. Rekordi sekundid jäid ilmselt algusesse, sest eelmine aasta jooksin esimesed 5 km tunduvalt kiiremini.

Kui oli jäänud veel kaks kilomeetrit ja tänaval oli nii pime, et ma enam kella ei näinud hästi (ja valgust ka sisse ei jõudnud lülitada), tundus, et aeg alla 1:50-ne ei tulegi. Ma nagu nägin, et tiksus juba 49-s minut aga minna oli veel üksjagu. Aqva Spa juures aga meenus - oot, see tempomeister on ju ikka veel mu selja taga. Kraapisin viimase jõu kokku ja lisasin kiirust, et keegi mind jumala eest enam kinni ei püüaks.

Lõpusirge paistis aga oi kui pikk see sirge oli. Jooksen ja jooksen ja ikka veel jooksen. Lõpuks nägin numbreid ajatablool - ohhoo, 1:49:00 polegi veel täis tiksunud ju??? Ruttu-ruttu nüüd! Viimased meetrid olid pikemad kui kõik need 21 kilomeetrit kokku. Ja juhhuu, tegin ära! Väike hüpe ka aga ilmselt see pildile ei jäänud, sest pilt tehti enne ära. :D

Startisin 535. kohal, 7 km peal olin 438-s, 17 km peal 425-s ja finišeerusin 426. kohal. Tehtud! Finišis sain kaela medali, toidukoti ja nägin veel Mariat ka, tänasin tempo hoidmise eest. Ma kahtlustan, et üksi ma poleks nii head aega jooksnud. Lõpp läks ikka üsna raskeks ära.

Rakvere Ööjooks numbrites:
distants: 21,1 km
aeg: 1.48.29 (neto)
keskmine tempo: 5:09 min/km
keskmine pulss: 177 l/min
max pulss: 183 l/min
kiireim km: 2 - 4:55 min/km
aeglaseim km: 19 - 5:31 min/km

Ma olen ikka nii rahul. Esiteks sellega, et Rakverre üldse läksin. Nii hea, et mul on tekkinud aastatega palju häid spordisõpru, kellega koos võistlustele minna, juttu puhuda, koos joosta ja kellelt häid nõuandeid, nippe saada. Ja Rakveres oli lihtsalt väga äge! Teiseks olen rahul sellega, et jooksin Peetri jooksul alla 50 min ja nüüd Ööjooksul alla 1:50-ne. Mida võiks veel üks hing tahta!

Foto: Ain Liiva

13. august 2018

Peetri jooks. Tark ei torma, vaid jookseb kiiresti!

Foto: Maris

Eelmine kolmapäeval oli mul kavas lõigutrenn, kus lõikude pikkused vähenesid iga ringiga, sest lihtsalt raske oli. Viimase lõiguni ma ei jõudnudki, sest surm juba paistis. Neljapäevase tempojooksu asendasin madala pulsiga jooksuga, sest rohkemat lihtsalt ei jaksanud. Võite korra arvata, mis tundega ma Peetri jooksule vastu läksin...

Laupäeva hommikul oli äratus juba 6.30, sest läksin Tartu Suvejooksule appi. Nagu traditsiooniks on saanud, siis küttis keskpäevaks ilma korralikult kuumaks Kaua ma seal ei olnud, natuke pärast põhijooksude starte hakkasin Tallinna poole liikuma.

Valikus oli kaks varianti. Kas ma tulen bussilt maha Peetri peatuses ja jooksen üle neljarealise maantee, lootes mitte surma saada või sõidan lennujaama ja tulen ülekäigurajalt üle ning jalutan Peetrisse. Valisin teise, kuid oleks ma teadnud, et Tallinna piirile on ka korralik ülekäik tehtud, oleks võinud ikka Peetris maha tulla. Mis seal ikka.

Peetri jooksu suhtes olid mul ootused ikka väga kõrgeks aetud. Pidi see olema ju "kõige ägedam jooks ever", "aasta parim jooks", "kõikide lemmikjooks". Ühesõnaga - oli mida oodata.

Võtsin stardinumbri ja põnevusega hakkasin numbrit särgi külge kinnitama. Nende magnetite paigaldamine võttis ikka omajagu aega, ilmselt on seal mingi nipp, mida ma veel välja ei mõelnud. Etteruttavalt võin öelda, et väga head olid. Püsisid 10 km jooksul täpselt seal, kuhu ma nad panin, ei hõõrunud, ei seganud ja ei jätnud ühtegi auku särgi sisse. Laupäeval panen ma need poolikul proovile aga usun, et ei pea pettuma.

Foto: Kristiina Rõzova

Haakisin end vahepeal Marise, Viigi, Regiina sappa. Tegime kerge soojenduse ja ega see midagi head ei lubanud - jalad olid rasked, hapnikku oli õhus vähe ja pulss läks kohe lakke. Enne starti proovisime veel Regiina õhutusel Sqeezy energiakomme. Üks komm pidi olema sama, mis kolm kaks energiageeli. Mulle tundus, et see komm mulle enamuse poweri sisse tõigi jooksu ajaks. Peaks neid natuke varuma endale.

Mul oli endal varutud üks energiageel aga kuna kõht tundus liiga täis, siis ei hakanud seda kaasa vedama. Stardikoridori sai endale ise valida ja selline asi võiks rohkematel üritustel olla. Mul oli jooksuks ka plaan välja mõeldud - 5 min/km. Vähemalt võiks proovida.

Esimesel kilomeetril hoidsin end täiega tagasi, ajaks tuli 4:59 min/km ja see oli ka jooksu aeglaseim kilomeeter. Kõige kiirem kilomeeter oli kuues - 4:48 min/km. Tavaliselt hakkab siin juba väga raske aga seekord mitte, sest nt kaheksas kilomeeter tuli 4:49 min/km... arvestades kõike, siis pole ju üldse paha!

Rada oli üsna kiire ja lauge, paar minitõusu oli aga ei midagi märkimisväärset. Ühes kohas tuli väike kruusane lõik sisse, see tuli külma duššina aga ainult hästi korraks. Plussina võib välja tuua, et rajal oli kolm joogipunkti. 10 km peal nii palju, vau! Joogipunkte tasus täitsa oodata, sest seal käis korralik ergutustöö, väga lahe oli.

Rajale olid pandud ka muusikapunktid, kus mõnedes oli heli nii ülevõimendatud, et valus oli kuulata. Samas motiveeris see jalgu kiiremini liigutama, et sealt ruttu minema saaks. Äkki see oligi nende eesmärk?? :D

Viimane kilomeeter oli kõige raskem, sest mõistus ei lubanud tempot alla lasta aga süda ei jõudnud enam piisavalt hapnikku verre suruda. Aga lõpuks tuli see finiš! Veel üks pööre pikale sirgele, kus juba näed ajatablool numbreid aga oled siiski veel liiga kaugel, et saada aru, millised need numbrid on. Kraapisin viimase jõuraasu kokku, kiirendasin ja oligi kõik - aeg alla 50 minuti! Juhhuu!!

Foto: Kristiina Rõzova

Sain kaela ilusa medali ja nännikoti. Paljudel jooksuvõistlustel saavad ainult võitjad palju nänni aga Peetris said kõik palju nänni, minu kotis olid vesi, pähklid, seemned, kuivatatud leivakesed, müslibatoon ning laualt haarasin veel valgujoogi ja smuuti.

Jäin veel teisi ootama ja peagi tuldiki Viigi ja Regiina, sekundid hiljem ka Maris. Jooksupidu lõppes Tanel Padari kontserdiga. Tanel rokkis ikka täiega, nagu vanasti. Hea, et ta oli valinud repertuaari vanemad lood, mida minuealised ka kaasa oskavad laulda. :D

Peetri jooks numbrites:
distants: 10 km (minu kell 10,07 km)
aeg: 0.49.00 (neto)
keskmine tempo: 4:53 min/km
keskmine pulss: 180 l/min
max pulss: 184 l/min
kiireim km: 6 - 4:48 min/km
aeglaseim km: 1 - 4:59 min/km

Olen jooksutulemusega rohkem kui rahul. Jooksin esimese otsa end pidevalt tagasi hoides ning teise otsa hea tunde ja mitte nii hea tunde tunde piiril. Kuigi keskmiseks pulsiks tuli 180 l/min, siis viimased 6 km jooksin pulsiga 182-184 l/min. Kõrvetava päikese puudumine ja veidi jahedam õhk annab ikka palju juurde.

Tundub, nagu oleks väga põnev olnud. :D
Foto:Kristiina Rõzova

Peetri jooks tervikuna meeldis mulle väga, oli hästi korraldatud, start oli õhtul, kui oli juba jahedam, rada oli kiire, nänni sai palju ja noh, Taneliga ei saa ka kuidagi mööda panna. Järgmine aasta jälle!

Järgmine jooks tuleb juba laupäeval Rakveres. :)

9. august 2018

Juhhuu! Lõpuks sain ka need magnetid!

Ma ei mäleta, kus ma esimest korda nägin neid magneteid, millega saab jooksunumbreid särgi külge kinnitada ilma, et peaks haaknõeltega pusima ja riiet lõhkuma aga alates sellest hetkest olen ma neid ka endale tahtnud.


Selgus aga, et paljast tahtmisest siin ei piisa. Neid lihtsalt ei ole kuskil. Veel hullem - ma ei osanud neile isegi nime anda, kuidas ma neid nt googlest otsin?

Kõik kellel need olemas olid/on, vastasid mu küsimuse peale - sain kingituseks, ostsin välismaalt, keegi andis... aga minul kahjuks selliseid magnetijumalaid polnud.

Täna hommikul aga saabus see maagiline hetk, kui ma nägin Facebookis kommentaari, et Spartas on need olemas. Arvake ära, kuhu ma kohe pärast tööd läksin? Ja olidki olemas! Ja tulidki minuga koju kaasa! Ja ma sain teada, kuidas neid edaspidi googeldada - bibbits või magnetic race bib holders. Nagu... daaa! :D

 Ma ei oskagi öelda, kas nende juures on ägedam see, et nad on nii ilusad kollased või et neil on Sparta logo peal. Maksid 10 eurot ja tunduvad päris korralikud. Eks ma laupäeval katsetan ära ja jagan muljeid.

Ja palun ei, ärge öelge, et neid on tegelikult igalt poolt saada ja ma olen ainus maamunal, kes need lõpuks ometi sai. Las ma nüüd rõõmustan oma magnetite üle. :D Ja kellel veel ei ole, siis Spartas oli neid veel terve hunnik.

Bye-bye safety pins!