17.09.17

Saue Õhtujooks 2017. Viis päeva pärast maratoni rekordit jahtima?


Saue Õhtujooks oli üks tore üritus. Kuigi Saue ise on linn, siis jooks kuulub heade külajooksude kategooriasse, kus suurem osa jooksjatest/kõndijatest on kohalikud ja neist vähemalt pooled on lapsed. Üritusel oli oma vaim, mille suuremad jooksud on juba ammu kaotanud. Jooks toimus reede õhtul ja osalemine oli tasuta.

Stardinumbri sain kätte kiirelt ja veel oli parasjagu aega, et minna vaatama Saue mõisa. Paraku pidin seda piiluma aia tagant aga asi seegi. Õues oli t-särgiga jooksmise ilm aga kuna neil polnud pakihoidu, pidin jooksma jakiga, et väärtuslikum kraam ei jääks järelvalveta. Eesmärk oli mängida turisti - tutvuda linnaga ja saada head emotsiooni ja seda enam, et maratonist oli möödas vaid viis päeva.

Stardikoridoris oli väga äge seista - kõik soovisid üksteisele mõnusat ja head jooksu, jagati veel õpetussõnu ja õlapatsutusi. Korraldaja kordas veel üle, mis tänavaidpidi tuleb joosta aga olles esimest korda Sauel, ei öelnud mulle need nimed midagi. Sain vaid aru, et mingeid rajamärgistusi ilmselt pole ja tuleb joosta teiste järgi. :D Start lükkus ca 16 minutit edasi aga lõpuks käis see avapauk ikkagi ära. Kella panin käima aga ekraanile panin kuvama vaid kellaaja.

Algus oli kõige raskem. Siis tuli ju masssiga kohe kaasa minna aga kuna mul õnnestus jääda neljapäeval nohusse, siis tõmbas see kopsu korralikult kinni. Korraks tekkis tunne, et see õhk ei liigu kuskilt enam sisse ega välja. Mingi hetk hakkasid kopsud taas tööle ja sai jälle jooksma hakata. Ja nagu ma arvasin - mingeid rajamärgistusi, kilomeetritähiseid ei olnudki. Mul polnud joostes õrna aimugi, kus ma olen ja kui palju veel minna on. Väga hea oli joosta. Lisaks oli rada üsnagi tasane, ei ühtegi arvestatavat tõusu ega ka langust.

Lõpuks olin tänaval, mida mööda enne rongipeatusest kooli juurde kõndisin ja teadsin, et nüüd pole enam palju jäänud. Panin aga auru juurde ja olingi finišis. Seal oli ka kell aga ei taibanud seda kohe vaadata, enda kella panin aga kinni veidi hiljem ja vaadates oma aega, tekkis väike imestus küll. Päris kiirelt jõudsin kohale.

Finišis jagati veel ka diplomeid, õunu ja kuuma teed. Veidi hiljem anti kätte hiiglaslik kast karaskitega - palun võta endale. Üheksa karaskit oli sees aga see kast oli ikka megasuur. Kuhu ma sellisega lähen? Igatahes, tegin kasti lahti, võtsin endale kaks pätsi ja ülejäänud läksid kui soojad saiad kõrvalseisijatele. Mina õnnelik, kõik õnnelikud. :)

Mul oli nii kahju, et ma sõltusin rongist. Autasustamine toimus kooli aulas ja vist kõik osalejad olid end sinna mahutanud. Saal oli rahvast täis, käis mõnus sumin, laval olid medalid, karikad, auhinnad. Tõeline pidu. Kahjuks puudus mul plaan B ja pidin enne autasustamise algust rongile lippama, et ikka koju saada. Sauelt Laagrisse (kus oleks juba bussile saanud) on küll 4 km aga väljas oli pime ja ma mitte ei tahtnud mööda maanteed kõmpida niimoodi.

Seda, et ma end end poodiumile jooksin, sain teada alles järgmine päev. Ja mitte ainult poodiumile, sain oma vanuseklassis lausa esimese koha. Heh. Lahe. Pean nüüd medalile veel järgi minema. Kes sellist tulemust oleks oodanud?! Maraton tegi tugevaks! :D

Saue Õhtujooks numbrites:
distants - 5 km
aeg: 0:23:24 - rekord jäi kõigest 14 sekundi kaugusele :)
keskmine tempo: 4:41 min/km
koht: 76/316, naistest 10. ja vanuseklassis 1!!!!!

13.09.17

Viimast korda: Eesmärgiks SEB Tallinna maraton

SEB Tallinna maratoniga lõppes ka projekt "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton" (kõlab loogiliselt, onju). See on olnud täiesti uskumatu teekond. Hindamatu kogemus!

Mäletan nii hästi seda emotsiooni, kui mind valiti projekti. Kuidas? Mismoodi? Esimene treeningkava algas sõnadega "hakkame jooksma rohkem ja kiiremini kui varem". Tõsi. Maha sai selle kuue kuuga joostud/treenitud napilt 1400 km, milleks kulus 227 tundi. Joostud sai lumetormis, jäätunud tänavatel, paduvihmaga, kevadlõhnade tuultes, linnulaulus, hommikuses udus, viljapõldude hingematvas ilus, langevate lehtede all, murdes tuuli ja päikesekiiri, valades jooksuradadele higi, raskust, rõõmu ja õnnestumisi.



Ja kui palju inimesi sel ajal minu ümber kogunes. See on lihtsalt uskumatu. Aitäh veelkord! Praegu tagasi vaadetes tundus see kõik nii lihtne. Iga kell uuesti!

Pärast maratoni kirjutas mulle üks lugeja ja tänas, et sai mind jänesena kasutada. "Proovisin oma olematu treeninguga iga hinnaga sabas püsida, muidu oleks tempo väga ära kukkunud." Ta ei mõelnud midagi halba muidugi aga minule kinnitas veelgi, et olen jooksualal täiesti andetu. Tegin mina ju mitu mitu kuud korralikult trenni ja jooksen maratoni sama kiiresti kui mõni ilma treenimata... kae nalja. :D

Sealt edasi mõtlesin aga, et see Einar Kaigas on ikka julge mees. Võtta endale niimoodi avalikult treenitavaks keegi, kes on täiesti andetu jooksmises, eesmärgiga voolida temast nelja tunni maratoonar. Eks ta teadis täpselt millega riskib, tal olid ju mu eelnevad maratoniajad silme ees. Lihtne on panna inimene jooksma. Igaüks võib maratoni joosta - küsimus on, mis ajaga. Mitte, et ma selles üldse kahelnud oleks aga ta tegi selle ära! Tõestas, et ka minusugused võivad joosta maratoni nelja tunniga. Võimas!

Running index

Maraton läks nagu läks. Ma tean, et minus oli see alla 4 tunni power sees aga midagi läks valesti. Minu tuntavalt parim vorm jäi augusti keskele, siis tuli nädalane jooksupaus, kõigele lisaks "ma-pean-selle-ära-tegema" pinge ja surve ning mõned komistuskivid rajal... täpselt ei teagi, mis see oli. Aga mis sitasti, see uuesti!

Maratonist taastumine on olnud aga imeline. Kummaline ja veider ka. Esmaspäeva hommikul üles ärgates ootasin lihasvalu. Ei olnud. Treener viskas nalja, et võiksin hüppenööriga trepist üles hüpata. Teisipäeval ärkasin ülesse... no ei midagi. Kas ma üldse jooksin või mida ma tegin?

Igatahes. Projekt sai küll läbi aga mina ei kao kuhugi. Minu jooksudele, rõõmudele ja muredele saate ka edaspidi kaasa elada. Kes aga tahab samasugust vägevat võimalust kogeda, siis hoidke silmad Marathon100 lehel lahti ja kes tahab nippe, kuidas projekti pääseda, võib muidugi minult uurida - kuidagi ma sinna ju sain. ;)

SEB Tallinna maraton 2017

Kuna selkorral on maratonist taastumine toimunud linnutiivul, siis juba sel reedel võtan ette Saue õhtujooksu. Mingit tulemust ma muidugi jooksma ei lähe, vaatan, kuidas kulgeb. :)

10.09.17

SEB Tallinna maraton 2017. "Nelja tunniga ei saa mina voodistki välja, rääkimata maratonist!"

Peakirjas öeldud lause on vist parim kompliment üldse, mis mulle öeldud on. Aitäh, Asko!

Minu SUUUUR ja rasvane aitäh teile kõgile - ma tegin selle ära! MEIE tegime selle ära! Ilma teie kaasa elamiseta oleks mu motivatsioon palju varem otsad andnud. Minu sügav kummardus Einarile, kes uskus lõpuni. Aitäh, Jooksupartner, selle vägeva toetuse eest. Aitäh, Janek, et sellist projekti viitsid vedada - ilma selleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Aitäh kõigile, kes rajal või selle ääres kaasa elasid ja mind edasi utsitasid. Aitäh, et kodudes pöialt hoidsite! Eriline tänu kuulub aga minu suurimale fännile Ergole! :) Minu tänane jooks ei kulgenud just selliselt, nagu olin ette kujutanud aga see-eest olen päris mitme kogemuse võrra rikkam.

Team Jooksupartner!

Maratonipäev algas kell 5:45 ja esimese asjana googeldasin world clock'i Tallinna aega. Mõistus tõrkus uskumast, et kell on nii palju - väljas oli ju täiesti öö alles. Esimese asjana tuli võistluskeskuses teha fotosessioon M100 projekti osalistega. Hetk hiljem liitusid veel Viigi ja Maris, kes olid valmis jooksma oma esimest maratoni ja see õnnestus neil superhästi! Nägin veel ära ka Margiti ja suundusin Jooksupartneri telki, kus sagimine käis viimase minutini. Sõna otseses mõttes. Starti pidin kergelt joostes minema.

Eesmärgiks SEB maraton projekti viimane vaatus

Stardipauk antud. Nelja tunni tempomeistrit ma alguses ei näinud. Jooksin ise. Kõik oli lihtsalt nii hea - samm kerge, ilm super, kõht parasjagu täis, pulss oli madal. Otsustasin, et jooksengi pulsi järgi ja üle 175 l/min ei lase.

Esimesed viisteist kilomeetrit oli lust joosta - keskmine tempo püsis 5:30 min/km juures ja pulss oli 175 l/min. Need olid ühtlasi ka kilomeetrid, mille järgi võis kella õigeks panna - super ühtlased! Siis tuli see, mida ma ei osanud unes ka näha - muda! Tee keeras Vabaõhumuuseumi territooriumile ja sealt algas suurem kangutamine. Tossud nägid välja kui porikäkid. See oli tegelikult see koht, kus oleks pidanud sammu vaiksemaks võtma ja energiat säästma.

Poolele maale jõudes näitas kell 1:56:01 ja mis võiks olla hullem kui muda? Jep, libe tee! Ees ootas laudtee, mis oli märg ja libe. Võimalik, et asi oli tossudes, andis end püsti hoida. Hakkasin tundma, kuidas üks reielihastest hakkab krampi kiskuma. See oli teine koht, kus oleks pidanud mõistusega jooksma. Õnneks andis Leho mulle enne starti soolase geeli, mis ilmselt päästis hullemast. Edaspidi võtangi ainult seda geeli kaasa, sest 30. km'st alates ei suutnud enam neid magusaid süüa ja rajal kuluski kõigest neli geeli, viimased 12 km jooksin õhu ja armastuse energiast. Ilmselt kolmas komistuskivi minu kapsaaeda.

Kolmekümnenda km peal näitas kell 2:46:06 - meenus, kuidas eelmisel aastal Helsingis oli sel ajal juba kolm tundi täis tiksunud. Jumal tänatud, et mul oli selleks hetkeks väike reserv ette joostud, vastasel juhul oleksin lõpetanud palju kehvema ajaga. 37. kilomeetril tegin esimesed kõnnisammud ja mudisin oma reielihast. Nägin veel treenerit, kes käskis püüda teha jooksusamme - kõndimine pidi asja hullemaks tegema.

See oli ka see hetk, kui mul oli juba niiiiii ükskõik, mis saab. Ma ei tundnud mitte mingit rõõmu enam, ma lihtsalt vihkasin ennast. Kuuni ja tagasi. Ei, universumi lõppu. Lootsin, et nelja tunni tempomeister jõuab sappa aga isegi seda ei juhtunud. Kõik algaski lihtsalt liiga hästi. Enne lõppu läksid minust mööda väga kerge jalaga Margit ja Maria, kes jooksid super aja. Kutsusid mind ka kaasa aga minu motivatsioon oli asfaltile laiali voolanud, ei jaksanud enam. Enne viimast tõusu haarati veel korra natist kinni aga tühja sidrunit naljalt mäest üles ei vea.

Enne pööret finiši poole kuulsin selja taga lõpuks tempomeistrit, "nüüd kiirendus, jõuame veel". Läksin kaasa ja lõpetasin sekund hiljem kui tempomeister. Ajaks tuli 4:00:10. Ma olin vist maailma kõige õnnetum maratoonar finišis. Ei olnud hea olla, kõik algas nii hästi aga lõppes nii valesti. Sain kaela medali, valasin hunniku pisaraid ja suundusin Jooksupartneri telki.

Kui pind kaob jalge alt.

Kõik olid nii rõõmsad minu lõpuaja üle. Isegi treener jäi väga rahule. Saate aru, isegi Moonika Pilli tuli mind kallistama  ja kiitis (appikene, ma ei pese oma särki enam kunagi). Aga mina ei olnud rahul. Kurat küll... kuus kuud rasket trenni, kuus kuud ühe eesmärgi nimel ja siis kaotan 11 sekundiga. Nii mõttetu inimene olengi? Ei. Ei ole. Jooksurõõm jäi lihtsalt hiljaks, saabus rahuloluga mõned tunnid hiljem. Suva need 11 sekundit, jääbki järgmiseks korraks ka midagi!

Maratonist raskem oli koju saamine. Sõin kõhu täis ja hakkasin bussile liikuma, kui järsku hakkas pilt uduseks muutuma. Istusin bussipeatuses kivile ja nägin ühte töökaaslast. Õigemini kahte, kõiki inimesi oli järsku topelt. Sain kuidagi bussile, istuma. Järsku tunnen, et pilt hakkabki eest ära minema, silme ees oli kõik täpiline ja segane. Appi, mida ma teen? Kuidagi ma Õismäele jõudsin ja bussilt maha sain. Paar sõõmu värsket õhku ja võis edasi minna. Huh...

Nii äge treener mul oligi - Einar Kaigas isiklikult. :)

SEB Tallinna maraton 2017 numbrites:
  • distants: 42,2 km (kell: 42,3 km)
  • aeg: 04.00.10, rekordiparandus 19 min ja 47 sek
  • keskmine kiirus 5.41 min/km
  • keskmine pulss 175 l/min
  • kiireim kilomeeter: 4. - 5:22
  • aeglaseim kilomeeter: 38. - 6.16
  • esimene 21,1 km: 01.56.01
  • teine 21,1 km: 2.04.35

Järgmiste jooksudeni! :)


08.09.17

Nike Noortejooks 2017. Maratoni eel.


Mida vähemaks tiksub minuteid maratonini, seda ebakindlamaks ma muutun. Mulle tundub, et minu parim jooksuvorm jäi kuhugi 11. ja 20. augusti vahele ning tänaseks on see kuhugi kaugustesse põgenenud. Kas see tuleb maratoni eelsest ärevusest? Või nädalasest jooksupausist? Eks pühapäeval ole näha, kõik läheb nagu peab.

Maratoniks olen seadnud hetkel kolm eesmärki:
Põhieesmärk ehk maksimumeesmärk: stardin 4h tempogrupiga ja jooksen ajaks 3:59:59
Miinimumeesmärk: 4:15:00 - see peaks olema täiesti teostatav ja parandaksin seeläbi ka oma eelmise maratoni aega
Realistlik eesmärk: 4:05-4:10 - tunnen hetkel, et see on see aeg, mis võib tulla...

Ühe neist ikka täidan? :D


Aga Nike Noortejooksust ka natukene.

Lugesin ükspäev ühte postitust - "Issi, jookseme võidu selle kujuni" - võite ise arvata, kuidas see lugu lõppes. Nike noortejooks kuulub sarnaste lugude kategooriasse. No on vaja enne maratoni ronida sellistesse kohtadesse? Jaaa, ikka on vaja.

Stardinumbreid jagati välja 3500 ja minul õnnestus neist õige pisike saada. Oleks olnud päris hea võimalus joosta hea aeg aga plaan oli kõndida. Selleks, et ma ühtegi jooksusammu ei teeks, panin end paksult riidesse ja jalga torkasin jooksmiseks mittesobilikud jalanõud. Ennast teades. Raja trajektoori kohta ütleks, et oli üks mõnus jalutuskäik vanalinnas - ega muidu sinna ju niisama ei satu. Äge oli näha ka nii palju erineva tausta ja treenitusega inimesi rajal. Kella mul muidugi ei olnud, telefoni jätsin vihmakartuses pakihoidu ja seega kulgesingi rahulikult omas tempos.

Finišisirge võttis veidi muigele. Nimelt tiksus kell 39ndat minutit ja lõpuajaks tuli 0:39:35. Veidi ootamatu, oleks oodanud suuremaid numbreid. Keskmiseks kilomeetriajaks tuli 7:56 min - umbes nagu Maijooksulgi. Kui keegi tahab edaspidi minuga jalutama tulla, siis teab arvestada, mis tempoga ma kõnnin. ;) Medal kaela, joogipudel kätte ja koju ära. Tore oli!

Medal oli seekord ilus

02.09.17

Maratonieelne toitumine


Võtan sel korral enne maratoni ette ka toitumise teiperi. Teiperi eesmärk on glükogeenivarud nulli tühjendada, et need hiljem võimalikult täis laadida. Vältimaks aga seda, et võistluspäeval glükogeenivarud päris puudulikud ei oleks, tuleb keskenduda eelkõige nende täitmisele. Teiperi läbitegemine peaks ideaalis parandama võistlussooritust 3% ehk 5-10 min kiiremat aega.

Mina võtan ette 3+4 süsteemi ehk kolm päeva söön süsivesikuid vähem ja neli päeva rohkem kui muidu sööks. Kuna treeningplaan veidi muutus ja pühapäeva hommikul pean natuke veel verd ninast välja jooksma, siis alustan teiperiga lõunast.

Pühapäevast teisipäevani peaks ideaalis sööma rohkelt kasulikke rasvu ja valke. Toidulauale võiks võtta näiteks kodujuustu, kala, liha, pähklid, seemned, avokaado ja ära jätma riisi, makaroni, kartuli jne. Liha, kodujuustu kõrvale tuleb muidugi mingi köögiviljasalat kõrvale, päris ilma ei saa.

Kolmapäevast laupäevani on sefiiripidu (nali!). Nendel päevadel tulevad toidulauale tagasi kõikvõimalikud süsivesikute allikad nagu makaron, riis, kartul ja noh, sefiiri ka siis natuke. ;) Oluline on siinkohal tarbida ka piisavalt vedelikku ja mitte liialdada kiudaineterikaste toitudega, viimased võivad tekitada rasket tunnet. Mina haaran endale lähemale jälle Vytautase mineraalvee aga lahjendan seda näiteks apelsinimahlaga.

Väga äärmuslikuks ma ei lähe ja kui tunnen, et süsivesikute vähendamine kohe kuidagi ei istu, siis ei punnita. Kaloreid, süsivesikuid jne ma ka lugema ei viitsi hakata. Tuleb nagu tuleb ning püsin ikka mõistlikkuse ja vajaduse piires.

Võistluspäeva hommikul saab ilmselt jälle raske olema. Unenägudes juba mitu maratoni tehtud, närv veidike pingul, midagi kurgust alla ei lähe... Minu jaoks on võistluspäevade hommikutel oluline mitte süüa tugevamaitselisi ja rasvaseid toite - need hakkavad muidu jooksu ajal üles tulema. Aga ühe korraliku kausitäie putru võiks ikka kõhtu mahutada.

***
Lisan veel, et vahepeal sai mu lihase-müsteerium ka loogilise seletuse. Asi polnudki lihases vaid mingis närvis, mis halbade kokkusattumiste tõttu, nagu vähene riietus, külm tuul ja vihm ning halval ajal tehtud rotatsioon, streikis. See aga on õnneks minevik ja edaspidi peab targemalt jooksma - isegi kui karu hakkab taga ajama, siis lõigu ajal seljataha vaadata ei ole hea idee. :D

Tänan siinkohal Janekut, kes mulle füsioterapeuti soovitas ja füsioterapeuti Raul Kösterit, kes oma tihedas graafikus leidis hetke mind ära kuulda ja nii põhjaliku ülevaate - mis, kuidas ja miks - tegi. Oli tunda, et inimene teeb oma tööd südamega. :)